ja asus taas töö kallale. Politseiõpikud ei valminud ise ega nõiaväel, mis oli tõenäoliselt isegi hea, sest vastasel juhul ei maksaks tema kirjastaja – Sami kirjastaja – talle honorari, et ta neid õpikuid kirjutaks.
Punase fosfori omamine on keelatud. Et sellest keelust mööda hiilida, koguvad kurjategijad kokku suurel hulgal signaalrakette ja kraabivad sealt fosfori välja…
Simon sirutas käe, et kaelalihaseid masseerida, kuid talle jäid ette juuksed, mis ta käeselga kõditasid. Pikematel karvadel olid hakanud otsad juba ülespoole kaarduma. Simon avas ülemise parempoolse lauasahtli ja võttis sealt käärid. Ta lõikas juuksed ümberringi veerand tolli võrra lühemaks ning oli väga hoolikas ega lasknud karvadel põrandale kukkuda. Lokke meenutavaid juuksekarvu polnud enam näha.
Kuidas ära tunda amfetamiinilaborit.
Simon valis menüüst liigendamisikooni ja alamfunktsioonina tärni. Kemikaalide lõhnad. Tärn kaks… Tänavale oli ilmunud auto – sinine Infiniti, mille roolis istus naine tema kõrvalmajast… Prügi hulgas leidub kemikaalide hoidmiseks mõeldud anumaid. Tärn kolm… Naine keeras oma maja ette… Rohkesti võõraid, kes viibivad kohal vaid lühikest aega. Ja ajas auto garaaži. Umbes neljakümne sekundi pärast astub ta kõnnitee ääres asuva postkasti juurde ja vaatab, kas post on saabunud… Tärn neli. Tumendatud klaasidega aknad.
Ja sealt ta tuligi, kena nagu alati, kauni kujuga pepu tõusis tänu kitsale säärteni ulatuvale musta-punasekirjule seelikule efektselt esile. Kui naine kummardus postkasti kohale, ulatusid tema pikad tumedad juuksed peaaegu puusani.
Simon hüppas püsti.
„Tead mis,” hõikas ta mõni hetk hiljem üle majaesise astudes, „palju turvalisem oleks sul sõita postkasti juurde samamoodi nagu postiljon ja võtta kirjad välja autos istudes.”
Janet McNeil naeratas. „Simon, kas sa näed siin kusagil luuramas mõnda röövlit, kes ootab ainult hetke, et näpata mulle saadetud arved?”
Mees nägi mitmesuguseid asju, millest naisel polnud aimugi. „Ma annan lihtsalt edasi mõningaid tähelepanekuid,” vastas mees, libistas käed pükste peale langeva pluusi alla ja surus nad oma teksapükste taskutesse. Tema teksad olid laiad ja rippusid kotjalt – täpselt nii, nagu talle meeldis. „Kui turvalisus pole sulle oluline, siis võid seda vaadelda kui aja kokkuhoidu,” jätkas ta. „Sa võidaksid kaks või kolm minutit, kui võtaksid posti välja kohe möödaminnes.”
„Veel viis minutit võidaksin ma siis, kui ma sinuga ei lobiseks,” ütles Janet ja heatujuline naeratus ei kadunud ta näolt, „aga mille peale mõeldes ma siis õhtusöögi ajal pead vangutaksin?”
„Ma nägin su nime täna hommikul jälle ajalehes.” Ta oli hommikul pillanud käest röstleiva viilu ja oli valmis juba püsti kargama ning naist kaitsma, kui talle meenus, et see polnud üldse tema probleem. Et teiste inimeste kaitsmine ei kuulunud enam tema kohustuste hulka.
„Jah, nii see on. Uus päev, uus kurjategija,” nõustus Janet ja silmitses ümbrikke.
„Kas Hall on tõepoolest rassist, nagu väidetakse?”
„Kes seda täpselt teab.”
Mees kiigutas end kandadel ja silmitses naist, kes vaatas postkontori teadet postipaki saabumise kohta. „Kas sul on plaanis seda tõestama hakata?”
Naine tõstis pea ja nüüd oli tema kaunis nägu täiesti tõsine. „Mida sina soovitaksid?”
Tema oleks tahtnud soovitada, et Janet peaks abielluma ja kodus lapsi kasvatama. Seksistlik või mitte, taoline maailmanägemus sobis mehele palju rohkem kui see, et Janet McNeili taoline kena naine veedab aega ühiskonna põhjakihi hulgas, kes lihtsalt sülitab ta peale.
„Ma olen kuulnud, et nad pole just väga sõbralik seltskond,” vastas Simon, jättes siiski enda teada suurema osa faktidest, mida ta selle teema kohta öelda oleks võinud. Ta mõistis, kui vajalik on hävitada ühiskonnast vihkamine ja vägivald, aga ta ei pidanud sellele pidevalt mõtlema. Või seda armastama.
„Tead mis, Simon,” ütles Janet pead kallutades, „sa peaksid kaaluma majandusalaste raamatute asemel pigem põnevike kirjutamist. See sobiks sulle paremini.”
Nojah, keegi polnud kunagi väitnudki, et naisel pole terav pilk. Simon oli löönud kunagi arvutisse ühe majandusõpiku käsikirjalised parandused. Ta oli teinud seda kellegi teise eest, kuid jättis ka edaspidi tuttavatele sihilikult mulje, et just selliseid asju ta kirjutabki. Nii oli lihtsam. „Kas sa tahad öelda, et ma ei näe välja majandusinimese moodi?”
„Ei.” Janet surus kirjad vastu rinda. „Ma tahan öelda, et sa raiskad oma uudishimu ja kujutlusvõimet mõttetult numbritele ja protsentidele.”
Aga see, et sind peetakse majandusõpikute autoriks, andis talle suurepärase kattevarju. „Ühel päeval pean ma sulle oma soperdisi näitama.” Ta suutis selle koomilise lause öelda täiesti tõsise näoilmega.
„Suudad sa kunagi üldse midagi tõsiselt võtta?”
„Väga harva. Aga sina?”
„Kogu aeg, iga päev.”
Simonil oli seda kuuldes hea meel. Üksainus hetk hajameelsust võis Jani töö iseloomu arvestades tähendada mõnda tähele panemata jäänud niidiotsa, mis võis hiljem kätte maksta ja talle noa selga lüüa – otseses mõttes.
„Sellisel juhul peaksid sa minu viieminutilisele pärastlõunasele vestlusele erilist tähelepanu pöörama,” ütles ta. „Inimesed vajavad natuke nalja, see on tervislik ja annab neile jõudu.”
„Mina arvasin, et neid asju annab korralik hommikusöök.”
Mees naeratas ja oleks tahtnud, et nende vestlus veel edasi kestaks. „Ilusat õhtut teile, juristiproua,” ütles ta taganedes, enne kui jutt oleks liiga isiklikuks muutunud.
Ta kartis, et teeb mõne lolluse, näiteks küsib naiselt, kas too tahaks temaga ühe hamburgeri süüa.
Simonile ei meeldinud jagada oma hamburgerielamusi. Või oma elu.
Tal ei olnud midagi nii palju, et seda oleks saanud jagada. Ja ta tahtis, et see nii jääkski.
Nad teadsid, et lennuki telik on purunenud. Mitte keegi teine ei tundnud selle pärast erilist muret. Jan võttis kohtumaja arhiiviruumist toimiku. Seletamatul kombel paiknes kohus lennujaamas ja välja vaadates võis näha tänaval sebivaid inimesi. Väljas oli päikesepaisteline ilm. Sees valitses hall hämarus, mis andis valgusele sünge varjundi.
Korraga kaldus kogu lennuk küljele. Tema õlg paiskus vastu seina. Kohe jõuab lennuk maapinnani ja puruneb. Ta kuulis, kuidas üks kolleeg karjus uudiseid. Oh, taevas. Lõpuks ometi on see hetk käes. Ta oli teadnud kogu elu, et sureb lennuõnnetuses.
Ta tahtis karjuda, kuid ei suutnud üle huulte tuua vähimatki heli. Ta üritas kellelegi seletada, et nad on juba maapinnal, ja kuulis seejärel ainult metalli kiledat hõõrumist vastu metalli ja seda, kuidas lennuk puudutas asfalti. Ta kukkus pikali ja tema ümber lendas esemeid, mis purunesid vastu seinu. Ta ootas surma. Mõtles, milline tunne see võib olla.
Ja siis – sama kiiresti, kui oli alanud – oli kõik möödas. Jan lebas poolistuli põrandal, kuulatas ja ootas. Ta hingas.
Ta üritas aeglaselt püsti tõusta ja sirutas jalad välja, oodates, et kohe annavad need järele ja ta tunneb kohutavat valu. Ta kobas kätega nägu ning püüdis aru saada, kas tal on murdunud mõni luu või on ta kehas lõikehaavu. Nägu oli terve.
Ta oli elus ja ta pidi sealt välja saama enne, kui toimub plahvatus. Ta otsis meeleheitlikult väljapääsu, aga šokis ja närvilised inimesed blokeerisid ta vaatevälja. Ja siis nägi ta Johnnyt. Tema ainuke vend oli vaadanud tema poole, aga polnud teda arvatavasti märganud. Mees pöördus näoga valgusvihu poole ja sööstis sellesse.
Üle toimikute ronides ja rusuhunnikutel libisedes koperdas Jan vennale järele ning püüdis paaniliselt jõuda valguse juurde