nailonist Koduabiliste firma vormiriided, aga üks neist – Hodges oletab, et Georgina Ross – nutab ja on haaranud endal õlgadest, nii et käsivarred suruvad vastu rindu. Teine aga – Yvonne Carstairs – on tehtud tugevamast puust.
„Nad jõudsid siia kolmveerand viieks,” räägib Izzy. „Neil on oma võti ja nad saavad ise sisse, nii et nad ei pea koputama ega helistama. Carstairs ütles, et mõnikord magas Martine poole seitsmeni. Proua Ellerton on alati üleval, ta oli neile rääkinud, et tõuseb viie paiku, et pidi esimese asjana alati kohvi saama, ainult et täna hommikul ei olnud teda näha ja kohvilõhna polnud samuti tunda. Nii et nad arvasid, et vanaproual oli ükskord ometi parem uni. Nad kõndisid kikivarvul Stoveri magamistuppa, mis on koridori mööda edasi, et vaadata, kas tema on juba ärkvel. Nad leidsid selle.”
Izyy tõmbab sõrmega ette järgmise pildi. Hodges ootab, et Holly tooks kuuldavale järjekordse ooh-i, aga naine vaikib ja uurib fotot tähelepanelikult. Stover on voodis, tekk lükatud põlvedeni alla. Tema näovigastusi ei ravitud kunagi terveks, aga see, mis näha on, tundub üsna rahulik. Tema silmad on suletud ja kõverdatud käed sõrmseongus. Tema kõhnast kõhust ulatub välja toitevoolik. Tema ratastool – mis tundub Hodgesile rohkem astronaudi maandumisseadme moodi – seisab voodi kõrval.
„Stoveri magamistoas oli tunda lõhna. Aga mitte kohvilõhna. Alkoholi lõhna.”
Izzy tõmbab sõrmega. Pildil on lähiülesvõte Stoveri öökapipealsest. Seal on korralikult ridadesse laotud tabletid. Seal on uhmer nende peenestamiseks, et Stover saaks need alla neelata. Nende kõrval seisab ja näib kohe täiesti kokkusobimatuna Smirnoff Triple Distilledi viinapudel ja plastmass-süstal. Viinapudel on tühi.
„Proua ei jätnud midagi juhuse hooleks,” ütleb Pete. „Smirnoff Triple Distilled on seitsmekümne viie kraadine.”
„Ma kujutan ette, et ta tahtis, et tütre lõpp saabuks nii kiiresti kui võimalik,” ütleb Holly.
„Küllap vist,” vastab Izzy, aga märkimisväärselt jahedalt. Holly ei meeldi talle ja tema ei meeldi Hollyle. Hodges teab seda, aga tal pole aimugi, miks see nii on. Ja kuna nad näevad Isabelle’i harva, siis pole ta viitsinud Holly käest küsida.
„Kas sul on uhmrist lähivõtet?” küsib Holly.
„Loomulikult.” Izzy tõmbab sõrmega ja järgmisel fotol on tabletiuhmer sama suur kui lendav taldrik. Põhja peal on näha veidi valget pulbrit. „Me saame täpsemaid andmeid alles selle nädala teises pooles, aga me arvame, et see on oksükodoon. Talle osteti retsepti järgi uus kogus kolme nädala eest, aga see purk on sama tühi kui viinapudel.”
Ta läheb tagasi Martine Stoveri foto juurde, kelle silmad on suletud ja sõrmed ristatud otsekui palvetades.
„Ta ema pressis tabletid pulbriks, valas puru pudelisse ja kallas viina Martine’i toitevoolikust sisse. Tõenäoliselt efektiivsem kui mürgisüst.”
Izzy tõmbab jälle sõrmega. Seekord Holly siiski ütleb „ooh”, aga pilku ära ei pööra.
Esimene pilt Martine’i erisisseseadega vannitoast on üldplaanis foto, millel on näha eriti madal vannitoakapp koos kraanikausiga, eriti madalal asuvad rätikuhoidjad ja suur duši-vanni kombinatsioon. Duši lükanduks on suletud, vann täiesti nähtav. Janice Ellerton on poollamaskil, vesi õlgadeni, seljas roosa öösärk. Hodges arvab, et see võttis õhu alla, kui naine end vette laskis, ent sellel sündmuspaigafotol kleepub see naise kõhna keha külge. Tema pähe on tõmmatud kilekott, mis on seotud kinni pehmest materjalist vööga, mis harilikult kuulub hommikumantli juurde. Selle alt siugleb välja voolik, mis on kinnitatud plaaditud põrandal lebava väikese kanistri külge. Kanistri küljel on dekoratiivne pilt, mis kujutab naervaid lapsi.
„Enesetapukomplekt,” ütleb Pete. „Tõenäoliselt õppis ta selle internetist. On rohkesti võrgulehti, kus seda tegema õpetatakse, pildid juures ja puha. Kui me siia jõudsime, oli vesi vannis külm, aga sellal, kui ta sisse ronis, tõenäoliselt soe.”
„Väidetavalt see rahustab,” sekkub Izzy ja ehkki ta ei ütle „ooh”, tõmbub ta nägu hetkeks vastikustundest krimpsu, kui ta järgmise pildi ette tõmbab: see on lähiülesvõte Janice Ellertonist. Kilekott oli tema viimastest hingetõmmetest uduseks tõmbunud, ent Hodges näeb siiski, et naise silmad on suletud. Ka tema lahkus siitilmast rahulikult.
„Kanistris oli heelium,” ütleb Pete. „Seda saab osta igast suuremast majapidamistarvete poest. Sellega saab väikese marakrati sünnipäevapeol õhupalle taevasse lennutada, aga samahästi toimib see ka enesetapul, kui oled koti pähe tõmmanud. Uimasusele järgneb orientatsioonihäire, mistõttu pole tõenäoliselt võimalik kotti peast ära tõmmata, isegi kui sa vahepeal meelt muutsid. Sellele järgneb teadvusekaotus ja viimaks surm.”
„Mine veel korra eelmise pildi juurde,” ütleb Holly. „Selle juurde, kus oli näha kogu vannituba.”
„Ahaa,” ütleb Pete. „Doktor Watson võis midagi märgata.”
Izzy tõmbab ette eelmise pildi. Hodges kallutab end lähemale, kissitab silmi – tema lähinägemine pole enam see mis varem. Siis näeb ta seda, mida nägi Holly. Ühe pistikuni viiva peenikese halli elektrijuhtme kõrval on Magic Markeri vildikas. Keegi – ta oletab, et Ellerton, sest tema tütre kirjutamise ajad olid ammu möödas – on joonistanud kapile üheainsa suure tähe: Z.
„Mis sa sellest arvad?” küsib Pete.
Hodges mõtleb. „See on tema hüvastijätukiri,” ütleb ta lõpuks. „Z on tähestiku viimane täht. Kui ta oleks osanud kreeka keelt, oleks võinud see olla oomega.”
„Ka mina arvan sama,” ütleb Izzy. „Omamoodi elegantne, kui mõtlema hakata.”
„Z on ka Zorro märk,” valgustas Holly neid. „Tema oli üks maskiga mehhiko rüütel. Zorrost on tehtud palju filme, ühes mängis Anthony Hopkins Don Diegot, aga see polnud eriti hea.”
„Kas sa arvad, et see puutub kuidagi asjasse?” küsib Izzy. Ta nägu väljendab viisakat huvi, aga tema hääles on õelust.
„Oli veel ka teleseriaal,” jätkab Holly. Ta vaatab fotot otsekui hüpnotiseeritult. „Selle tootis Walt Disney, see oli veel mustvalgete filmide ajal. Proua Ellerton võis seda vaadata, kui ta tüdruk oli.”
„Kas sa tahad väita, et ta võis pageda lapsepõlvemälestustesse ajal, mil ta valmistus endale otsa peale tegema?” Pete’i hääl kõlab kahtlevalt ja ka Hodges ei pea Holly tõmmatud seoseid põhjendatuks. „Ma arvan, et see on võimalik.”
„Tõenäolisemalt ikka jamajutt,” ütleb Izzy silmi pööritades.
Holly ei tee kuulmagi. „Kas ma võin vannituppa vaadata? Ma ei puuduta midagi, isegi mitte nendega.” Ta tõstab oma väikesed kinnastes käed.
„Ole lahke,” vastab Izzy kohe.
Teisisõnu, tõmba minema ja lase täiskasvanutel omi jutte rääkida, mõtleb Hodges. Talle ei meeldi, kuidas Izzy Hollysse suhtub, aga kuna see näib viimaselt kahjutult tagasi põrkavat, ei näe ta põhjust asjast numbrit teha. Pealegi on Holly sel hommikul veidi hüpliku mõttelennu ja hajevil olemisega. Hodges oletab, et põhjus on piltides. Surnud inimesed ei paista kunagi rohkem surnud kui justnimelt politseifotodel.
Holly läheb välja vannituba uurima. Hodges nõjatub seljatoele, tõstab käed kukla taha, ajab küünarnukid laiali. Tema vaevusi tekitav magu pole sel hommikul väga tunda andnudki, võib-olla seetõttu, et ta jõi kohvi asemel teed. Kui nii, siis tuleb PG Tipse7 varuks hankida. Kurat, varuks osta. Ta on lakkamatust kõhuvalust tõepoolest väsinud.
„Tahad sa mulle öelda, mida me siin teeme, Pete?”
Pete kergitab kulme ja püüab manada näole süütu ilme. „Mida sa sellega öelda tahad, Kermit?”
„Sul oli õigus, kui sa ütlesid, et ajakirjandus võtab selle asja ette. See on teatav seebiooper, mida inimesed armastavad, nende oma elu tundub neile niiviisi helgem…”
„Küüniline, aga tõenäoliselt