Valve lõpp. Stephen King

ei helista. Vähemalt minu arvates.”

      Hodges arvab samamoodi ja Hollyl on õigus – proua Alderson väärib seda teadmist, kas või selleks, et ta ei leiaks tagasi pöördudes uksel politseipitseriga kleeplinti. Aga miskipärast ta ei arva, et see on Holly huvi ainuke põhjus Nancy Aldersoni vastu.

      „Sinu sõber Pete ja preili Kaunid Hallid Silmad ei teinud peaaegu mitte midagi,” ütleb Holly. „Martine Stoveri magamistoas oli muidugi sõrmejäljepulbrit, samuti tema ratastoolil ja vannitoas, kus proua Ellerton end tappis, aga teisel korrusel, kus ta magas, üldsegi mitte. Tõenäoliselt käisid nad üleval ainult nii palju, et veenduda, et voodi alla või kappi pole mõnda surnukeha peidetud, ja arvasid, et käib küll.”

      „Oota üks hetk. Sa käisid teisel korrusel?”

      „Loomulikult. Keegi pidi ju põhjaliku uurimise ette võtma ja need kaks seda kindlasti ei teinud. Nemad teavad enda arvates täpselt, mis juhtus. Pete helistas sulle ainult seepärast, et ta tundis kõhedust.”

      Tundis kõhedust. Jah, just nii. Täpselt see väljend, mida ta oli otsinud ega olnud leida suutnud.

      „Ka minus tekitas see kõhedust,” ütleb Holly ükskõikselt, „aga see ei tähenda, et ma oleksin mõistuse kaotanud. Kõiges selles on midagi väga valesti. Valesti-valesti-valesti, ja sa pead majapidajannaga rääkima. Ma ütlen sulle, mis küsimused sa esitad, kui sa ise ei suuda neid välja mõtelda.”

      „Kas sa mõtled Z-tähte vannitoakapil? Kui sa tead midagi, mida mina ei tea, siis oleks parem, kui sa mind asjaga kurssi viid.”

      „Asi pole selles, mida ma tean, vaid selles, mida ma nägin. Kas sa ei märganud, mis oli selle Z-i kõrval?”

      „Viltpliiats.“

      Holly heidab talle pilgu, mis ütleb: Sa suudad enamat.

      Hodges tuletab meelde ühe vana politseitehnika, mis sobib eriti hästi kohtus tunnistuste andmisel: ta vaatab pilti uuesti, seekord vaimusilmas. „Seal oli elektrijuhe, mis oli torgatud kraanikausi kõrval stepslisse.”

      „Jah! Ma arvasin alguses, et see peab olema lugeri oma, ning proua Ellerton jättis selle seal stepslisse, sest ta veetis suurema osa ajast maja selles osas. See oleks mugav laadimiskoht, sest tõenäoliselt olid kõik Martine’i magamistoa pistikud kasutuses tema elutegevust abistavate seadmete elektriga varustamiseks. Mis sina arvad?”

      „Jah, see võis nii olla.”

      „Ainult et minul on nii Nooki kui ka Kindle’i luger…”

      Sinul loomulikult, mõtleb Hodges.

      „…ja kummalgi ei ole taolist juhet. Need juhtmed on musta värvi. See aga oli hall.”

      „Võib-olla ta kaotas originaali ja ostis Tech Village’ist asendusjuhtme.” Nüüd, kus Discount Electronix, Brady Hartsfieldi vana tööandja, kuulutas välja pankroti, on see viimane enam-vähem ainuke elektroonikatoodete pood linnas.

      „Ei. Lugeritel on kahvel-tüüpi pistikud. See oli aga laiem, nagu mõne tahvelarvuti tarbeks. Ainult minu iPadil on samasugune ja see, mis oli vannitoas, oli palju väiksem. See juhe oli mõne kaasaskantava seadme jaoks. Nii et ma läksin teisele korrusele seda otsima.”

      „Ja sa leidsid sealt…?”

      „Ainult ühe vana lauaarvuti proua Ellertoni magamistoa akna juures olevalt laualt. Ja ma tahan öelda, et kohe väga vana. See oli modemiga ühendatud.”

      „Oh jumala pärast, ei!” hüüatab Hodges. „Ainult mitte modemiga!”

      „See ei ole naljakas, Bill. Need naised on surnud.”

      Hodges tõstab käe roolilt ja näitab sellega: rahu, rahu. „Vabandust. Räägi edasi. Nüüd tuleb see koht, kus sa ütled, et lülitasid ta arvuti sisse.”

      Holly näib tundvat kerget ebamugavust. „Noh, jah. Aga ainult selleks, et läbi viia uurimist, mida politsei ilmselgelt teha ei kavatse. Ma ei nuhkinud.”

      Hodges võiks selle väite vaidlustada, aga loobub.

      „See polnud salasõnaga kaitstud, nii et ma vaatasin proua Ellertoni otsingute ajalugu. Ta külastas üsna mitut kauplust ja rohkesti meditsiinisaite, kus oli juttu halvatusest. Ta näis eriti olevat huvitunud tüvirakkudest, mis on loogiline, arvestades tema tütre seisun…”

      „Sa jõudsid seda kõike kümne minutiga?”

      „Ma olen kiire lugeja. Aga kas sa tead, mida ma ei leidnud?”

      „Ma arvan, et ükskõik mida, mis oleks seotud enesetapuga.”

      „Jah. Nii et kuidas ta teadis sellest heeliumi asjast? Või kuidas ta teadis, mil moel lahustada neid tablette viina sees ja panna need tütre toitmisvoolikusse?”

      „Olgu,” ütleb Hodges, „aga on ju ka üks iidne rituaal, millel nimeks raamatute lugemine. Võib-olla oled sellest kuulnud.”

      „Kas sa nägid elutoas mõnda raamatut?”

      Hodges laseb elutoal uuesti silme eest läbi joosta, samamoodi nagu ta tegi Martine Stoveri vannituba kujutava fotoga, ja Hollyl on õigus. Seal olid riiulid täis pudi-padi ja pilt suurte silmadega vasikatest ja õhukese ekraaniga teler. Kohvilaual olid ajakirjad, ent need olid laotatud selliselt, et mulje jäi pigem dekoratiivsest eesmärgist kui janusest lugemisest. Pealegi polnud ükski neist Atlantic Monthly.

      „Ei,” ütleb ta, „elutoas ei olnud ühtegi raamatut, kuigi ma nägin paari raamatut Stoveri magamistoast tehtud fotol. Üks neist meenutas välimuselt Piiblit.” Ta heidab pilgu kokkuvolditud Inside View’le naise süles. „Mis sul seal on? Mida sa peidad?”

      Kui Holly punastab, muutub ta nägu hoobilt sarlakpunaseks, veri voolab näkku taolise kiirusega, mis paneb muretsema. See juhtub ka nüüd. „Ma ei varastanud,” ütleb ta. „Ma laenasin. Ma ei varasta kunagi, Bill. Mitte kunagi!”

      „Võta nüüd tuure maha. Mis see on?”

      „Ese, mis sobib kokku elektrijuhtmega vannitoas.” Ta keerab ajalehe lahti ja nähtavale ilmub roosa seadeldis, millel on tumehall ekraan. See on suurem kui luger, väiksem kui tahvelarvuti. „Kui ma teiselt korruselt alla tulin, istusin proua Ellertoni tugitooli, et hetkeks mõtteid koguda. Ma libistasin käelabad käetugede ja polstri vahele. Ma isegi ei otsinud midagi. Ma lihtsalt tegin seda.”

      Hodges oletab, et see on üks Holly paljudest rahustavatest tehnikatest. Ta on näinud juba mitmeid nende aastate jooksul alates esimesest kohtumisest haiglaselt kaitsva ema ja pealetükkiva suhtlusvajadusega onu seltskonnas. Seltskonnas? Ei, mitte päriselt. See väljend viitaks justnagu võrdsusele. Charlotte Gibney ja Henry Sirois olid kohelnud Hollyt nagu korraks majast välja lastud psüühiliselt haiget last. Holly on nüüd teistsugune naine, aga märgid vanast Hollyst on endiselt alles. Ja Hodges ei tee sellest numbrit. Lõppude lõpuks on meil kõigil oma tumedam pool.

      „Seal see oligi, paremal küljel. See on Zappit.”

      See sõna tekitab kauges mälusopis õrna helina, ehkki kui asi puudutab arvuti kiibi abil töötavaid lisavidinaid, on Hodges kaugel ajast maas. Ta keerab oma koduarvutis pidevalt midagi nässu ja nüüd kui Jerome Robinson on ära, on Holly see, kes tuleb harilikult tema majja Harper Roadil asja korda ajama. „Ja mis see on?”

      „Zappit Commander. Ma olen näinud võrgus selle reklaame, ehkki mitte hiljuti. Nendele on juba ostes salvestatud sadu lihtsaid elektroonilisi mänge nagu Tetris, Simon ja SpellTower. Mitte midagi nii keerulist nagu Grand Theft Auto. Nii et ütle mulle, mida see seal tegi, Bill. Ütle mulle, mida see tegi majas, kus üks naine oli peaaegu kaheksakümnene ja teine ei suutnud isegi lambilülitit vajutada, rääkimata videomängude mängimisest.”