Kui Ellerton heeliumi lahti keeras, oli tema viimane mõte tõenäoliselt: „Ma olen varsti sinu juures, kullake, ja kui ma kõnnin mööda taevaseid teid, kõnnid sina minu kõrval.””
Izzy turtsatab selle peale, aga Pete’i nägu näib kahvatu ja mõtlik. Hodgesile tuleb korraga meelde, et palju aega tagasi, võib-olla kolmekümne aasta eest, kaotasid Pete ja tema naine oma esimese lapse, diagnoosiks imiku äkksurma sündroom.
„See on kurb ja ajalehed kirjutavad sellest päeva või kaks, aga seda juhtub kusagil maailmas iga päev. Iga tund, minu teada. Nii et räägi siis, milles asi.”
„Tõenäoliselt asja ei olegi. Izzy arvab, et see ei ole mingi asi.”
„Izzy arvab,” kinnitab naine.
„Izzy arvab tõenäoliselt, et ma hakkan peast soojaks minema, sedamööda kuidas ma finišijoonele lähemale jõuan.”
„Izzy ei arva nii. Izzy arvab lihtsalt, et oleks aeg, et sa ei laseks enam Brady Hartsfieldi nimelisel mesilasel oma mütsi all ringi sumiseda.”
Ta suunab oma uduselt halli pilgu Hodgesile.
„Preili Gibneyt võivad häirida närvilised tõmblused ja kummalised seosed, aga ta vajutas Hartsfieldi kella väga õiglaselt seisma ning ma tunnustan teda selle eest siiralt. Ta uneleb selles Kineri ajutraumade kliinikus, kuhu ta jääb tõenäoliselt seni, kuni haigestub kopsupõletikku ja sureb, säästes seeläbi osariigile suure hunniku raha. Ta ei lähe kunagi kohtusse selle eest, mida tegi, me kõik teame seda. Te ei saanud teda kätte tolle City Centeri loo eest, aga Gibney peatas ta enne, kui tüüp jõudis aasta hiljem Mingo saalis kaks tuhat last õhku lasta. Mehed, te peate sellega leppima. Leppige kokku, et see oli võit, ja liikuge edasi.”
„Ohoo,” ütleb Pete. „Kui kaua sa oled seda tagasi hoidnud?”
Izzy püüab naeratust tagasi hoida, aga ei saa sellega hakkama. Pete naeratab vastu ja Hodges mõtleb: „Nad töötavad koos sama hästi kui töötasime mina ja Pete. Häbi oleks seda koostööd lõhkuda. Tõesti.”
„Ikka mõnda aega,” ütleb Izzy. „Räägi nüüd temale ka.” Ta pöördub Hodgesi poole. „Vähemalt ei ole asjaga seotud väikesed hallid mehikesed „X-failidest”.”
„Niisiis?” küsib Hodges.
„Keith Frias ja Krista Countryman,” ütleb Pete. „Mõlemad olid samuti kümnenda aprilli hommikul City Centeri juures, kui Hartsfield oma rünnaku korraldas. Üheksateistaastane Frias kaotas suurema osa käsivarrest pluss neli murdunud ribi ja sisemised vigastused. Ta kaotas ka nelikümmend protsenti parema silma nägemisvõimest. Kahekümne ühe aastasel Countrymanil olid murdunud ribid, murtud käeluu ja selgroovigastused, mis paranesid pärast mitmesuguseid valulikke teraapiaid, millest ma ei taha mõeldagi.”
Ka Hodges ei taha neist mõelda, aga ta on mõtisklenud Brady Hartsfieldi ohvritest palju kordi. Peamiselt sellest, kuidas on seitsmekümne julma sekundi jooksul võimalik muuta inimeste elu nii paljudeks aastateks… või, Martine Stoveri puhul, igaveseks.
„Nad kohtusid iganädalastel raviseanssidel kohas nimega Recovery Is You ja armusid. Nende olukord pöördus paremuse poole… aeglaselt… ja nad plaanisid abielluda. Siis, möödunud aasta veebruaris, panid nad koos toime enesetapu. Ühe või teise vana punkloo sõnade järgi võtsid nad kõvasti tablette ja surid.”
See viib Hodgesi mõtted uhmrile Stoveri haigevoodi kõrval kapil. Uhmrile, kus oli veel natuke oksükodoonipuru. Ema lahustas kogu ravimi viina sees, aga sellel öökapil pidi olema rohkesti teisigi narkootilisi medikamente. Miks oli ema näinud kõvasti vaeva kilekoti ja heeliumiga, kui ta oleks võinud alla neelata peotäie vikodiini, võtta peale veel peotäie vaaliumi ja olekski kõik?
„Friar ja Countryman olid täiesti tavalised enesetapjad,” ütleb Izzy. „Vanemad suhtusid abielusse kahtlevalt. Tahtsid, et nad ootaksid. Ja nad ei saanud ju ka koos põgeneda, eks ole? Frias suutis vaevu kõndida ja kummalgi ei olnud töökohta. Kindlustusest piisas, et maksta iganädalaste raviseansside eest ja osta kummalegi tema koju vajalikke toiduaineid, aga ei midagi nii külluslikku, nagu sai Martine Stover. Kokkuvõttes – juhtub igasugu värki. Seda ei saaks isegi kokkusattumuseks nimetada. Raskelt vigastada saanud inimesed langevad depressiooni ja mõnikord tapavad depressioonis inimesed end ära.”
„Kus nad seda tegid?”
„Friase-poisi magamistoas,“ ütleb Pete. „Kui ta vanemad olid koos ta väikese vennaga parajasti päevasel reisil lõbustusparki. Nad neelasid tablette, pugesid teki alla ja surid teineteise embuses, täpselt nagu Romeo ja Julia.”
„Romeo ja Julia surid hauakambris,“ ütleb Holly taas kööki astudes. „Franco Zeffirelli filmis, mis on tõesti parim…”
„Jah, hästi, saime aru,” ütleb Pete. „Hauakamber, magamiskamber, need vähemalt riimuvad.”
Hollyl on käes Inside View, mis lebas varem kohvilaual ja mis on volditud nii, et on näha Johnny Deppi pilt, millel too paistab olevat kas purjus, pilves või surnud. Kas naine oli kogu aeg elutoas ja luges kõmulehti? Kui nii, siis on tal täna tõesti väga vilets päev.
„Holly, kas sul on see Mercedes ikka veel alles?” küsib Pete. „See, mille Hartsfield su tädi Olivialt ära ajas?”
„Ei.” Holly istub, kokku volditud ajaleht süles ja põlved viksilt koos. „Ma vahetasin selle möödunud novembris samasuguse Priuse vastu nagu Billil. See kulutas kõvasti bensiini ega olnud loodussõbralik. Minu psühhoterapeut soovitas samuti auto ära vahetada. Ta ütles, et pärast pooltteist aastat olen ma selle mõjust kindlasti lahti saanud, ja selle teraapiline mõju on läbi. Miks see sind huvitab?”
Pete kallutab end püsti tõusmata ettepoole ja põimib sõrmed harkis põlvede vahel kokku. „Hartsfield pääses selle Mercedese sisse, kasutades uste avamiseks ühte elektroonilist vidinat. Olivia varuvõti oli kindalaekas. Võib-olla mees teadis, et see on seal, ent City Centeri veresaun võis olla ka juhuste kokkulangemiste tõttu toime pandud kuritegu. Me ei saa seda kunagi täpselt teada.”
Ja Olivia Trelawney, mõtleb Hodges, oli paljuski oma täditütre Holly moodi: närviline, kaitseseisundis, kindlasti mitte sotsiaalne tüüp. Kaugeltki mitte rumal, aga ka raske sümpaatseks pidada. Me olime kindlad, et ta jättis Mercedese ukse lahti ja võtme süütelukku, sest see oli kõige lihtsam seletus. Ja seetõttu, mingisugusel primitiivsel tasandil, kus loogilisel mõtlemisel võimu ei ole, me tahtsime, et see oleks lahendus. Ta oli üks ora perses. Me pidasime tema korduvaid eitusi kõrgiks soovimatuseks võtta vastutust omaenda hooletuse eest. See võti tema käekotis, see, mida ta meile näitas? Me oletasime, et see oli lihtsalt varuvõti. Me kiusasime teda ja kui meedia sai tema nime teada, siis kiusasid nemad teda. Lõpuks hakkas ta ise uskuma, et on teinud seda, mida ta meie arvates oli teinud: võimaldanud tegutseda ühel koletisel, kelle mõtteis mõlkus massimõrv. Keegi meist ei kaalunud võimalust, et arvutifriik võib olla kokku klopsinud selle muukimisvidina. Ka Olivia Trelawney ise mitte.
„Aga meie polnud ainukesed, kes teda kiusasid.”
Hodges ei saa aru, et ta ütles seda valju häälega, kuni kõik korraga tema poole vaatavad. Holly noogutab talle kergelt, otsekui oleksid nad liikunud mööda sama mõttelõnga. Mis poleks üldsegi üllatav.
Hodges jätkab. „On tõsi, et me ei uskunud teda iialgi, ükspuha kui palju kordi ta meile kinnitas, et võttis võtme ja lukustas auto, nii et meie kanname osaliselt vastutust selle eest, mis ta tegi, aga Hartsfield võttis ta hiljem ikkagi õelusest ette. Kas sa seda tahtsidki öelda?”
„Jah,” ütleb Pete. „Ta ei rahuldunud vanaproua Mercedese ärandamise ja selle mõrvarelvana kasutamisega. Ta puges naisele pähe, nakatas isegi tema arvuti ühe audioprogrammiga, mis koosnes karjetest ja süüdistustest. Ja siis veel sina, Kermit.”
Jah. Siis veel tema.
Hodges oli saanud anonüümse kirja Hartsfieldilt ajal, mil ta oli vaimselt absoluutses madalpunktis, elades tühjas majas ja kohtudes peaaegu mitte kellegagi peale Jerome Robinsoni, poisiga, kes niitis ta muru ja tegi maja juures kergemaid remonditöid. Kannatades karjääripolitseinike