Aga te mõtlete ju, kas pole? Tundus, nagu oleks Hartsfield Hodgesi enesetapumõtetest haisu ninna saanud ja üritanud teda üle piiri viia. Olivia Trelawney puhul oli see töötanud ja Hartsfield oli maitse suhu saanud.
„Kui ma hakkasin sinuga koos töötama,” ütleb Pete, „rääkisid sa mulle, et retsidiivsed kurjategijad on otsekui türgi vaibad. Mäletad?”
„Jah.” See oli üks teooria, millest Hodges oli kõnelnud üsna paljudele kolleegidele. Vähesed kuulasid, ja otsustades naise tüdinud näoilme järgi, oleks Isabelle Jaynes olnud üks neist, kes poleks seda teinud. Pete aga oli kuulanud.
„Nad loovad üha uuesti ja uuesti samu mustreid. Sa ütlesid, et tuleb eirata kergeid variatsioone ja otsida põhimõttelist sarnasust. Sest isegi kõige intelligentsematel tegijatel – nagu Tollitee-Joe, kes tappis kõik need naised maantee puhkealadel – näib olevat ajus lüliti, mis on jäänud kinni korduse-asendisse. Brady Hartsfield oli enesetapu asjatundja…“
„Ta oli enesetapu-arhitekt,” ütleb Holly. Ta silmitseb ajalehte, kulm kortsus, nägu kahvatum kui eales varem. Hodgesil on raske kogu seda Hartsfieldi lugu taas läbi elada (vähemalt on ta lõpuks suutnud loobuda selle sitapea külastamisest tema ajutraumade kliiniku palatis), aga veelgi raskem on see Holly jaoks. Hodges loodab, et naine ei lange uuesti madalseisu ega hakka taas suitsetama, aga ta poleks üllatunud, kui see siiski nii läheks.
„Nimeta seda, kuidas tahad, aga muster oli olemas. Ta kihutas omaenda ema enesetapule, jumala eest.”
Hodges ei ütle selle peale midagi, ehkki ta on alati kahelnud Pete’i veendumuses, et Deborah Hartsfield tappis end ise, kui avastas – võib-olla juhuslikult –, et tema poeg on Mersumõrvar. Esiteks pole neil tõendeid selle kohta, et pr Hartsfield sellest üldse teada sai. Teiseks oli naine söönud rotimürki ja see pidi olema üks jälk viis lahkumiseks. On võimalik, et Brady tappis oma ema, aga Hodges pole ka seda kunagi tõsimeeli uskunud. Kui noormees kedagi armastas, siis oli see just ema. Hodges arvab, et rotimürk võis olla mõeldud kellelegi teisele… ja võib-olla üldsegi mitte inimesele. Lahkamistulemuste järgi oli see olnud segatud burgeri kotleti sisse ja kui oli midagi, mida armastasid koerad, siis oli see üks toores hakklihapall.
Robinsonidel on koer, armas lontkõrvne krants. Brady oli näinud looma palju kordi, sest ta jälgis Hodgesi maja ja Jerome tõi harilikult koera kaasa, kui Hodgesi muru niitis. Rotimürk võis olla mõeldud Odellile. See on mõte, mida Hodges pole avaldanud ühelegi Robinsonile. Ega ka mitte Hollyle. Ja kuulge, tõenäoliselt on see rumalus, ent Hodgesi arvates on see sama tõenäoline kui Pete’i idee, et Brady emme tegi endale ise otsa peale.
Izzy avab suu, ent kui Pete tõstab käe, et teda peatada, paneb selle taas kinni – lõppude lõpuks on mees endiselt nende väikese tandemi vanem liige ja üsna mitme aasta võrra.
„Izzy valmistub ütlema, et Martine Stover tapeti, ta ei valinud vabasurma, aga minu meelest on väga suured võimalused, et see mõte tuli just Martine’ilt, või et nad arutasid seda emaga omavahel ja jõudsid vastastikusele kokkuleppele. Mis muudab nad minu silmis mõlemad enesetapjateks, isegi kui see ei lähe niimoodi kirja ametlikku aruandesse.”
„Ma eeldan, et sa oled üle kontrollinud teised City Centeri ellujäänud?” küsib Hodges.
„Kõik on elus peale Gerald Stansbury, kes suri eelmisel aastal vahetult pärast tänupüha,” ütleb Pete. „Südamerabandus. Tema naine rääkis mulle, et südamepuudulikkus on nende suguvõsa haigus ja et Gerald elas oma isast ja vennast kauem. Izzyl on õigus, tõenäoliselt ei ole siin midagi, aga ma arvasin, et sina ja Holly peaksite teadma.” Ta vaatab neile kordamööda otsa. „Teie pole ju seoses vabasurmaga mingisuguseid halbu mõtteid mõelnud?”
„Ei,” vastab Hodges. „Viimasel ajal mitte.”
Holly raputab lihtsalt pead, vaadates endiselt ajalehte.
Hodges küsib: „Ma oletan, et keegi ei leidnud noorhärra Friasi magamistoas salapärast Z-tähte, kui ta preili Countrymaniga enesetapu sooritas?”
„Loomulikult mitte,” ütleb Izzy.
„Sinu teada,” parandab Hodges. „Kas sa just seda ei tahtnud öelda? Arvestades, et sa leidsid selle siin alles täna?”
„Issand jumal,” ütleb Izzy. „See on rumal.” Ta vaatab demonstratiivselt kella ja tõuseb püsti.
Ka Pete tõuseb. Holly jääb istuma, silmitsedes ajakirja Inside View näpatud numbrit. Hodges jääb samuti liikumatuks, vähemalt hetkeks. „Sa vaatad veel kord üle Frias-Countrymani fotod, eks ole, Pete? Lihtsalt et kindel olla?”
„Jah,” vastab Pete. „Ja tõenäoliselt oli Izzyl õigus. Minust oli rumal teid kahte siia kutsuda.”
„Mul on hea meel, et sa seda tegid.”
„Ja… ma tunnen endiselt süümepiinu selle pärast, kuidas me proua Trelawneyt kohtlesime, eks?” Pete vaatab vanale paarimehele otsa, ent Hodgesile tundub, et mees kõneleb tegelikult kõhna kahvatu naisega, kelle süles on ajaleht. „Ma ei kahelnud kordagi, et ta jättis võtme süütelukku. Ma sulgesin oma mõistuse kõigile muudele variantidele. Ma lubasin endale, et ei tee seda enam kunagi.”
„Ma saan aru,” ütleb Hodges.
„Ma arvan, et ühes asjas oleme kõik ühel meelel,” leiab Izzy. „Et Hartsfieldi päevad inimeste allaajamises, inimeste õhkulaskmises ja enesetappude korraldamises on möödas. Nii et kui me kõik pole just sattunud filmi „Brady poeg”, siis teen ettepaneku, et me kõik lahkume kadunud preili Ellertoni majast ja läheme oma eluga edasi. Kas sellele mõttele on vastulauseid?”
Ei ole.
7
Hodges ja Holly seisavad enne autosse istumist hetkeks teeotsal ja lasevad külmal jaanuarituulel neist mööda kihutada. See tuleb põhjast, puhub otse Kanada poolt, nii et idakaarde jääva suure reostunud järve tavapärast lehka ei ole tunda, ja see mõjub värskendavalt. Hilltop Courti selles otsas on ainult mõned majad ja lähimal neist on silt MÜÜA. Hodges märkab, et maakleriks on Tom Saubers, ja ta naeratab. Ka Tom sai veresaunas raskelt vigastada, ent on peaaegu täiesti paranenud. Hodges on alati hämmastunud mõne mehe või naise taastumisvõimest. See ei tekita temas küll lootust inimsoo suhtes, aga…
Tegelikult tekitab.
Autos asetab Holly kokkuvolditud Inside View nii kauaks põrandale, et jõuaks turvavöö kinnitada, seejärel võtab ta ajakirja jälle kätte. Ei Pete ega Isabelle olnud vastu, et naine selle kaasa võttis, Hodges pole kindel, et nad seda üldse märkasid. Miks oleksid pidanudki? Nende jaoks ei ole Ellertoni maja tegelikult kuriteopaik, ehkki seadusetäht võib seda niimoodi nimetada. Tõsi küll, Pete oli rahutu, aga Hodgesi arvates oli sel vähe pistmist politseiniku intuitsiooniga, pigem oli see veider ebausklik reaktsioon.
Hartsfield oleks pidanud surema, kui Holly teda minu Rõõmsa Laksajaga lõi, mõtleb Hodges. See oleks meile kõigile parem olnud.
„Pete läheb kindlasti tagasi ja vaatab üle Frias-Countrymani enesetapujuhtumi fotod,” ütleb ta Hollyle. „Kohusetundlikkus ja kõik muu. Aga kui ta leiab, et kuhugi on kritseldatud Z – põrandaliistule, peeglile –, siis olen mina küll üks väga üllatunud inimloom.”
Naine ei vasta. Tema pilk on kaugel eemal.
„Holly? Oled sa ikka siinilmas?”
Naine võpatab kergelt. „Jah. Ma lihtsalt mõtlesin, kuidas ma Nancy Aldersoni Chagrin Fallsis üles leian. Kõigi mu otsinguprogrammide abil ei tohiks see liiga kaua aega võtta, aga sa pead temaga rääkima. Ma võin nüüd juba võõrastele inimestele helistada, kui see on täiesti hädavajalik, sa tead seda…”
„Jah. Sa oled selles asjas kõvasti arenenud.“ Mis on tõsi, ehkki Holly teeb neid kõnesid alati nii, et tema usaldusväärne Nicorette’i karp on käeulatuses. Rääkimata Twinkie-hunnikust8, mis tema laual tagalat kindlustab.
„Aga ma ei saa talle öelda, et tema tööandjad – tema sõbrad, niivõrd kui me sellest