naine on loomulik, igasugustest jäikadest ettekirjutustest kammitsemata.”
Francis lisas: „Pealegi ei korraldaks Ray Penvenen pidu isegi omaenda kihluse tähistamiseks, nii et meie oletus võib ikkagi paika pidada.”
„Teie ju muidugi lähete?” küsis Demelza.
„Kui õhtupoolikul kodust lahkusin, näis Elizabethil igatahes olevat küllamineku nägu peas.”
„Loodetavasti teevad nood kaks kähku, kui on kord juba otsustanud ühte heita,” ütles Ross. „Kui Caroline Penvenen peaks pikaks ajaks siia kanti jääma, lööb see Dwighti kindlasti rööpast välja. Mul oleks hea meel näha seda neiut turvaliselt Unwini külge köidetuna.”
„Kuulsin, et tema ja Enyse vahel oli midagi, kui tüdruk viimati siin viibis, aga loodame, et mehel on aru peas ja ta ei mässi end sellesse.”
„Mulle tundub, et ühelgi mehel pole aru peas, kui naisel ei juhtu olema,” lausus Demelza.
Ross tõstis pilgu ja vaatas talle lustlikult otsa. „See on terane tähelepanek. Kas tead seda omaenda kogemustest?”
Demelza vaatas talle silma. „Jah, Ross, omaenda kogemustest. Mõtle, missuguseid lollusi võiks Sir Hugh Bodrugan teha minu pärast, kui ma seda lubaksin.”
Alles siis, kui sõnad olid üle huulte lipsanud, taipas Ross, missuguse tähenduse naine neile võinuks omistada ja kuidas need võisid puudutada ka nende endi abielu, ning oli õnnelik, et Demelza oli reageerinud õigesti. Talle ei tulnud pähegi, et kõigest kaks aastat tagasi poleks see teema tekitanud temas mingeid kahtlusi.
Umbes samal ajal, kui Francis ja Ross kõndisid kaevandusest teed jooma, hüppas George Warleggan Trenwithi mõisahoone ees sadulast.
Esmapilgul poleks ehk osatudki pidada teda sepa pojapojaks, oma suguvõsa esimeseks põlvkonnaks, kes oli saanud härrasrahvaga võrdväärse hariduse, kui riided poleks reetnud seda, mida pidanuksid varjama. Ükski maahärra – isegi kui too soovis majaemandale muljet avaldada, nagu soovis George – poleks pannud end pärastlõunaseks külaskäiguks nii uhkesti riidesse.
Kui proua Tabb oli ta sisse juhatanud ning läinud, ise kaunikesti sabinas, otsima proua Poldarki, lonkis George hallis ringi, kopsis piitsavarrega vastu saapasäärt ja silmitses, pea kuklas, vanu portreesid. Siinne vaesus erines sellest, mis avanenuks tema pilgule kolme miili kaugusel asuvas Nampara majas. Francis ja Elizabeth ei pruukinudki olla sugulastest paremal järjel, aga üks õige tuudorstiilis härrastemaja juba mõne aastaga lagunema ei hakka. George imetles parajasti suursugust, sadade tillukeste klaasruutudega akent, kui kuulis samme, pöördus ning nägi Elizabethi graatsiliselt trepist alla tulemas.
Teda nähes aeglustas naine sammu ja võttis viimased astmed kõhklevalt.
„Oo, George … kui proua Tabb ütles … ma ei suutnud õigupoolest uskuda …”
„Et võtsin tõesti kätte ja tulin.” George kummardus viisakalt naise käe kohale. „Ratsutasin siit lähedalt mööda ja tõin siis juba ka ristipojale sünnipäevakingi. Mõtlesin, et nii palju on mulle ehk ikka lubatud.”
Ikka veel ebalevalt võttis Elizabeth vastu pakikese, mille George talle ulatas. „Aga Geoffrey Charlesi sünnipäevani on veel mitu kuud.”
„Eelmise aasta kink. Hiline, mitte varajane.”
„Kas Francis …”
„… teab, et olen siin? Ei. Aga mis siis kui teakski? Kas pole see lapsik vihavaen kestnud juba liiga kaua? Ausõna, Elizabeth, mul on nii hea meel sind jälle näha. Nii hea meel …”
Elizabeth naeratas; ta ei löönud küll õhetama, nagu oleks teinud veel paar aastat tagasi, aga ikkagi tegi mehe imetlus tal südame soojaks. Elizabeth ei teadnud, kuhumaani George’i võib usaldada, aga oli kindel, et praegu on too siiras. Ta arutles endamisi, et George näis olevat eelmisest kohtumisest peale tüsedamaks läinud, nii et tema turjakas kogus andis juba aimata seda keskealist meest, kes temast varsti pidi saama. Aga ükskõik kui inetult ta ka poleks käitunud Rossiga – ning seda pani Elizabeth talle mõistagi pahaks –, Francise vastu oli George olnud alati õiglane ning Elizabethi enda vastu kõigiti armastusväärne.
Talvesalongis tegi Elizabeth George’i toodud väikese paki lahti ja leidis sealt kuldkella. Murelikult tahtis ta selle kui liiga kalli kingituse tagasi anda, aga George ei tahtnud kuuldagi.
„Poeta see esialgu kuhugi sahtlisse, kui pead poissi selle tarvis veel liiga nooreks. Teda see tüli igatahes ei puuduta. Kui ta on kord piisavalt vana, et seda kanda, oleme ehk kõik jälle sõbrad.”
Elizabeth vastas: „Mina pole seda tüli soovinud. Elame siin viimasel ajal väga vaikselt ning oleksin rõõmus kõigi sõprade üle. Aga sa tunned Francist sama hästi kui mina. Tema on oma tunnetes järeleandmatu ning kui ta peaks praegu sisse astuma, saaks … meie sõprus suurema hoobi kui eales varem.”
„Teisisõnu, ta prooviks mind välja visata,” täiendas George meeldivalt. „Pead mind kindlasti igas asjas liiga arvestavaks, aga jätsin oma teenri Sawle’i kiriku juurde mäeveerule ootama. Nähes Francist tulemas, jõuab ta mind aegsasti hoiatada, niisiis pole sul vaja kaklust karta.” Ta laskis õlad längu. „Kui oleksin arvanud, et võid mind argpüksiks pidada, poleks ma seda teinud.”
Elizabeth istus aknaorva ja vaatas välja ürdiaeda. George silmitses teda arupidavalt, justkui valmistuks sõlmima mingit äritehingut.
Elizabeth lausus: „Ennekõike soovin sind tänada, et olid nii lahke mu ema ja isa vastu. Ema on ikka veel nii haige ning kutsuda nad enda poole …”
„Panin neile eraldi südamele, et nad sulle ei teataks.”
„Ma tean, isa ütles. Aga ta kirjutas ikkagi ja rääkis, kui lahkelt neid seal koheldi.”
„See ei vääri mainimist. Olen su ema alati imetlenud, ta on silmahädast hoolimata ikka nii vapper. Miks nad küll oma maja maha ei müü ja teie juurde elama ei tule?”
„Minagi olen mõnikord … sellele mõelnud. Aga Francise arvates ei tuleks sellest midagi head välja, kui …” Elizabeth jättis lause lõpetamata.
George võttis istet ja tõstis piitsavarre hõbedase otsa vastu hambaid. „Elizabeth, ma ei oota, et astuksid selles, mida Francis minust ja meie tülist arvab, mingil moel oma mehe vastu, aga kas ei arva sa südamepõhjas, et oleks aeg jätta see sinnapaika? Mis kasu meil kellelgi sellest on? Francis saeb oksa, millel ise istub. Tead ju sama hästi kui minagi, et kui minus leiduks kas või kübekegi pahatahtlikkust, võiksin ta hommepäev ruineerida. Sinu ees pole seda just meeldiv öelda, aga sa ei kahtle ju ometi selles.”
„Ma ei kahtlegi,” vastas Elizabeth ja nüüd värvusid tema põsed roosaks.
„Oleksid asjalood ometi teisiti. Teeksin omalt poolt kõik, et need oleksid teisiti. Aga kui säärane vihavaen jätkub … Tahan, et aitaksid meil ära leppida.”
Elizabeth avas haagi ja paotas akent paari tolli jagu, et kerge tuuleõhk tuppa pääseks. Tema profiil joonistus pruuni kardina taustal välja selgepiiriliselt nagu kamee.
„Ütled, et ei taha õhutada mind astuma oma mehe vastu ja siis ootad, et valiksin, kelle poolt olen …”
„Ei. Üldsegi mitte. Palun, et prooviksid meid lepitada.”
„Kas arvad, et minu lepituskatsetest oleks kuigi palju abi? George, sa tunned Francist sama hästi kui mina. Tema usub, et Rossile esitatud süüdistuse taga seisid sina; et just sina …”
„Oh, Ross …”
Vaevalt oli see tal üle huulte lipsanud, kui George mõistis oma viga, ent jätkas pahameelt varjates.
„Ma tean, kui väga sa Rossi armastad. Oleksin ma ometi sinu silmis sama heas kirjas kui tema. Aga luba mul olla otsekohene. Rossil ja minul on olnud juba kooliajast saadik kanakitkumist. Selles on … midagi põhimõttelist. Me ei saa omavahel just hästi läbi. Aga minu puhul piirdubki asi sellega. Tema poolt on see haiglaslik. Ta sööstab, pea ees, ühest äpardusest teise ning süüdistab mind, kui need juhtuvad!”
Elizabeth