ilme, mis ei kannatanud vastuvaidlemist, tõrjus Dwight eemale Rosina ja proua Hoblyni katsed seletada, et muretseda pole põhjust – et kui tüdruk istub lauale ja kõlgutab jalga, läheb häda üle –, ning kummardus põlve uurima, kartes leida jumal teab mis skrofuloosseid ilminguid. Ta ei leidnud neid. Jah, põlv oli paistes ja punetas pisut, ent nahk ei läikinud ega tundunud katsudes kuum.
„Ütlete, et see häda algas kaheksa aastat tagasi?”
„Jah, söör, umbes nõnna.”
„Kas põlv teeb kogu aeg valu?”
„Ei, söör, ainult siis, kui nõnnamoodu kangeks tõmmab.”
„Kas see aeg-ajalt vedelikku ka välja ajab?”
„Ei, söör. Lihtsalt keegi keeraks jüsku võtit ja põlv läheb lukku,” vastas Rosina ja tõmbas seeliku alla.
„Kas mõni teine arst on seda vaadanud?”
Dwightil oli tunne, et tema selja taga vahetati pilke. Rosina vastas:
„Jah, söör … siis kui see 84. aastal aigeks jäi. Ärra Nye vaatas seda, aga tema on juba ammuilma surnd.”
„Mida ta ütles?”
„Ei ööld ta midagist,” torkas proua Hoblyn kiiresti vahele. „Tal põld aimugi, mis see on.”
Kõigi hoiak oli nii ilmselgelt tõrjuv, et Dwight käskis tüdrukul panna põlvele külma kompressi ning lubas tulla järgmisel nädalal vaatama, kui valu on järele andnud. Kui Dwight majast välja läks, hakkas juba hämarduma, ent kõige ebameeldivam visiit seisis tal alles ees.
Mäejalamil laius roheline kolmnurkne umbrohuga kaetud kiviklibune plats, mille ühes servas seisid kalakuurid ning nende peale ehitatud hütid ja hurtsikud. Et sinna jõuda, tuli ületada kitsas kaarduv sillake. Dwight seisis natuke aega ja vaatas merele. Tuul oli hakanud tõusma ning kaugemaid kaljusid polnud tihenevas hämaruses enam õieti nähagi. Kitsa lahesuudme kurjakuulutavad lõuad paistsid siiski veel kätte. Keegi vanamees oli paadiga väljas ja kohmitses võrgu kallal. Kõrtsi taga kisklesid kajakad kalapea pärast. Ühes aknas hubises küünlatuli.
Läbi lainete mühina kujutles Dwight end kuulvat külaelanike sosinaid. „John James Elleryst olete kuuld vä? Läks ambavaluga Mingoose’i tohtre manu ja too tõmmas tal kolm ammast vällä. John Jamesil on sestpiale old irmsad valud – ei jäägi teine vist ellu! Oidku jumal mind aigusega tolle juure minemast!”
Dwight pöördus minekule ning just sel ajal astus kõrtsi tagant vaikselt välja üks mees, kes ilmselt ei tahtnud, et teda nähtaks. Aga et Dwight jäi seisma, peatus ka tulija. See oli Charlie Kempthorne, kelle Dwight oli ravinud terveks kaevurite tiisikusest ning kes püüdis nüüd kosida Rosina Hoblynit, ehkki oli ise üle neljakümnene kahe lapsega leskmees ja neiu kõigest üheksateistkümnene.
„Olete õite ilisel ajal liikvel, söör. Paergast oleks kõikse parem istuda kodus tule juures – mudugist nondel, kel juhtub olema tuli, kus juures istu.”
„Tahtsin öelda just sedasama sulle.”
Kempthorne hakkas naerma ja köhatas. „On säänseid asju, mida on parem õiendada videvikus, mõistate. Kui tollimehi nägemas põle.”
„Kui mina oleksin tolliametnik, algaks mul kõige kiirem aeg just videvikus.”
„Nojaa, aga eks nondelgi ole miiltmüüda kolde man külitada nigu tõistel mõistlikel inemistel.”
Phoebe Ellery avas ukse ja juhatas Dwighti üles. Ruumist, kus hoiti kartulikotte, võrke, aere ja korgist ujukeid, viis John James Ellery tuppa puidust redel. Magamistoas oli võimatu sirgelt seista ning koldesse oli sel õhtul alles äsja tuli tehtud, et eemale peletada ligi hiilivat öist jahedust. Akendel oli enamik klaase puudu ning tuul vihises sisse, sakutades kotiriiet ja tuues endaga kaasa vihmapihu. Mööda tuba kõndis peaaegu lakkamatult ringi suur musta-valgekirju kass, heites seintele pahaendelisi lillasid varje. Haige mees oli mähkinud näo vanasse riidelappi ja pomises vahetpidamata: „Issand, eida mulle armu, issand, eida mulle armu!”
Phoebe seisis uksel ning seiras Dwighti ainitise etteheitva pilguga. „Varssi akkab tal parem,” lausus naine. „Valu kestab tunnikese vai nõnna ja annab siss raasukeseks ajaks järele.”
Dwighti võimuses ei olnud suurt midagi ette võtta, aga ta jäi pooleks tunniks, andis haigele laudanumit ja kuulas lainete mürinat. Kui ta minekule asutas, hakkas valuhoog vaibuma.
Öö oli tormine ning Dwight veetis selle rahutult, vaevatuna omaenese küündimatusest ja arstiameti piiratusest.
Kolmas peatükk
Ross ja Demelza olid viimaste seas, kes kahekümne neljanda mai õhtul Trevaunance’ite poole saabusid, olles sunnitud laenama hobuse Franciselt, kellel oli neid tallis ikka veel kolm, ning kui nad trepist üles läksid, ajas suures salongis naerdes juttu juba umbes kakskümmend inimest. Demelzal kulus pool tundi, et riideid vahetada, ning Ross, kellel polnud suurt midagi teha, luges vastutulelikult magamistuppa jäetud Sherborne Mercury viimast numbrit.
Prantsusmaa oli Austriaga sõjas. Kolm nädalat tagasi oli revolutsiooni pada lõpuks üle keenud. Lehes kirjutati, et monsieur Robespierre oli olnud sõja vastu ja astunud kogunisti riigiprokuröri ametikohalt tagasi, aga teised pooldasid sõda ning juba oli suur sõjavägi tunginud Belgiasse. Varsti võis kuuldavasti oodata kokkupõrget Austria vägedega. Missugune on meie enda seisukoht? Härra Pitt võis ju küll ennustada viitteistkümmend rahuaastat, nagu ta märtsis oli teinud – säärased ennustused ei läinud talle midagi maksma –, aga kui seejärel kärbiti meie niigi väikest sõjaväge ja armetus seisus laevastikku, sattusid meie julgeolek ja püsimajäämine ilmselgelt ohtu.
Ross luges nii süvenenult, et Demelza esimesed sõnad läksid tal kõrvust mööda ning naisel tuli neid korrata, enne kui ta pilgu tõstis.
Püsti tõustes pidi Ross tunnistama, et kolm rasket vaesuse piiril veedetud aastat ei olnud tema naise võlu ja veetlust vähendanud. Mõnikord ei torganud need töö ja argielu maski tagant silma, ent seda hämmastavam oli, kui need end jälle ilmutasid. Säärastel hetkedel sai mehele teravalt teatavaks, mis Demelzas nii paljusid mehi kütkestab.
Astudes ukse juurde, et seda naisele avada, ütles ta. „Kas sa seltskonda minnes ikka veel mõnikord kardad nagu vanadel aegadel? Nüüd ei saa ma enam kunagi aru, kas sa oled närviline või mitte.”
„Esimesed kümme minutit on mul põlved nõrgad,” vastas Demelza. „Aga õnneks on need mu kõige varjatumad kehaosad.”
Ross hakkas naerma. „Ma tean selle vastu rohtu.”
„Mis see on?”
„Portvein.”
„Jah, sellest on sagedasti abi. Aga leidub teisigi vahendeid.”
„Nagu näiteks?”
Demelza kehitas kergelt, otsekui kõheldes paljaid õlgu. „Teadmine, et teistel on minusse usku.”
„Kas nende teiste hulka kuulun ka mina?”
„Ennekõike sina.”
Mees kummardus aeglaselt ja suudles teda sellele õrnale kohale, kus kael läheb üle õlaks. „Kas tohin seda usku taas kinnitada?”
„Tänan, Ross.”
Mees suudles teda uuesti ning Demelza tõstis käe ja silus kõrva äärest tema juukseid.
„Kas sul on minu vastu ikka veel pisut tundeid?”
Ross jäi talle üllatunult otsa vaatama, pilk sügaval naise silmis. „Armas jumal, seda peaksid sa ju ometi teadma!”
„Jah, Ross, aga tundeid on kahesuguseid. Praegu küsin ma esimese, mitte teise kohta.”
„Kas tahad kiskuda mind filosoofilisse vaidlusse, samal ajal kui kõik su austajad seisavad all troppis, oodates, et saaksid sinuga flirtida?”
„Nad ei ole minu austajad. Ja ma ei ütleks, et sellest tuleb – kuidas sa ütlesidki – vaidlus.” Demelza asetas