eks?”
„Rabavalt. Ilu rõõmustab alati silma.”
„Kas sinu arvates on tõsi, et mida silm ei imetle, seda süda ei himusta?”
„Oo, kahtlemata. Kas sina oskaksid öelda midagi, et seda ümber lükata? Minu puhul peab see igatahes paika. Nagu sa kindlasti tead.”
„Ma tean sinust väga vähe, Ross. Kui sageli me viie aasta jooksul kohtunud oleme? Kümmekond korda?”
Ross vaikis natuke aega. „Ma ei mõelnud viimast viit aastat. Aga küllap on sul õigus. Pean ilmselt nõustuma: mina tean sinust samuti väga vähe. Ja sa oled nii palju muutunud … see tähendab sisemiselt.”
„Kas tõesti? Räägi, milles see allakäik kõige selgemini avaldub.”
„Tahad, et kinnitaksin seda, mida sa niigi tead, eks? Olgu. Sa pole lihtsalt enam endine Elizabeth. See pole olnud allakäik – vastupidi. Aga mõnikord tundub su muutumine ometi ehmatav. Mõistan nüüd, kui noor sa olid, kui lubasid minuga abielluda.”
Elizabeth sirutas käe veiniklaasi järele, ent sõrmitses üksnes selle jalga. „Pidanuksin olema piisavalt vana, et teada, mida tahan.”
Viis, kuidas naine seda lausus, tuli Rossile üllatusena. Elizabethi häälest kostis ägedust, mida võis pidada enesepõlguseks. See kallutas nende jutuajamise varasemalt viisakalt, kerge flirdiga sillutatud rajalt kõrvale.
Ross jäi talle otsa vaatama, proovides öeldus selgusele jõuda, ning lausus siis targu, et pakkuda Elizabethile tavapärast taganemisteed: „Noh, tõele au andes olid sa noor … Ja pealegi arvasid, et olen surnud.”
Elizabeth vaatas piki lauda sinnapoole, kus Francis vestles Ruth Treneglosega. Äsjane tundepuhang oli üllatanud ilmselt teda ennastki. Või otsustas ta, et oli taganenud juba liiga sageli. Hääl noor ja täiesti rahulik, vastas ta: „Ma ei uskunud kordagi, et oled surnud. Arvasin lihtsalt, et armastan Francist rohkem.”
„Sa arvasid, et armastad Francist …”
Elizabeth noogutas. „Aga siis sain aru, et eksisin.”
„Millal?”
„Üsna varsti.”
Rossi mõistus keeldus ikka veel võtmast vestluse äkilist pööret tõe pähe, aga tema süda vasardas sees, justkui oleks tahtnud teadmine jõuda temani teist kanalit pidi. Laua ääres istus üle kahekümne inimese, tema enda naine ütles parajasti midagi suurte vuntsidega ratsaväeohvitserile, Sir Hugh ootas tema teisel käel võimalust jutusse sekkuda; George Warleggan oli püsinud vaikne ja valvas, ent tema pilk libises ikka ja jälle toidult või lauanaabritelt Elizabethi juustele, huultele või kätele ja jäi sinna pidama. Uskumatu, et Elizabeth oli pärast üheksat aastat valinud oma ülestunnistuse tarvis just selle hetke. Uskumatu, et see võiks olla tõsi …
„Need neetud krantsid, kes vabalt ringi hulguvad,” ütles leedi Bodrugan südametäiega, „muudkui sigivad ja annavad omavahel järglasi; katsu niiviisi oma tõug puhas hoida! Sul on selles mõttes rohkem õnne, John, et kasvatad üksnes veiseid. Mis tõugu te ütlesite oma koera olevat, preili?”
„Ta on mops,” vastas Caroline. „Ilusa musta lokkis karva ja kuldpruuni näoga, mis pole suurem kui selle taldriku keskpaik. Unwin austab ja armastab teda väga, eks ju, kallis?”
„Austan, seda küll,” vastas Unwin, „sest tal on kuratlikult teravad hambad.”
Ross lausus Elizabethile: „Kas see on mingi meeldiv nali, mida sa proovid minuga teha?”
Elizabethi naeratus oli ühtaegu habras ja särav. „Oo, nali on see tõesti. Aga suunatud minu enda vastu, Ross. Kas sa siis ei teadnud. Imelik, et sa ei aimanud.”
„Ei aimanud …”
„Noh, kui sa ka ei aimanud, võinuksid galantsusest teha selle otsekohese ülestunnistuse mulle kergemaks. Kas on siis nii üllatav, et naine, kes on korra juba meelt muutnud, võib teha seda teistki korda? Nojah, äkki ongi, sest mulle endale on see alati olnud üllatav ja alandav …”
Pärast lõputuna tunduvat vaikust sõnas Ross: „Kui tulin teile esimesel lihavõttepühal pärast su abiellumist, ütlesid mulle selge sõnaga, et armastad ainult Francist ega mõtle kellelegi muule.”
„Mida muud oleksin võinud öelda, kui pulmadest oli möödas ainult mõni kuu ja Geoffrey Charles oli juba minu sees olemas?”
Rossi eest viidi midagi ära ja asetati sinna uus roog. Mis iganes selle peo eesmärk ka poleks olnud, oma keldrile Sir John igatahes armu ei andnud ning istujate hääled olid juba valjemad kui varem. Ross surus väevõimuga maha soovi lükata tool lauast eemale ja kõndida minema. Pidi Elizabeth siis valima just selle hetke … Või andiski üksnes teiste inimeste juuresolek talle julgust tulla otsesõnu lagedale sellega, mida oli ammu tahtnud Rossile öelda … Ning kui mõne minuti eest oli naise jutt jäänud talle arusaamatuks, siis nüüd sai selle mõte talle selgeks. Iga mööduva hetkega sobitus see üha paremini kokku möödunud üheksa aasta mustriga.
„Ja Francis?” küsis ta. „Kas tema teab?”
„Olen juba niigi liiga palju öelnud. Keel ei püsinud hammaste taga. Andsin impulsile järele – parem oleks see unustada. Või vähemasti sinnapaika jätta. Millest me ennist rääkisimegi?”
Kolm kohta neist eemal istus Francis, kelle kergelt lihtlabane nägu oli hakanud liiga kiiresti kaotama nooruslikku värskust. Otsekui tajudes midagi ebaharilikku, vaatas ta just sel hetkel Rossi poole, tõmbas ühe kulmu kipra ja pilgutas silma.
Francis oli teadnud. Nüüd mõistis Ross seda. Francis oli taibanud tõde juba nii ammu, et illusioonide purunemisega kaasnenud esialgne pettumus ja mässumeelsus on jäänud temas kaugele seljataha. Armukadedus oli end pikapeale ammendanud ja ühes sellega ehk armastuski ning nüüd ei valmistanud talle enam piina näha Rossi ja Elizabethi koos. Francise varasemate aastate sõjakus, tema mõistatuslik käitumine – kõik leidis korraga seletuse. Tema silmis oli see kõik möödas ning kuulus teise aega, millele polnud tarvis enam mõeldagi nüüd, kui valitsesid sallivus ja leplikkus.
Võib-olla, mõtles Ross, on just see põhjus, miks Elizabeth otsustas suu puhtaks rääkida: temagi tunded olid lahtunud ja Rossi omad tema arvates samuti; öelduga tahtis ta möödunut seletada ja selle eest andeks paluda, nagu Ross ära oli teeninud nüüd, kui selle ülestunnistusega ei kaasnenud neile kellelegi mingit ohtu.
Elizabeth oli pöördunud, et vastata teisel pool istuva mehe küsimusele, ning möödus paar hetke, enne kui Ross tema nägu jälle nägi. Nüüdki veel ei vaadanud Elizabeth talle silma, kuid naise ilmes oli midagi säärast, et mees mõistis sedamaid, kui ta polnud ehk teadnud seda kogu aeg: Elizabeth pole seda teemat kaugeltki maha matnud ega usu, et Rosski on.
Kui daamid olid lahkunud, jäid mehed pooleks tunniks portveini jooma ning seejärel segunesid mõlemad sugupooled taas, et juua teed ja kohvi.
Ross sattus veel kord kokku Caroline Penveneniga. Möödudes parajasti väikesest puhketoast, kuulis ta vihaseid sõnu ja tundis ära Unwin Trevaunance’i hääle. Ta oli jõudnud kõigest mõne sammu edasi minna, kui kuulis ust pauguga kinni löödavat ja selja tagant kostsid kiired sammud, mis jõudsid talle suure võõrastetoa ukse juures järele. Ross astus kõrvale, et lasta Caroline’il enne sisse astuda. Neiu naeratas talle kergelt hingeldades, silmis ikka veel äsjase pahameele säde.
Nähes, et Ross kavatseb eemalduda, sõnas Caroline: „Kas jääksite mõneks hetkeks minu seltsi?”
„Nii kauaks, kui soovite.”
Neiu seisis tema kõrval ja seiras silmi kissitades toas olijaid. Ross märkas alles nüüd, kui pikk ja nõtke ta on.
„Mul on rõõm näha, et olete oma sõpradele ustav, kapten Poldark.”
„Ustav? Loodetavasti küll. Aga kas peate silmas …”
„Pean silmas doktor Enyst. Sest olgu öeldud, et kui teda esimest korda kohtasin, ilmutas ta ülimat ustavust teie vastu.”
„Millal