tahta?”
Naise põgusas naeratuses oli nüüd uut soojust. „Ehk ainult, et mulle seda öeldaks.”
„Nüüd siis ütlesin. Kas see on tõesti nii tähtis?”
„Jah, see on tõesti nii tähtis.”
„Jätan edaspidiseks meelde, et seda tuleb teha kolmapäeviti ja laupäeviti.”
„Pühapäev oleks parem. Säärane asi saab just pühapäeval õige kõla.”
Nõnda läksid nad kaunikesti rõõmsas tujus alla ning leidsid sealt eest kõik oma naabrid: noored Treneglosed, Bodruganid, doktor Choake’i ja tema proua ning muidugi Penvenenid.
Ja George Warleggani.
Kutsuda teda ja Rossi ühele ja samale peole oli esimese suurusjärgu möödalask, aga kui nõnda oli kord juba juhtunud, tuli sellega leppida. Nende kahe läinudaastane kaklus oli omandanud kuulujuttudes enneolematud ja mõrvarlikud mõõtmed, ning neile, kes ei pidanud muretsema tagajärgede pärast, muutis asjaolu, et mõlemad täna õhtul siin olid, õhtusöögi üksnes pikantsemaks.
Aga George ei teinud vähimatki katset tüli algatada ning hoidis mõnda aega kõigist Poldarkidest eemale. Kui trepist alla viskamine midagi muud ei teinud, sisendas see vaenlase vastu ometi füüsilist aukartust.
Söögilauas leidis Ross, et on paigutatud istuma üsna aukoha lähedale leedi Bodrugani ja Elizabethi vahele ja otse Caroline Penveneni vastu.
Ta oli Caroline’ist nii palju kuulnud, et olnuks üllatav, kui neiu oleks tema kujutluspildile vastanud. Rossi arvates polnud neiu sama ilus kui Elizabeth ega ka sama võluv kui Demelza, ent ometi nii selgesilmselt ja särtsakalt löögivalmis, et paelus sedamaid meeste pilku. Piimvalget kaela ümbritsevad smaragdid sobisid talle oivaliselt, sest muutusid eri valguses niisama kiiresti kui nende kandja: ühel hetkel jahedalt sumedad, teisel hetkel teravalt sädelevad. Rossil ei olnud raske mõista Unwin Trevaunance’i tundeid, sest ta oli alati oletanud, et peale kulla on too mees vastuvõtlik teistelegi mõjutustele. Mis seda paari seob, ei olnud päris selge, sest täna võis nende kahe vahel tajuda pingeid. Caroline vaevus mehe vastu hädavaevu viisakas olema, ent võis kujutleda, et pärast abiellumist hakkavad puhuma uued tuuled. Mida muud võis oodata mehelt, kellel on säärane lõvipea ja esileküündiv alahuul?
Nad olid vaevalt jõudnud istet võtta, kui Sir John lausus: „Kas sa preili Penveneniga oled kohtunud, Ross? Caroline, see on kapten Poldark,” ja Ross leidis end vaatamast neiu uudistavatesse hallikasrohelistesse silmadesse.
Preili Penvenen noogutas äratundvalt. „Me kohtume küll täna õhtul esimest korda, John, aga ausalt öeldes olen ma kapten Poldarki varemgi näinud – mõnevõrra teistsuguses olukorras.”
„Millal see siis juhtus?” küsis Ross.
„Oo, ei saa loota, et oleksite mind tähele pannud. See juhtus Bodminis kohtuistungil, kus teid süüdistati – kui mäletate – selles, et rüüstasite kaht laeva. Ma olin publiku hulgas.”
„Mäletan seda vägagi hästi,” vastas Ross. „Aga publik viitab meelelahutusele ning ma ei usu, et see vaatemäng eriti lõbus oli.”
„Olen näinud hullemaid. Nagu teate, on näitemängus reegel, et voorus pääseb alati võidule, samal ajal kui päriselus kaldub vaekauss sageli kurjuse poole ja vaataja ootab hirmuga tulemust.”
„Te viibisite vist küll mingil teisel istungil, preili Penvenen. Minu juhtumil oli vooruslikkusega väga vähe pistmist ja mu õigeksmõistmist ei saa pidada võiduks – või kui, siis ehk üksnes vandemeeste jonnakuse võiduks. Teie poolehoid oleks pidanud kuuluma kohtunikule.”
Caroline’i silmad välgatasid. „Oi, kinnitan teile, et kuuluski. Ma ju märkasin, kui kurb ta oli, et ei saanud teid üldse karistada.”
Õhtusöögi esimesel poolel ajas Ross juttu Elizabethiga. Mõlemad nautisid vestlust võrdsel määral ning see ei jäänud märkamatuks ka Demelzale, kelle naabrid laua teises otsas olid Sir Hugh Bodrugan – too oskas end alati tema lähedusse sokutada – ja Šoti ratsaväerügemendi ülem kapten McNeil. McNeil oli oma tragunitega mõne aasta eest siin kandis juba viibinud, et suruda alla kaevanduspiirkondades puhkenud rahutused ja teha lõpp salakaubaveole.
Kui kellelgi võis ehk olla lauanaabrite kohta nurinat, siis Malcolm McNeil oli igati rahul. Pahaks pani ta üksnes seda, et Sir Hugh näis tahtvat hoida Demelzat ainult enda päralt. Ikka ja jälle proovis ta pälvida proua Poldarki tähelepanu, ent ikka ja jälle kiskus karvane baronet selle endale. Tema esimene arvestatav võimalus saabus, kui Sir Hugh’l tuli lõigata lambakintsust Sir Johni õele proua Frenshamile veel üks tükk, ning McNeil küsis otsekohe, kas tohib teha seejärel sama ka Demelza heaks.
„Tänan, ei,” vastas Demelza. „Kaunis üllatav näha siin teid, kapten McNeil. Arvasin, et olete läinud tagasi Šotimaale klannide juurde.”
„Oojaa, vahepeal käisingi seal,” kinnitas mees, silmitsedes teda imetlevalt ning keerutades oma suuri vuntse. „Ja välismaal. Ning Londonis ja Windsoris. Aga siinsed paigad – ja mõned asukad – said mulle südamelähedaseks, nii et kui avanes võimalus neid uuesti külastada …”
„Koos oma tragunitega?”
„Traguneid sedapuhku ei ole.”
„Mitte ühtki?”
„Olen täitsa üksi, proua Poldark. Kahju, et pean teile pettumuse valmistama. Olin palavikutõves ja pärast seda kohtasin Londonis Sir Johni, kes kutsus mind siia end kosutama.”
Demelza uuris teda heatahtlikult. „Te ei näe sugugi põdur välja, kapten McNeil.”
„Ega ma enam olegi, proua. Lubage, ma täidan teie klaasi. Kas see, mida te jõite, oli Kanaari vein?”
„Ma tunnen ainult kolme maitset ja see polnud ükski neist kolmest.”
„Küllap siis ikka Kanaari oma. Ning olen tundnud suurt naudingut ja ammutanud tervist, imetledes teie imeilusat rannajoont …”
„Ega te ometi salakaubavedajaid otsi?”
„Ei, ei, proua Poldark – sedapuhku küll mitte. Aga on neid siis siia kanti veel üldse jäänud? Arvasin, et tegin nad eelmine kord maatasa.”
„Nii see oli. Teie lahkudes olime kõik rusutud.”
Šotlane vaatas talle ulakalt muiates otsa. „Seda lauset annab kaheti tõlgendada.”
Demelza vaatas laua teise otsa poole ning nägi Rossi Elizabethile naeratamas. „Ma ei osanud arvata, kapten McNeil, et võisite mindki salakaubavedajaks pidada.”
McNeili naerupahvatus, ehkki tema kohta vaospeetud, oli siiski nii vali, et katkestas kogu lauas sekundiks või paariks vestluse.
Proua Frensham sõnas naeratades: „Kui see nali kannatab kordamist, võiksite seda minu arvates jagada.”
Demelza vastas: „Oi, ma ei mõelnud seda üldse naljana, proua. Kapten McNeil kinnitas mulle, et pole tulnud siia salakaubavedajaid püüdma, ning mina imestasin, mida muud ta siit kandist siis veel püüda loodab.”
Sir Hugh Bodrugan kõmistas: „Pagan võtaks, mina pean seda küll heaks naljaks.”
Proua Frensham lausus: „Kapten McNeil paraneb haigusest. Ta kinnitab, et on siin täiesti süütutel põhjustel, vastasel korral oleksime pannud ta tuppa luku taha ja lasknud teda valvata.”
„Uskuge mind, proua, parem oleks teha seda otsekohe,” ütles Demelza, mispeale Sir Hugh ja kapten uuesti naerma pahvatasid.
Laua teises otsas oli Sir John Trevaunance teinud kaunis läbinähtaval põhjusel halvustava märkuse Dwight Enyse kohta. Ellery oli sel hommikul surnud ning Sir Johni arvates pälvis see skandaal avalikku tähelepanu. Ellery, terve ja tugev kuuekümneaastane mees … Enys oli urgitsenud tema lõualuusse nii sügava haava, et see ei paranenudki ära. Küllap hea sõber doktor Choake ta selle eest liistule tõmbab … Võhiklikkus ja lohakus. Paraku tuli Sir Johnil tõdeda, et ta oli teinud vale sammu: vähe sellest, et doktor Enyse kaitseks astus sedamaid välja Caroline, leidis