mind? Luba, ma räägin sulle, mis olukorras ta viibib ja mida on teinud, et sellest välja rabelda.”
Elizabeth ei lausunud enam sõnagi. Mõistes, et esimene takistus on ületatud, rääkis George edasi: „Ross on taltsutamatu, tohutult kangekaelne, peru. Mina ei ole selles süüdi. See on tavaline, kui sünnitakse rahakana – suguvõssa, kus üks põlvkond teise järel on saanud nautida rikkust. Aga kellelgi pole kohustust käituda nii nagu tema. Neli aastat tagasi tekkis tal too õnnetu plaan rajada Cornwallis vasesulatuskompanii. Ross süüdistab selle kokkuvarisemises mind, aga see oli algusest peale määratud läbi kukkuma. Selle tagajärjel kitsikusse sattunud, oli ta liiga uhke, et paluda abi sõpradelt, ja suurendas hoopis veelgi oma võlakoormat ning kirjutas alla uuele tuhandenaelasele, liigkasuvõtja intressiga võlakohustusele – tean, sest et see jõudis just äsja mu onu kätte – ja on sestpeale maksnud neid intresse. Aga sellestki pole talle veel küll: läinud aastal müüs ta pooled tulutoova kaevanduse aktsiad, et õhutada siis Francist lööma temaga mesti ning matma raha uude nurisünnitisse, Wheal Grace’i, mille tema isa juba kakskümmend aastat tagasi ammendas! Olles läbi löönud kogu varanduse ja teie oma samuti, süüdistab ta arvatavasti mind, et olen tema vase maa alt üleöö ära varastanud!”
Lõpuks pääses Elizabeth liikuma ja kõndis toa teise otsa. George oli läinud oma jutuga liiale, aga tõde võis peituda kusagil Francise ja tema seletuse vahepeal. Elizabeth polnud endale iial õieti aru andnud, mis tunded tal Rossi vastu on, ning veidral kombel tekitasid vastase seletused temas eriskummalist naudingut.
George ei läinud talle järele. Minuti vaikinud, sõnas ta: „Sa ju muidugi tead, et oled üks Inglismaa ilusamaid naisi.”
Kaminasimsil seisev kell hakkas lööma viiendat tundi. Kui löökide kaja lõppes, vastas Elizabeth: „Kui see, mida ütlesid, vastaks kas või pooles ulatuses tõele, oleks see … sinust lahke, aga et Francist pole siin, pean seda lubamatuks vabaduseks. Nagu ma tean …”
„Kui tõde on lubamatu, siis olen käitunud tõesti liiga vabalt,” George silus pisut kohmetult oma tikitud vesti, aga ei mõelnudki taganeda, „ning see on sulatõde. Liigun palju seltskonnas ja võin kinnitada, et ei meelita sind ega loobi tühje sõnu. Pööra end ringi. Vaata peeglisse. Või oled oma välimusega ehk liiga harjunud, et seda hinnata. Mehed hindavad. Ka teised peale minu. Kui liiguksid vabalt väljas ja näitaksid ennast, oleks sul imetlejaid palju ning mõlemast soost. Veel praegugi kuulen inimesi rääkimas: „Kas mäletate Elizabeth Poldarki – neiuna oli ta Chynoweth? Vaat tema oli alles iludus. Ei tea, mis temast saanud on?””
„Kas arvad …?”
„Kui,” sõnas George, „kui Francis ainult laseks, saaksin teda aidata. Mängigu ta pealegi oma kaevandusega, kui soovib, aga see võiks olla kõigest kõrvalharrastus. Ühel varasemal külaskäigul mainisin talle sinekuure. Praegu võiksin soovitada teda tervelt kahele soojale kohale. Nendes ei ole midagi häbiväärset. Küsi pastorilt, kuidas ta sai oma kiriku, või majorilt, kust tuli tema pataljon. Kõik ikka sellest, et sõber õigel ajal hea sõnakese poetas. Säärane … säärane virelemine pole sinusugusele naisele mingi elu. See vaesus pole üksnes teenimatu – see on tarbetu!”
Elizabeth vaikis. Ükskõik mida ta George’i komplimentidest ka poleks arvanud, ometi oli too osatanud tema hella kohta. Elizabeth oli juba kakskümmend kaheksa ja ilu oli kiire kaduma. Ta võis ühe käe sõrmedel üles lugeda, mitu korda pärast kahekümne viiendat sünnipäeva väljas oli käinud.
„Oh, George, sa oled väga lahke. Ära arva, nagu ei teaks ma seda. Liiatigi et, nagu ma aru saan, ei ole sul sellest midagi võita. Ma …”
„Vastupidi,” ütles George, „mul on sellest palju võita.”
„Ma olen tõtt-öelda lausa sõnatu. Sa külvad heategudega üle mu ema, isa ja poja ning külvaksid ka Francise, kui ta ainult lubaks. Soovin uskuda, et sellele tülile tuleb ükskord lõpp, soovin seda siiralt. Aga kas ei peta sa ennast, kui nimetad seda tühiseks? Asi pole kaugeltki nii lihtne, kui sinu jutust võib arvata. Oleks see ainult nõnda! Mulle teeks suurt rõõmu, kui meie vahel valitseks taas sõprus.”
George tuli kamina juurde. „Ning teed omalt poolt kõik, et seda taas jalule seada?”
„Kui sinagi annad oma panuse.”
„Kuidas?”
„Aitad veenda Rossi, et ei ole tema vaenlane.”
„Ross ei huvita mind.”
„Jah, aga Francis ja Ross on nüüd partnerid. Sa ei suuda veenda üht, veenmata ka teist.”
George põrnitses piitsavart. Tema silmis oli pilk, mida Elizabeth poleks ehk tohtinud näha.
„Arvad vist, et mul on üleloomulikke võimeid. Mida ma peaksin sinu meelest tegema?”
„Kui sina teed mis suudad,” lausus Elizabeth, „siis teen mina omalt poolt, mida suudan.”
„Kas ma võin selle peale kindel olla?”
„Võid küll.”
George kummardus naise käe kohale ning sedapuhku juba suudles seda vanamoodsa aupaklikkusega, millest võis ometi välja lugeda kõike, mida ta soovis edastada.
„Palun ära vaevu mind saatma,” lausus George. „Mu hobune on ukse ees.”
George läks toast välja, pani ukse enda järel kinni ning kõndis läbi suure tühja halli. Tuul kolistas ühe logiseva akna kallal. Kui ta välisukseni jõudis, astus väikesest võõrastetoast välja tädi Agatha ja hakkas koperdamisi lähemale tulema. George püüdis tema pilgu eest pääseda, aga ehkki vana naine oli peaaegu kurt, olid tema silmad kaunis teravad.
„Kas sa näe, susi mind söögu, kui see pole George Warleggan! Ära nüüd nõnda pomise! Inimesed kipuvad muudkui pomisema. Võin vanduda, et sa pole enam mitu aastat jalga siia majja tõstnud. Oled läinud meie jaoks liiga suureliseks või mis?”
George naeratas ja kummardus vana närtsinud käe kohale. „Tervitus sulle, vana nõiamoor. Vaglad on kindlasti juba väsinud sind ootamast. Pole sugugi ilus, kui inimesed juba maa peal kõdunema hakkavad.”
„Paistab jah, et liiga suureliseks läinud meie jaoks,” jätkas tädi Agatha ja toetas ka teise konksja väriseva käe kepile. „Sa vaata ainult seda vesti! Mäletan sind sellest ajast, kui olid alles poisike, George, umbes Geoffrey Charlesi harja. Olid kangesti heitunud, kui esimest korda siia tulid. Nüüd on teised lood.”
George naeratas ja noogutas. „Seadusega peaks olema lubatud vanad naised ära mürgitada, proua. Või siis padjaga lämmatada, see ei võta kaua aega. Kui oleksid viimne Poldark, teeksin seda oma käega. Aga ära muretse: nood su kaks sugulast kaevavad endale juba ise hauda. See käib neil kähku.”
Tädi Agatha silmast vallandus aeglaselt pisar ja valgus põsel poolpõiki mööda üht kortsu alla. See ei olnud tundeavaldus, nõnda lihtsalt juhtus aeg-ajalt.
„Mäletan, et sõbrustasid ikka Francisega, mitte kunagi Rossiga. Mida sa ütlesid? Närviline olid tol esimesel korral, kollanokk alles; Charles küsis veel, mis imeasja poiss nüüd koolist kaasa on võtnud. Noh, ajad on muutunud. Ma mäletan veel neid aastaid, kui sa poleks saanud kogu selles toreduses Trurost siia ratsutada, ilma et mõni teeröövel või vaene tinakaevur sind paljaks oleks teinud. Kas Francist nägid?”
„Ma nägin Elizabethi,” vastas George ja kummardas jälle. „Sa tuletad mulle meelde ammu unustatud asju, vanaeit. Sure juba ükskord ära, et kõik saaksid su unustada.”
„Head aega,” ütles tädi Agatha. „Tule jälle ja jää õhtusöögile. Meil käib viimasel ajal hirmus vähe külalisi.”
Teine peatükk
Francis jõudis koju pisut enne kella kuut. Ta leidis Elizabethi akna juures istumast ja toolikatet tikkimast ning tädi Agatha madalaks vajunud tule kohale küürutamast.
„Huu, on siin alles palav.” Francis läks ja avas ühe akna. „Kuule, vanadaam, sul oleks küll parem voodis pikutada kui siin oma vanu konte väänata.” Ta ei öelnud seda siiski