Ta arvab, et kõik see, millest sa räägid, on sinu fantaasia.“ Mehe sammud tekitasid krõbiseval kruusal huvitava rütmi. Gianni püüdis kokku lugeda ristikäiku ümbritsevaid sambaid, kuhu unised kärbsed joonistasid oma arusaamatuid mustreid. Õhk oli nagu kleepuv udu. Lavendlipuhmaste lõhn uinutas ja Gianni soovis vaimuliku vestluse eest pageda.
„Paljudel kunstnikel, kes kujutavad maalidel erinevaid sündmusi, on rikas sisemaailm,“ jätkas vend, „kuid vähestel õnnestub see maalida lõuendile. Kiriklikus kunstis ei ole vabadust.“ Nad tegid kloostriaias kolmandat ringi. Gianni ei haakunud Pio poolt pakutud teemasse ja mees jätkas arutelu kiriklikust kunstist, rääkides kunstnikest, kes suutsid läbi vaimse ettevalmistuse mähkida lõuendisse jumalikke sõnumeid ja arme.
„Mõned inimesed näevad vaid silmadega, mõned saavad midagi endasse muid teid mööda. On tundlikke, kes astjatena ahmivad ümbritsevat ja võimendavad tagasi tühja kajana.“ Gianni kuulis kellegi samme koridoris. See oli oma tuppa suunduv vend, kes rinnatise juures seisma jäi ja alla vaatas.
„Uh, kui palav, kuidas te suudate veel liikuda? Ma poen oma tuppa peitu ja soovitan teile sama.“
„Tunniliturgia järgi on varsti vesper. Kas sa ei plaani sellel osaleda?“ küsis Pio üllatunult.
„Ma olen öise vigiili ettevalmistaja. Seega saan päeval laiselda,“ irvitas vend. „Aga mis salaplaane teie siin peate?“
„Räägime kirikukunstist,“ vastas Pio.
„Tõsiselt või?“ tegi rinnatisele toetuv vend veiderdava grimassi. „Hirmunud põrssapoeg vajab maalide asemele matemaatikat, mitte uusi teoloogilisi teooriaid,“ norsatas mees. „Sa õpeta kassipojale pigem, kuidas tuvisid püüda, ja ära ürita selgitada, miks kreeklase maalid on just sellised ja mitte nagu ülejäänud.“ Vend läks pead vangutades oma teed.
„Millest ta rääkis?“ küsis Gianni üllatunult.
„Sellest maalist, mis sind hirmutas. Juhtumist seal laos sosistavad vennad juba pikemat aega. Arutlevad, kas kreeklase maalitud pildil võis tõesti olla mingi sõnum, ja kas sa võisid olla ebaõnnestunud sõnumitooja või lihtsalt hirmunud laps koleda pildi ees.“
„Kes on kreeklane?“ küsis Gianni.
„See oli üks Kreetalt pärit kunstnik, kes kirjutas piltide alla kreeka keeles El Greco. Kunagi Rooma teel olles peatus ta ühe talve meie kloostris ja maalis pildi, mida sa keldris nägid. Kuna pilt ei läinud kokku kloostri kanoonilise stiiliga, pagendati see alla lattu. Pärast sinuga juhtunut üritati meenutada, millal see sinna viidi, kuid tulutult,“ vastas vend mõtlikult.
„Kas siin on veel mõni tema pilt,“ küsis Gianni. Poisi küsimus üllatas. Pio mõtles, kas valetada või mitte, kuid otsustas siis tõe kasuks.
„Jah, on küll. Refektooriumi kõrval on külalistele mõeldud söögisaal ja seal on veel üks El Greco pilt. Kas sa tahaksid seda näha?“ küsis mees kahtlevalt.
„Mis seal kujutatud on?“ uuris poiss.
„Sellel on lihtsalt üks palvetav vend. Kuid miks sa küsid?“ imestas Pio.
„Ma tahan seda näha,“ ütles Gianni.
„Oled sa kindel?“ ehmus mees poisi soovist. Gianni noogutas.
Pio mõtles hetke ja hakkas siis treppide poole minema, poiss tihedalt kannul. Gianni haaras trepiastmeid kahekaupa, nagu tormates vastu uuele väljakutsele. Justkui soovides heastada eelmist häbiväärset kokkupuudet kreeklase maaliga.
Refektoorium oli piklik nelja massiivse sambaga söögiruum. Tugevast tammepuust laudadele olid põrandapühkimise ajaks tõstetud seljatoeta pingid. Ruumi otsas oli üksik pult, mille tagant loeti ülejäänud sööjatele ette päevaseid kirjakohti. Tavaliselt valitses siis laudade taga täielik vaikus. Vaid lusikate klõbin vastu savinõusid ja eeslugeja meloodiline hääl kaikumas võlvide all. Ruumist viis kahe poolega kaaruks kööki, kust igale laudkonnale tassiti ette pudrutirinaid. Saagikoristuse ajal rikastasid lauda tomatid, tsitruselised või õunad. Talvel lehvis kolm korda nädalas üle kloostri vänge sibulalõhn, üritades majast eemale hoida võimalikke haiguseid. Pio ja Gianni suundusid läbi kaarukse, neile lõi ninna toidulõhn, milles oli jõulist basiilikut ning praetud liha mahlakat aroomi.
„Õhtuks saame siis pekiga tembitud naeriputru,“ pomises Pio. Õhtusöögini oli veel kolm tundi aega. Varajane ettevalmistus vabastas osa vendi vesperiks ja hiljem rutati vaid toiduaineid kokku segama. Läbides söögisaali ja köögi, avas vend väikse kõrvalise puitukse. Selle taha polnud Gianni varem kordagi jõudnud – see oli väike elegantne ruum, mille keskel olev laud oli söögisaali rohmakusega võrreldes peen, barokselt kõverduvate jalgadega ning kaetud lillelise laudlinaga. Toolid olid samasugused – türkiissinise istmiku ning seljatoepehmendusega. Seina ääres oli kõrge klaasvitriiniga nõudekapp valgete portselannõudega. Giannit üllatas stiilide erinevus.
Söögilaua kohal rippuv pilt köitis Gianni tähelepanu – see oli mõõtmeilt poole väiksem kui laoruumis nähtu, venitatud pigem laiusesse kui pikkusesse. Soe sinakas-kollane pintslitõmme ühtlasel hallikal taustal, keskel pruunis rüüs palvetav figuur. Gianni vaatas pilti ukse juurest eemaldumata, nagu hoides põgenemistee lähedusse. Natuke aega pilti eemalt uurinud, nihkus ta päris selle ette. Pio seisis poisi taga, olles valmis teda vajadusel toetama.
Palvetav vend oli kujutatud pildi keskele, näoga ruumi poole. Krutsifiks, mille ees ta põlvitas, oli maalitud vasakusse alumisse nurka. Mehe silmad olid suunatud üles, käed palveks koos. Keha oli mõõtudest väljas – nägu pikaks veninud ja kergelt kaldu. Väljaveninud näoplaan kandis edasi pinget, mida Gianni ei olnud näinud ühelgi senisel maalil. Poiss hakkas kiiremini hingama ja tõmbus pingesse nagu kuju pildil. Pio tajus poisi sisemist õõtsumist enne, kui silmad seda nägid. See kõik hirmutas ja mees pani käe poisi õlale. Poiss võpatas ja lükkas käe maha.
„Tõmme üles oli tugev ja kunstnik pillas pintsli mitu korda maha. Näojooni värvides ajas korduvalt värvid segi. Tema käsi värises ja seetõttu sai risti vasem haru viltusem. Palvetaja nägu näitab kunstniku tundeid ja taevase tõmbe tõttu on ta maalinud kuju kaldu …“ Gianni hääl muutus kähedaks. „Kass ja koer, kes kreeklase kõrval istusid, kisti samasse jõusse … Koer jookseb laua alla peitu. Kass,“ Gianni hääl katkes, „kass allub jõule ja venib samas suunas vasakule üles nagu palvetav kuju. See kass oli ehtne, aga kuju … kuju, kes pildil, teda pole olemas. Kreeklane otsis sidet, kuid ei saanud, valas kogu armastuse kassipilti. See kass,“ Gianni hääl katkes ja ta astus maalist eemale, „kreeklane võttis hiljem kassi endaga suurde linna kaasa.“
Vend seisis ehmunult Gianni kõrval ja vaatas maali. Maalil polnud ei kassi ega koera. Gianni tähelepanu oli juba nihkunud elegantsele kapile, mis köitis teda samavõrd kui maal seinal. Poiss toetas sõrmed klaasvitriinile ja uuris roosa lillemustriga portselannõusid. Ta polnud selliseid asju varem näinud ja need tundusid sama huvitavad kui detailirikkad maalid katedraalis. Pio suunas Gianni lõpuks ruumist välja ja nad jalutasid tagasi hoovi. Vend soovis kuuldu üle järele mõelda ning saatis poisi kabelisse vesperiks valmistuma.
Pikad arutelud Pio ja kloostriülema vahel jäid Gianni eest varjule. Ta ei teadnud midagi kreeklase maali toomisest keldrist raamatukogu suletud hoidlasse, kus peideti vanu käsikirju. Ta ei näinud Salerno professori külaskäiku, kes tundide kaupa suurendusklaasiga maali uuris, ega kuulnud midagi kanooniliste tekstide võrdlemisest pahaendelise maaliga. Ta märkas küll vendade kõrvalpilke, kuid ei osanud anda sellele mingit sügavamat tähendust. Samuti ei jõudnud temani konvendi kokkuvõte, et Gianni näol on tegemist vastuvõtliku noorukiga, mitte meediumiga. Pio käskis tal iga päev kloostri erinevaid maale uurida, kuid poiss ei suutnud, vaatamata venna urgitsemisele, neist midagi erilist välja tuua. Tema ülevaated jäid pigem igavateks ümberjutustusteks.
Gianni paarikuine kloostriaeg sai ühel hetkel läbi.
Vendade seas veedetud aeg asendus koduste lõhnade ja isa abistamisega töökojas. Sellele järgnenud aastad joonistusid Gianni mälus kokku õnnelikuks poisipõlveks Amalfi kitsastel mägitänavatel ja päikesepaisteliseks merelõhnaks; luuremängudeks dokkides ja tutvumiseks Petraga – tumedasilmse ja sirgetukalise