töömehed olid pugenud päikesekuumuse eest kõrtsi ja nõudsid keldrijaheduses hoitud veini, hoidmaks eemale silmanägemist moonutavat palavust.
Olles veel krüptis toimunud kohtumise mõju all, suundusid noored palavust trotsides sadamasse. Ninna lõi kai äärde seotud kalapaadist hoovav rappelehk, mida tuuletu meri ei suutnud endasse haarata, andes sellega palavusele õige tonaalsuse – paadipõhjas haisema läinud ogalikud muutsid olemise värvikaks. Kalakaupmees, kes oli ennist noortele kiirustades kalakäruga vastu tulnud, oli unustanud väljapraagitud jäägid üle parda vette visata, kust need oleks avamerele triivinud või lihtsalt põhja vajunud.
„Uhh, milline hais!“ ütles Petra nina näppudega kattes. „Ma ei söö enam kunagi kala …“
„No siis on mul üks mure vähem,“ naeris Gianni. „Vähemalt ei lähe sa kalamehele naiseks.“
„Loll!“ rõkatas Petra poissi müksates.
„Nii, kui mina olen loll, siis sina oled pirtsutaja,“ ütles Gianni tüdrukut kai otsa vedades – sinna, kus lehk polnud nii tihe ja värvikas. Seal loksusid suuremad ja uhkemad kahemastilised purjekad. Noored jäid kai otsa juures seisma ja Gianni hoidis tüdruku ümbert kinni ning vaatas üle plika õla peegelsiledat merd.
„See kõik on nii vaikne ja rahulik, kuid silmapiiri taga on tundmatus. Ja sina tahad sinna seda otsima minna,“ sosistas plika. Poiss võttis tüdruku oma embusse ja silitas huultega tema juukseid. Need olid tumepruunid ja seotud pikka, rinnale ulatuvasse paksu patsi. Gianni võttis ja silitas sellega plika põske – teades, et hea õnne korral toob ta välja armsad lohukesed. Kuid tüdruk ei tulnud mänguga kaasa – ta vaatas silmapiiri, endal silmad nukrust täis.
Suured kaubalaevad, Balardi Bona Fide nende seas, seisid dokkide juures. Merre suunduva kai ääres olid valdavalt ühemastilised ja ülesvinnatava põikpoomiga kirevad kalapaadid. Felukid ja lüügerid olid koondatud kaugemale. Hea tuule korral kasutati Salerno ja Napoli vahel liikumiseks pigem kiireid lüügereid, kui pikaldast ronimist hobukaarikuga mööda väänduvaid mägiteid. Salernosse sai soodsa külgtuulega kahe tunniga. Vaevalised mägiteed röövisid päevast enam kui poole. Kahemastilisest lüügerist, mis oli seotud väiksema feluki kõrvale, kostus toimetamist.
„Ahoi, Gianni! Mis linnas uudist?“ hüüdis keskealine kräsupea, kes uuris kail seisvaid noori.
„Tere, Augusto! Tulime Petraga jahedust otsima. Linn on palavusest paks ja tuult pole raasugi.“
„Ei ole jah! Kuid varsti kerib briisi üles.“ Meremees võttis kastil istet. „Petra, kui koju lähed, täna emandat lõunasöögi eest ja ütle, et toon Caprilt homme lubatud köömned.“
„Ütlen, auväärt Augusto! Kuid mis sind Caprile viib?“ päris Petra. Noored astusid lähemale ja imetlesid paati.
„Garnisonist saadeti käsk seada Monte Solarole lisavahtkond.“ Mehel oli seljas pikkade käiste ja silmatorkavate tõrvajälgedega linane pluus. Ta oli paljajalu ja napilt üle põlvede ulatuvates nahkpükstes. „Gianni, kuulsin, et sa lähed varsti Bona Fidel pikemale reisile. Kas vastab tõele?“ Gianni noogutas. „Selge! Tule, ma näitan sulle siis triki, mis sinu uues ametis kasuks võib tulla.“ Mees sikutas istme alt väikse volditud riidepalaka ja noored astusid kõikuvale alusele. „Seda nimetatakse lainepurjeks ja seda saab tormi ajal pidurina kasutada – see väldib liigset triivi.“ Mees näitas paarijalase läbimõõduga neljakandilist palakat, millel olid kolmes küljes pikad nöörid. Need olid omakorda pikaks põhiotsaks kokku pleissitud.
„Tormi kätte jäädes viskad selle ahtrist vette ja see tõmbab su kiiruse maha. Seda saab kasutada ka vaenlase kahuritule petmiseks või tormis viskleva aluse rahustamiseks,“ lisas mees. Augusto lappas purje kokku ja peitis tagasi istme alla. „Ranniku lähedal ei ole otstarbekas seda kasutada. Kui triiv on tugev, siis võib tuul su kuhugi kividele vedada. Tormis põgene kalda juurest nii kaugele avamerele, kui saad – seal kividest eemal võid loksuda, triivpuri järel.“ Augusto hambad helkisid pruunis näos nagu pärlid.
Linna poolt lähenesid kaks meest, kelle piirjooned virvendasid kuumuses. Figuurid vedasid suurt rohmakat kasti ja lõpuks joonistus esile sinine vormiriietus. Sõdurid panid kasti Augusto lüügeri juures maha ja pühkisid higi.
„Augusto, garnisonist saadeti Caprile üks instrument. Millal sa plaanid otsad anda?“ küsis vanem.
„See sõltub jumalaisa tahtest, mida kiprina olen pidanud tundma õppima. Teiesugused maarotid seda kahjuks ei tunne,“ irvitas mees. „Kui vana pole kuri, siis õhtuse briisiga saan liikuma. Kuid mis kaadervärki sa vead?“
„Ära plära!“ kähvas sõdur. „See pole kaadervärk. See on pikksilm. Sellega saab näha kaugemale kui prantslased teavad meid oskavat. Seda nimetatakse Newtoni teleskoobiks.“ Kõneleja nägu läks särama. „Vaata, et sa seda ära ei uputa, ja hoia, et see lainetes kannatada ei saaks. Parem oleks, kui sa võtaksid kellegi ligi, kes kastil silma peal hoiaks,“ jätkas mees.
„Kust selline asi välja tuli?“ küsis Augusto jalaga kasti tonksates.
„Napoli observatooriumist. Me proovisime seda siin kasutada, kuid saar varjab silmapiiri. Nüüd proovime uuesti Capril. Siin on kiri komandandile ja see puudutab teleskoopi ning signaalsõnumite koode. Kes on need noored inimesed? Kas linnast?“ küsis sõdur Giannit ja tüdrukut seirates.
„Ära muretse. Nad on põlised amalfilased ja juttude levimist pole karta.“ Augusto tegi poisile silma.
„Olge mureta! Meie suu on kinni,“ kostis poiss innukalt. „Merel tuleb silm peal hoida. Olgu siis piraatidel või prantslastel.“ Gianni südikus meeldis sõduritele.
„Kas sa saaksid minna Augustole appi ja aidata tal teleskoop saarele viia? Meist pidi üks kaasa minema, kuid dokkide juures on toimetamist,“ uuris higi pühkiv mees. Gianni vaatas kasti, sõdureid ja siis Petrat. Tüdruku kulm kiskus kipra.
„Kas Petra võib kaasa tulla?“ küsis Gianni.
„Mis meil sellest …“ kostis sõdur.
„Petra, ma pole elu jooksul saarele saanud. Ega vist sinagi?“ uuris Gianni.
„Just – meri, põnevus, kena poiss, salapärane saar …“ kipper venitas suu naerule. „Ööbime paadis, kuid söögi osas pead leppima, mida kindlusest pakutakse. Kui sa just ei lase meile midagi head kaasa pakkida.“ Sõdurid vinnasid kasti paati ja toimetasid kajutisse. Koormast vabanenuna avasid vormil veel ühe messingnööbi ja lugesid kiprile sõnad peale ning tegid minekut. Noored otsustasid paadile mõne tunni pärast tagasi tulla – Petra tahtis kõrtsist toidukorvi võtta ja Gianni parkalitöökojast läbi põigata.
Mõned tunnid enne loojangut jõudsid noored sadamasse. Petral oli kaasas lubatud toidukorv ja Giannil kaks jakki. Meri on salakaval – piisab päikesel varjuda pilve taha ja tõusta vaiksel tuulehool, kui reis võib muutuda väljakannatamatult ebamugavaks. Kui Luigi kuulis, et noored jäävad merele õhtutundideks, võttis nagist jakid ja surus need poisile kaasa. Gianni üllatunud nägu nähes ajas ta kulmu kipra.
„Poiss, ma imestan, et Balardi sinusugust kollanokka üldse oma laeval näha tahab. Eriti sellist, kes ei tunne kohalikke tuuli.“
„Me hiilime neeme varjust saare varju ja kogu reis kestab vaid neli tundi. Palavuse tõttu kukuvad linnud taevast alla, sina muretsed külmetamise pärast,“ protestis poiss.
„Nelja tunniga jõuate siis, kui tuul on tugevam kui kümme sõlme. Kus sa seda näed?“ küsis Luigi.
„Augusto kinnitusel saame õhtuse briisiga kiire lennu üle sileda veepinna. Päikeseloojanguks pidime otsad kinni saama,“ porises Gianni vastu.
„Ära vaidle ja võta jakid kaasa! Kui sa endast ei hooli, võiksid Petra peale mõelda.“
Kui noored paadile jõudsid, noogutas Augusto jakke nähes heakskiitvalt.
„Petra, sinu korvikese viime alla, et tekil mässates sellele otsa ei koperdaks.“ Ta viis tüdruku korvi jalust ja vaatas naastes uurivalt noori. „Merel teete, mida ma käsin, vastuvaidlematult ja kiiresti! Minu teadmiseta ja ootamatult