vähenes survenurk purjele ja õrn värin vibreeris alusesse. Augusto oli täis rahulolu ja rõõmu.
„Sellist sõitu ei saa just iga päev!“ hõikas ta üle ahtrisulina. „Tavaliselt on tuul siin rohkem pirtsakas ja heitlik. Kord sulle puhudes ja siis ära pöördudes. Nagu litsakas kedagi teist otsides. Ptüi!“ Sülitas üle vasaku õla. „Aga sõnuda ei tohi. Vete jumal on meile armuline olnud.“
Augusto küünitas pudeli järele. Veini suus loksutades ulatas ta pudeli Giannile. Poiss, kartes kiprit keeldumisega solvata, võttis pakutu vastu.
„Petra, ole hea, hoia pinni!“ ütles Gianni, et saaks pudelit toetada.
„Ma ei oska!“ karjatas tüdruk.
„Mis siin osata, võta kinni ja juhi!“ rõkatas Augusto lõbustatult. „Tunneta lainet paadi all. Kui sa midagi valesti teed, ütleb paat seda kohe. Rumalusi ta ei armasta. Kohe ajab tiivad lonti ja hakkab perutama. Samuti nagu mees, kes vajab tarka juhtimist …“ Nalja peale nakatavalt naerma puhkedes murdis kipper poisi pinge ning summutas tema meelte nihestatuse.
Petra võttis pinni ja ajas silmad suureks jõust, mis roolilt mööda kätt üles ronis. Toetades seda kiiresti teise käega, taltsutas ta aluse üsna kiirelt. Gianni ja Augusto, veendunud, et puidust loom allub tüdruku juhtimisele, lõdvenesid silmanähtavalt. Gianni tõstis pudeli suule ja võttis korraliku suutäie haput veini. Ajas huuled kipra, kuid neelas suutäie alla. Augusto naeratas rahulolevalt. Purjekas jõudis Capri vastas oleva neemetipuni.
„Arvestades tuule suunda, ei hakka me suursadamasse pressima, vaid lähme Marina Piccolosse.“ Kipper uuris purjestust ja hindas vahemaad saareni. „Kui võtaksime suuna suursadamasse, jääks kagutuul saare varju. Kiiruse säilitamiseks peame hakkama aga peagi suunda muutma.“
„Kas tahad selleks ise rooli asuda?“ küsis Petra ärevalt.
„Ei, anna juhtimine Giannile,“ vastas mees.
„Kas kohe?“ tahtis tüdruk roolist põgeneda.
„Ei, ei, mitte veel!“ naeris kipper. „Aega on. Ja meeleldi sa vist ei teeks seda?“ Mees narris tüdrukut dramaatilise mastikallistamisega. „Draakonitaltsutajana on sellest raske loobuda. Tean, see tekitab sõltuvust,“ irvitas mees.
See mõte ei meeldinud tüdrukule. Ta kujutas ennast ette selle sõltuvusega võistlemas – poissi kail kinni hoidmas ja talle perekohustustest rääkimas. See meenutas vanemate nääklemisi tühistes igapäevaasjades, meenutas isa eemaldumist päevatoimetustesse ja sulgumist endasse. Mees avanes vaid Petrale, kui ta suunas oma lähedusevajaduse tütrele. Päevatoimetustel Petraga kokku joostes läks mehe nägu alati särama. Kui plika oli veel tirts, haaras isa tütre alati sülle. Teismeliseks sirgunud plikat hoidis oma soojas embuses võib-olla mõne hetke liiga kauagi. Nagu kahetsedes puudutuse katkemist. Tüdruk, tajudes puudutuste tähtsust isale, ei tõrkunud. Kord ajas kõrtsiemand pikaleveninud kallistuse peale kulmu kortsu. Mees kähvas, et saab käreda naise asemel oma puudutusevajaduse tüdrukult kätte. See tekitas nädalapikkuse vaikuseperioodi ja mehe läheduseotsingu tütrega, milles polnud piiskagi tumedat – lihtsalt hele-hele kiindumus ja sügav rahu. Tunne, et midagi on hästi. Et seekord on kõik korras.
Petra esimesed tundekatked meeste vastu pärinesid neist isa poolt temasse kallistatud hetkedest. Ema asjalikke käsi mäletas ta alati endaga tegelemas – teda pesemas, riietamas, toitmas … Isa oli teistmoodi. Suur ja soe. Natuke karmgi, kui riidles tõrvaste riiete või dokitellingutel kõõlumise pärast. Kuid selle all oli alati piisk pisarat. Nagu kahetsedes, et peab ütlema karme sõnu tirtsule, kes oli kõvasti tema südame külge kasvanud.
„Gianni, võta juhtimine üle,“ ütles kipper. Petra raputas kerkinud pildid eemale ja andis pinni Giannile.
„Ahoi, paudime!“ näitas kipper Giannile uue liikumissuuna.
Käänates paadi sujuvalt kästud suunda, trimmis Augusto purjed õigeks. Kui enne jooksis tuul paadininaga risti, siis uuel suunal hakkas teravamalt ninast sisse lööma. Lainete rammimine muutus järsumaks ja hoog seetõttu mõnevõrra aeglasemaks.
„Sellel kursil kaotame umbes sõlme kiirust,“ nentis Augusto. „Kuid meil on kõigest viis miili veel minna.“
„Ennist lükkas külgtuul meid nagu sulavõil. Ma pole sellist sõitu varem saanud!“ imestas poiss. Saare pikk vari hakkas esile joonistuma ja päikese ergav ketas riivas saare mägist piirjoont.
„Tunni aja pärast oleme kohal. Kuna maabume Marina Piccolos, siis saame otsad kinni hämaras. Viimase päiksekiirega me kahjuks sadamasse ei saa, kuna päike jääb valgustama suursadamat,“ vaatas Augusto mõtlikult mäe taha vajuvat ketast.
„Kas siin pannakse tõrvikud välja, või ainult suursadamas?“ küsis Gianni.
„Suursadamas kindlasti. Siinpool sõltub sadamavahi kainusest.“ Mees hakkas muhelema ja lisas: „Ma olen siia sadamasse tulnud iga ilmaga. Kui sadamavaht näeb mind tulemas, ei hakka ta minu pärast küll ennast liigutama. Ta teab minu oskusi!“
„Näe, delfiinid!“ kiljatas korraga Petra, osutades käega laevanina ees ujuvatele delfiinidele. Tüdruk jooksis laevanina poole, kuid Augusto haaras tal käest ja urises: „Tüdruk, mis ma ütlesin mastist möödumise kohta!“ Kuid lasi siis lahti ja lisas: „Mine! Oled jälgitud!“
Petra heitis tekile kõhuli ja vaatas paadi kõrval kihutavaid delfiine. Neid oli mitu – kolm hõbedast selga ühel pool sabaga hoogu andmas. Üks natuke eespool ja kaks merekaunitari teisel pool. Nende liikumisrütm oli nagu muusika – üks, kaks, kolm, neli, viis lööki sabaga, siis pinnale. Uuesti vee alla – üks, kaks, kolm, neli, viis ja pinnale. Täielikus koostöös. Kõik kolm liikusid ühes rütmis ja sama toimus teisel pool alust. Esiotsas ujuv delfiin liikus omas rütmis – nagu kaarikut vedav traavel. Kui nad olid laeva mõne minuti saatnud, keeras kolmik nagu käskluse peale paadi alla ja tuli teiselt poolt välja ning liitus üksiku paariga. Natuke aega koos ujudes eraldus neist üks ning asus etteotsa teise kõrvale vedajaks; siis veel üks, sukeldudes paadi alla ja teiselt poolt välja.
„Nad mängivad meiega,“ ütles Augusto. „Nad võivad meid veel mõni aeg saata!“ Siis koondusid delfiinid laeva ette kokku ja hüppasid koos veest välja ning suundusid vasakule, saarest eemale. Tegid seal koos paar samasugust hüpet suunaga saarest eemale ja suundusid kiiresti jälle paadi alla. Saatsid natuke ja tegid taas spurdi ette ning ühise hüppe veest välja – saarest vasakule.
„Nad nagu tahaksid, et vahetaksime kurssi ja läheksime saarest eemale,“ vaatas Augusto mõtlikult delfiine. Need saatsid paati veel natuke, tegid veelkord ühise hüppe saarest eemale ja kadusid.
„Nad hoiavad langevast päikesest valgustatud merepinna suunas,“ arvas Gianni.
„Tõenäoliselt,“ noogutas kipper, ise mõtlikult hämarusse vajuvat saart jälgides. Raputas siis pead, pomises midagi omaette ja ütles Giannile: „Järgmise kümne issameie järel hoia rohkem saare keskpunkti, siis peaks sadamakai nähtavale tulema.“
Saar mähkus hämarusse ja selja taga kriipis langev päike silmapiiri, mis haaras endasse päeva viimast heledust. Saar kasvas paadi ees nagu suureks magavaks loomaks, ulatudes silmapiiri ühest servast teise. Paat kihutas vastu eesolevat mustavat müüri ja lained tulid pärast kursimuutust poolviltu tagant ning muutsid liikumise nobedamaks. Hämarusest ei paistnud ühtegi valguskiirt, kuid Gianni märkas ees pikemat, veest välja ulatuvat kühmu.
„Kai paistab, kas näed?“ ütles Augusto.
„Jah, näen,“ vastas poiss.
„Ma võtan purjed kokku ja jätan niipalju, et saaksid kohale libiseda.“ Ta korjas esipurje nurga lahti ja jooksis mastini. Vedas teise serva külgmisesse knaapi. Tagumine puri tuli alla vilunud kiirusega ja Augusto pani valmis kinnitusotsad. „Randume paremasse pardasse.“ Augusto oli nagu hüppevalmis kiskja – üks põlv tekil, ja uuris kaid. Ta näitas rohkem sisse ja siis otse ning Gianni parandas liikumise sirgeks. Nina kaiga samal joonel, liikus paat tugevas külgtriivis. Liikumisega rahul, tõmbas Augusto lõpuks purjed nobedalt kokku.
„Hoia nii! Triivime ilusasti kaini.“