tuulest andis märku kerge tumedam viirg lahel. Augusto jälgis ühe silmaga selle lähenemist ja keris purjeotsad lahti. Purjede hiivamisel toimetas ta kindlalt ja nobedalt, nagu oma alusega kokku kasvanud meremees, kes on teadlik selle eripäradest ja vingerpussidest, teades, kuidas kolmekümnejalast purjekat juhtida üle lainete ja läbi tormi, vajadusel üksi ja tormituulde roppusi karjudes, hetkekski paati kontrolli alt laskmata ja selle juhtimist loodusele üle andmata. Naeruhimulise Augusto suu oli kokku jooksnud sihikindlaks triibuks. Ta vaatas üle kõik sõlmed, purjed, otsad ja plokid. Liigutas roolipinni vasakule ja paremale ning kuulatas tüüri juurest kostuvaid kahtlasi helisid. Lämmatav palavus oli kadunud ja pehme tuuleiil paitas paadisistujate nägusid. Kõik vaatasid ühes suunas – lähenevat tumedat laineviirgu. See tuli kena säbrutusena peegelsiledal pinnal ja alus tõi kai ääres esile oma esimese heli – kriiks! tegi parras vastu kaiposti – , laine puges paadi alla ja kergitas seda ülespoole.
„Gianni, mine lase otsad lahti! Kohe!“ muutus kipper toimekaks.
Gianni hüppas kaile, sidus otsad lahti, kuid ei visanud neid veel paati, vaid hoidis kergelt õõtsuma hakanud alust kai küljes kinni, oodates käsklust Augustolt, kes vinnas üles kandilise esipurje.
„Lükka nina vastu tuult ja hüppa peale! Liigu vasakule!“ andis mees korralduse. Lai nelinurkne põhipuri täitus pehme briisiga. Paat mõtles hetke, vajus siis kergelt vasakule kaldu ja hakkas liikuma. Augusto otsis õiget purjenurka ja kiiruse tõustes lasi otsi järele, lastes palaka ümaraks.
„Kuna eesmärk pole jõuda Salernosse, vaid Caprile, siis hakkame kurssi muutma! Kiirus on juba paudiks piisav. Petra, mine Gianni selja taha, sest ma jooksen su muidu pikali,“ muutus mees jutukaks. Gianni hoidis paremat halssi ja tuul vedas kuuetonnise aluse sujuvalt jooksma. Jälgides Augustot, ootas ta korraldust paudiks.
„Gianni, läks!“ Mees keerutas pinguletõmmatud purjeotsa knaabist lahti ja vedas selle teise külje peale. Gianni vahetas külge ja tõmbas pinni sujuvalt vastu kõhtu. Vabanenud purjenurk käis laisalt vastu mastipuud ja kui paadinina üle tuulenurga jõudis, tõmbas Augusto purjeotsa teise külge ning paat vajus kreeni.
„Hoia teravamalt vastu tuult, ma ei jõua peale vedada,“ hüüatas kipper. Otsad jooksid nagu sulavõis ja esipuri läks pingesse kiiremini kui Gianni oleks tahtnud. „Tagasi! Tõmba tagasi, kurat!“ käratas kipper, ja purjesid nautima jäänud poiss lõdvendas pinget purjedes.
Kulm kipras, suu muigel, hindas kipper purjede kuju – põhipuri oli liiga pinges ja selles olid paar teravat volti.
„Nagu sadamakapteni aluspüksid!“ pahvatas Augusto. „Sa jäid liiga pikalt töllerdama ja ei lasknud mul purjesid piisavalt pingutada. Aga mis kehvasti, see uuesti!“ Ta läks vööri ja lasi otsad lõdvemaks. Puri sai hingamisruumi ja ajas ennast ümaraks. Alus sai kiirust juurde ja ahtris hakkas kostuma lõbusat sulinat.
„Suliseb! Siis võib kiiruseks arvata umbes viis sõlme. Kui nii hoiab või avamerel natuke juurde annab, oleme nelja tunniga kohal.“ Augusto käis kinnitused, otsad ja purjenurgad veelkord üle. Märkas tagapurje traagelduses kerget hargnemist. „Sellega peab sadamas tegelema. Muidu võib valel ajal järele anda. Nüüd võib merejumalale lonksu veini anda.“ Purjedega rahule jäädes laksas ta käega vastu plangutust ja läks kajutisse ning tuli veinipudeliga tagasi. Kallas sutsaka üle parda, võttis suutäie ning vedas näo kipra. „Soe, kurat! Aga küllap merejumalale sobib! Mulle mitte. Soovid?“ Gianni raputas pead. „Õige! Pole asi, mida nautida!“ ütles mees ja korkis pudeli kinni.
Rannikujoon oli vajunud ühtlaseks tumedaks triibuks. Sihvakad küpressid olid nagu taevast kohevaid villapalle kiskuvad küünised. Paadil oli tekkinud mõtlik vaikus. Augusto vaatas lähenevaid Sirenusa saari ja hindas vahemaad rannakivide ning hoitava kursi vahel. Paat oli kaldunud enam avamerele ja sügavad lained, mis tulid kusagilt berberi rannikult, hakkasid jõuliselt paadi kiilu alt läbi käima. Enne oli liikumine kiire libisemine siledal pinnal. Avamerelt paadini jõudvad lained tekitasid aga üha tugevat tõusmist ja laskumist.
„Gianni, järgmise lainega võta nina teravamalt sisse ja siis paranda lainele tagasi. Nii saame pikema sõidu alla ja ei kaota kiirust. Hoiame pool sõlme alles.“ Poiss noogutas ja hoidis teravamalt lainesse ning juhtis siis aluse sealt poolviltu alla.
„Kas teate, miks Sirenusa saartest meremehed suure kaarega mööda lähevad?“ küsis Augusto. Noored raputasid pead. „Sest seal elavad kolm sireenist õde – Parthenope, Leucosia ja Ligeia. Esimene mängib harfi, teine flööti ja kolmas laulab. Neil on naise pea ja linnu keha ning nad meelitavad ettevaatamatuid meremehi saare juures kividele.“ Kipper ajas suu naerule: „Seega on mul parem ühte sireeni siin paadis hoida, kui lasta ennast kolmel õel ära meelitada.“
Petra põsed lõid õhetama ja ta asetas oma käe poisi käsivarrele. Gianni naeratas ja vaatas tüdrukut. Poiss nägi teda nagu läbi siidja loori, mille all veikles miljon väikest tähte. See ootamatu sukeldumine plika tunnetesse ehmatas ja ta tegi roolipinniga ootamatu jõnksu. Kipper heitis poisile kõõrdpilgu.
„Unistad?!“ kähvas ta Giannile. Poiss naeratas häbelikult ja parandas kursi õigeks. Petra käsi puhkas poisi käsivarrel ja ta vaatas rammestunult silmapiiri, taipamata hetk tagasi toimunud nihet.
Gianni uuris laineid silmapiiril. Juhtunu oli nagu ebameeldiv meeldetuletus lapsepõlvest – nägemustest katedraalis ja sisenemisest kuhugi, mida silmad ei kinnitanud. Neid rännakuid polnud poisil ammu olnud. Miks nüüd? Miks Petra? mõtles ta häiritult. See on nagu haigushoo ajal nähtud nägemuse ootamatu tagasitulek, mille kohta mõistus ei oska anda määratlust, kas see on ilmsi või mitte. Helk kusagilt, mille päritolu ei suuda hinnata. Või oli see krüptis kohatud võõra mõju? Ta ei olnud päris kindel, mida nägi või tundis. See oli nagu mingi nihe mõtetes, nagu klaasile joonistatud pilt mõttemustril – kuigi mõtted liikusid Bona Fidel, mässis Petra tundevoog ta pehmesse ja sooja siidi.
Gianni ei saanud aru, kas ta mõtles selle välja või tõesti nägi tüdruku tundeid. Mustrina. Siidise sallina, mis kiskusid Giannis esile tüdrukuga samu tundeid. Hellus. Õrnus. Gianni raputas pead ja tundis kerget külmavärinat. Päris märkamatut. Mis tuleb südame alt, jookseb üle kukla ja põskede kõrvade taha ning pealaele kokku. Korduvalt. Ja kui sellele mõelda, siis uuesti. Gianni hingas sügavalt sisse ja vaatas punkti laeva ahtris – tihedalt knaapi tõmmatud tõrvast köiejuppi.
Gianni taastas oma sisemise tasakaalu. Esmalt tungis ninna kirbe tõrvalõhn plangutuselt. Siis mere iodiseeritud lained. Silmad libisesid üle tuult täis purjede ja laevateki, millel olid kokku puhitud otsad. Kõrv tabas mere ja tuule ühtlast müha ning lainelöögi vastu parrast. Ta kuulis pritsmete krõbinat tekil ja purjeserva plaksumist. Augusto toetas vastu masti ja vaatas merd ning mööduvat maastikku. Paksu põhjaga veinipudel rullus kokpiti põrandal edasi-tagasi ja Gianni kuulas selle liikumise rütmi. Siis suunas ta oma tähelepanu kiprile ja uuris teda nagu lapsepõlves katedraali maale, avades kõik meeled. Need, mida teadis ja tundis, ning samuti need, mis olid talle veel tundmatud ja mida suutis vaevalt vallata. Pärast ehmatust Petraga tekkis tal poisilik uudishimu proovida, kas mees on samamoodi avatud kui tüdruk.
Esimene tunne oli trots. Enese maksmapanek. Üleolek hirmust suure mere ees. Egoism. Suur ja jõuline. Draakoniratsutaja jõud. Gianni tundis tuult oma põsel hoopis teistmoodi, kui varem. Kaalutlevalt. Nagu hüppevalmis kass, kes haistab saaki enne, kui näeb. Kõige selle üle oli aga raudne tahe ja ääretu austus mere ees, mis oli temast miljon korda suurem ning tugevam. Kuid sellesse välgatas hirm tundmatu ees – alla surutud ja peidetud. Hirm laevaparrast kolmekordselt ületavate lainete ja plangutuse vastupidavuse pärast. Ent see oli mässitud sametisse ja tühjusesse. Gianni ei saanud sellest tühjusest esialgu aru. Siis taipas, et see on avatus merele ja selle ürgsele jõule.
Kipper pööras pilgu Giannile ja naeratas. Poiss kohmetus ja pööras pilgu kõrvale. Kas ta loeti välja? Kas võõra inimese kompimine jätab jälgi? Tajutavaid ja tabatavaid? Gianni tundis endal mehe silmi ja, julgemata pilgule vastata, uuris ta silmapiiri ning siis tüdrukut. Petra naeratas ja kummardus ning riivas huultega poisi põske. Puudutus oli põgus ja võis olla ükskõik mis – soov midagi sosistada, soov kummarduda millegi võtmiseks …
Päike