määratlematu karmus. Tema pruunid silmad muutusid kalgiks ja läbitungimatuks.
„Mošee ehitamise surve katedraali varemetele on tugev,“ sekkus vestlusesse Giacomo. „Tänu diplomaatilisele tegevusele on vennaskond seni suutnud ehitust vältida. Mošee jaoks on olemas paraku nii türklaste tahe kui ka raha…“ Vaimulik võpatas, taibates, et oli rääkinud liiga palju. Quirino astus Giannile sammukese lähemale.
„Lepime kokku, et sa pole seda kuulnud, eks ole! Pole vaja, et linnatänavatel tuleksid uudishimulikud meid tüütama. Kuid sul oli vist ka teine küsimus?“ uuris mees.
„Kuidas te tajusite meie siinviibimist, kuigi me olime üleval täiesti vaikselt?“ küsis Gianni ja üle meistri näo libises seda kuuldes muie.
„On needuseid, millest pole lihtne lahti saada. On koormaid, millest ei ole võimalik vabaneda ja mille saad endale vastu tahtmist. Mõned nimetavad neid võimeteks, mõned needuseks.“ Krüpti sigines tema filosoofiliste sõnade peale ebamugav vaikus.
„Jumalariigi sõduritele antakse vaimseid relvi nende kutsumuse järgi. Me nimetame neid armudeks, mida ei ole võimalik endale ise soovida,“ katkestas vaikuse isa Giacamo. „Kirik räägib meile sakramentidest kindlas võtmes, kuid ei räägi midagi nihetest dogmades – sellest, mis jääb kahe jumaliku armu kokkupuutekoha varju. Nii nagu jumalariigi piir jookseb läbi kiriku ja vangla, nii on puhtaid arme, mida meile on õpetatud mustvalgelt otsima ja vastu võtma. Kuid samamoodi on segunenud armudest tulenevaid võimekusi.“
„Ma ei saa aru,“ raputas Gianni pead. „Kuidas see on seotud meie nägemisega treppidel?“ Vaimuliku kulm kiskus kipra ja ta proovis soovimatus suunas arenevat vestlust lõpetada.
„Gianni, kas sa mitte ise ei rääkinud meile poisipõlves huvitavaid lugusid katedraali maalidest? Sinu juhtumit arutades ei jõudnud kapiitel kokkuleppele, kas tegemist oli nihestunud armude või kasvuraskustega,“ vastas vaimulik. Meister võpatas. Visates Giacomole ja Giannile kiire kõrvalpilgu.
„Juhul kui Quirino saab Balardiga jutu peale ja pääseb Bona Fidele, on teil pikki päevi ja öid aega arendada teoloogilist vestlust. Nüüd olge nii head ja jätke meid omavahele,“ lõpetas vaimulik.
„Gianni, meie teed ristuvad veel kindlasti. Nii nagu ma tajusin sind krüpti ees hiilimas, nii nägin sinus midagi, millest tahaksin sinuga rääkida,“ lisas Quirino.
Gianni tahtis esitada järgmist küsimust, kuid vaimulik sekkus: „Minge nüüd, Jumala pärast! Meil on omavahel asju arutada, mitte kuulata siin teie tobedusi.“
Gianni läks Petraga katedraali treppidele. Hommikune kirkus oli asendumas keskpäevase palavusega. Noored vaatasid igatsevalt sadama poole, lootes värskendavat tuulehoogu. Giacomo ja Quirino ei näinud nende minekut sadamasse. Selle asemel jätkasid nad poolelijäänud vestlust.
„Räägi mulle Gianni lugu. Mul on parem teada, kellega pikale reisile lähen,“ nõudis meister ja Giacomo andis lühikese ülevaate poisi nägemustest. Mainis ära kreeklase maalide loo. Quirino erutus silmanähtavalt.
„Kas see maal on veel siin kloostris?“
„On, kuid keegi pole hiljem näinud midagi sarnast, mida Gianni väitis nägevat,“ üllatus isa.
„Kas ma saaksin seda näha?“ küsis meister.
„Jah, kuid ma ei usu, et selles oleks midagi erilist,“ raputas vaimulik hämmeldunult pead ja viipas meistri endaga kaasa. Mehed väljusid krüptist ja suundusid raamatukokku.
„Minu laevapiletist rääkides,“ jätkas Quirino, „Balardi on vennaskonna tegemistest teadlik ja meid varemgi laevale võtnud.“
„Kahtlemata! Eriti kui saate kaasa võtta kukru hõbedat Maria Theresia taalritega, mitte Napoli piastritega!“ naeris Giacomo.
„Kloostri toetus on hea, kuid mõttetu ilma Andrease pisarateta,“ ei jätnud meister jonni. „Püha manna on emiiri mõjutamiseks ainuke vahend. Oleme talle pakkunud igasuguseid asendusi, kuid tulutult. Raha ta ei vaja ja võimu on tal piisavalt. Diplomaatilise vahenduse nii Rooma kui Viiniga oleme taganud. Isegi vihjanud, et jõudude tasakaalu muutudes mošee ehituse suunas kaotab ta vennaskonna toetuse. Paraku see ei mõju! Emiir on vana ja haige ning ta tahab vaid Andrease pisaraid.“
„Pisarate liikumisest väljapoole Amalfit teame vaid meie ja nii peab see jäämagi,“ kähvas Giacomo. Vaimulikule meenus kunagi raamatukogust leitud viaal, mille ta oma tuppa oli unustanud, ning ta keerutas peas võimalust sinna johanniidi jaoks mõned pisarad juurde poetada. „Seni kuni mina vastutan reliikvia eest ja sina ordumeistrina tagad mulle kuuria poolehoiu, seni võite arvestada kloostri toetusega.“
„Sõber! Kas sa ei näe, mis ümberringi sünnib?“ kähvas Quirino. „Mingi Napoleon on purustanud Vatikani väed ja Loretos võimutsevad prantslased. Kindral Berthier on välja kuulutanud Rooma vabariigi ja paavsti veetakse vangina ringi ning keegi ei tea, kus Pius täpselt on. Viimased uudised tulid Sienast. Kuuria on peatu ja ei tea, mida teha. Igipõlised liitlased on segaduses ega anna pärast Loreto langemist Vatikanile vägesid. Me elame segasel ajal! Kas kuurial on vähimatki aega tegeleda meie või Amalfiga, on teadmata. Palume jumalat, et prantslased paavstivõimu üldse ära ei kaota.“ Meister vangutas pead. „Meie diplomaatiline töö on tunduvalt laiem kui evangelisti krüpti varjamine. Tahan teada, mida plaanib Türgi. Kas neil on jõudu pärast sõda Venemaaga impeeriumit säilitada. Seda tarkust mõne piisa vastu vahetada on oluline,“ jätkas Quirino. Viimase lause ütles ta sosinal, sest neist möödus kaks redelit vedavat venda.
Raamatukokku jõudes keeras Giacomo väikese ukse lahti. Nad sisenesid käsikirjade hoidlasse. Kreeklase maal oli samas kohas, kuhu see mitme aasta eest oli tõstetud – väikesesse riidega kaetud külgorva suletud hoidlas. Varem oli seal rohmakas riiul erinevate raamatutega. Nende teoloogilise tähtsuse vähenedes saadeti need küladesse vaimulikuks lugemiseks ja tühjaksjäänud koha võttis endale kreeklase maal. Vardja oli teinud ammu ettepaneku pilt keldrisse tagasi saata, kuid lõpuks oli see ikka viimata jäänud. Meister seisis vaikides maali ees ja astus siis mõned sammud sellest eemale, niikaugele, kui vastassein lubas. Mees toetas selja vastu seina ja tõstis ohke summutamiseks käed suu ette ja jäi liikumatult maali vaatama.
„Mida sa näed seal?“ küsis Giacomo kärsitult. Meister tegi kõnelemist takistava liigutuse ja läks siis pildi juurde ning tõmbas riide rapsaki ette tagasi.
„Sinu poisil oli õigus …“ pomises mees. „See siin pole niisama plätserdis. Hoia see peidus. Selles on jõud, mille kinnimaalimisel on kreeklane palju vaeva näinud ja teie klooster sai pärast pildi valmimist kindlasti palju puhtamaks.“ Meister jäi keset hoidlat seisma ja vaatas ebaledes riidega kaetud orva. „Huvitav, kas peale selle valmimist jäi El Greco veel vaimselt terveks?“ vangutas ta pead. Hoiuruumist väljudes väristas Quirino õlgu, nagu soovides kontidesse pugenud külma välja raputada. „Huvitav,“ pomises mees aknast sisse paistvat päikest vaadates, „tõesti väga huvitav …“
„Kas sa räägiksid nüüd, mida ootamatut sa avastasid?“ küsis Giacomo kärsitult. Johanniit oli vait ja hõõrus oma lõuga.
„Ma kohe ei tea, mida öelda,“ otsis meister sõnu, „parem, kui sellest pildist räägitaks väljaspool kloostrit võimalikult vähe. Sellest kurjast, mis pilti on kinni maalitud, saab üle olla vaid väga tugev isiksus. Kui see satuks mõne nõrga inimese seinale, muudaks pilt ta hullumeelseks, mõrvariks või enesetapjaks. Hoia see maal peidus – ma tegelen sellega hiljem, kui olen emiiriga asjad ühele poole saanud.“
Mehed olid hoidlast lahkudes sõnaahtrad ja mõlemad sukeldusid oma tavalistesse toimetustesse. Meister sulgus talle eraldatud kambrisse, kust väljus vaid valitud palvustele, olles mitu päeva ametis vaid mõtlemise ja kirjutamisega. Üks kiri Viini õukonda, üks Istanbuli ja üks Rooma kuuriasse. Isa Giacomo tegeles samal ajal tema reisi ettevalmistusega.
CAPRI
Päeva halastamatu kuumuse eest varjudes liikusid inimesed linna varjupoolsel küljel, kuhu päike peale ei paistnud. Kuum virvendus kattis kõike ühtlase õlise kihina ja majade piirjooned väändusid ning olid nagu kummist. Kes soovis