ma viitasin talle minevikus?” küsis Marr pealtnäha kohkunult. „Oi, heldus, väga vabandan. Jah, ta on sinu sõber ja ma usun, et sa pead teda väga heaks sõbraks. Meil kõigil on häid sõpru ja me teeksime nende heaks palju – mõistuse piires muidugi. Aga see sinu ristiretk, avada värav, see… päris ausalt öeldes ei ole see mõistuse piires.”
„Ma ei tea, millest te räägite,” ütles Valküüria.
Marri naeratus oli muutumas sama ärritavaks kui tema maneer. „Muidugi sa ei tea,” sosistas ta vandeseltslaslikult. „Aga mängime, et tead. Mängime, ja see ei inkrimineeri sind – see tähendab, ei too sulle häda – et sa tahtsid avada väravat ja proovida oma sõpra tagasi tuua. See tähendaks, et sa lisaks avaksid värava ka Nägudeta Jumalatele. Kas taipad? Kas mõistad?”
Valküüria oli pilguga klammerdumas Marri nööpninale. See oli nagu sihtmärk, mis lausa anus, et selle lömastaks üks tool.
„Ainus põhjus, miks nad viimati läbi tulid, oli see, et neile anti märku,” lausus Valküüria. „Hüpoteetiliselt rääkides, kui me praegu selle värava avaks, ei oleks nemad ootel. Aga Leebesurm oleks.”
„Peamaag keelas sõnaselgelt selle värava avamise igaveseks. Anna andeks.”
„Mina ei tööta Peamaagi heaks.”
„Pelgupaik teostab järelevalvet kogu Iirimaa maagilise kogukonna üle – mitte ainult siin töötajate üle. Valküüria, ma nii väga ei tahaks seda sulle öelda, aga su sõber on kõige tõenäolisemalt surnud.”
„Loomulikult ta on surnud. Ta on luukere.”
„Peaaegu terve aasta on ta olnud lõksus maailmas, kus valitsevad Nägudeta Jumalad. Võime ainult ette kujutada, millist õudust ja agooniat pidi su sõber taluma enne, kui nad viimaks otsustasid ta eksistentsi lõpetada. Võime ainult ette kujutada, milleni nad teda alandasid – karjumise, nutmise, anumiseni. Kullake, mingil moel sul veab, et teda enam pole. Kui ta üldse tagasi tuleks, oleks ta sinu meelest kahtlemata veidi… hale.”
„Ärge kutsuge mind kullakeseks.”
Marr pilgutas üllatunult silmi. „Ahah. Okei.”
„Ja ärge iial nimetage Leebesurma haledaks.”
Marr nõjatus ettepoole ja sättis küünarnukid nende vahel asuvale lauale. „Ma saan sind aidata. Ma tahan sind aidata. Ütle mulle, kes seda plaanisid, ja võid minna. Tühistame kõik süüdistused sinu vastu. Aita meil karistada neid, kes väärivad karistust – Traagelit, Tanitat ja Selanat. Oo jaa, me teame, et Selana on asjasse segatud. Ta on segatud igasse räpasesse pisioperatsiooni siin riigis. Pelgupaigad üle maailma tahaksid näha preili Porti trellide taga nende asjade eest, mida ta on minevikus korda saatnud. Teeksid kõigile suure teene.”
Kui vastust ei tulnud, vangutas Marr pead. „See on ühekordne pakkumine, Valküüria. Niipea, kui ma sellest uksest välja kõnnin, viiakse sind tagasi kongi, kus sa ootad transporti Pelgupaiga vanglasse. Sa lähed trellide taha, kullake. Palun, ma ei taha näha, et see sinuga juhtuks. Räägi minuga, lase mul ennast aidata ja sa võid minna.”
Valküüria vastas ta pilgule. „Ja Fletcher?”
Marr noogutas. „Hr Rennil läheb hästi. Paigaldasime turvasüsteemi, et ajutiselt häirida teatud elektriimpulsse tema mõistuses. Ta ei saa teleportida, kui tal pole pea klaar, eks? Kuid kinnitan sulle, et nüüd on temaga hästi.”
„Kas pakute talle sama tehingut?”
„Tahaksid või? Kas teie kahe vahel on mingi… side? Ütlen ausalt, Valküüria, kui meid aitad, võiksin arvatavasti Peamaagi veenda, et ta poisi vabastaks. Arvan, et saaksin seda teha.”
„Ja Gild laseb tal minna? Ei ripu tema küljes? Fletcher on siiski viimane elusolev Teleportija.”
„Ma tõesti-tõesti ei tea, kullake, mis Peamaagil mõttes mõlgub. Kui sa küsid, kas talle meeldiks see, et Fletcher töötaks Pelgupaiga heaks, siis, jah. Ma arvan, et kindlasti. Fletcheril on ainulaadne ja hinnatud võime. Äkki – kuidas oleks nii – võiksite mõlemad liituda? Kas sulle meeldiks see? Hakata ametlikuks Pelgupaiga agendiks? Moodustaksite ehk tubli meeskonna.”
„Miks Gild ei taha, et me Leebesurma tagasi toome?”
Marr raputas pead. „Sa ei mõistaks. Peamaag peab selle asja juures kõike kaaluma. Ta peab hindama riske tasude taustal. See on suur, tähtis otsus, mille ta langetas. Mina arvan, et ta tegi õigesti. Leebesurm tõi ohvri. Ta suri, et meie saaks elada. Peamaag austab seda ja meie peaks tegema niisamuti.”
„Gild ütles, et hr Õnnis tõi ohvri. Ta nägi, et hr Õnnis päästis meid kõiki.”
„Härra Õnnis andis oma elu, Valküüria.”
„Ma tean, et ta tegi seda. Ma olin seal. Ma nägin seda pealt. Teie mitte, aga mina nägin. Ma nägin hr Õnnist suremas ja ma nägin järgnevat asjade käiku. Ma nägin, kuidas Leebesurma läbi värava lohistati. Ta küünitas minu poole, aga ma ei suutnud teda päästa.”
„See on väga kurb,” ütles Marr leebelt.
„Aga Gild eiras kõike seda. Ta jagas kogu kiituse hr Õnnisele, sest ei tahtnud tunnistada, et eksis Leebesurma osas.”
„Ei, Valküüria, nii see ei juhtunud.”
„Gild ei taha, et me isegi prooviks Leebesurma tagasi tuua, sest Gild ei taha Leebesurma tagasi. Ta vihkab teda. On alati vihanud.”
Marr pigistas ninajuurt. „Selana Port on sulle kõva ajupesu teinud,” sõnas ta kurvalt. „Ma ei suuda seda enam taluda. Käsin ta viivitamatult arreteerida.”
„Selana pole midagi valesti teinud,” vihastas Valküüria.
„Sa teeksid kõike, mida ta käsib,” ütles Marr ohates ja korjas oma paberid kokku. „Detektiiv Pennant viib su kongi tagasi.”
Pennant avas ukse ja Marr kõndis selle juurde.
„Te veel kahetsete seda,” pressis Valküüria läbi hammaste.
Marr pöördus ümber. „Kas sa ähvardad mind, lapsuke?”
„Ei. Ma lihtsalt ütlen, et te veel kahetsete seda. Igaüks, kes Leebesurmale vastu astub, kahetseb seda alati. Näiteks detektiiv enne teid. Remus Rist. Olete temast viimati kuulnud?”
Marri nägu tõmbus pingesse ja ta ei vastanud.
„Tema astus Leebesurmale vastu,” jätkas Valküüria, „ja seejärel kisti tema mõistus ribadeks. Igaüks kahetseb seda, preili Marr. Teie ka.”
Marr asutas end lahkuma, kuid pöördus siis uuesti ümber.
„Muutsin meelt,” kuulutas ta. „Eskordin sind isiklikult kongi juurde. Detektiiv Pennant, võite lahkuda.”
Pennant naeratas ja läks sõnagi lausumata välja. Marr viipas käega ukse poole justkui kutset esitades. „Sinu järel, Valküüria.”
Valküüria tõusis ja kõndis sinna. Tüdruk eeldas, et Marr laseb käerauad enne toast lahkumist käiku, kuid ta kõndis vabalt summutamata koridori ja tundis, kuidas võlujõud temasse tagasi voogab. Kõndides kõige ees arestikambrite poole, Marr küünarnuki kõrval, üritas ta toimuvat taibata. Kas Marr oli käerauad lihtsalt unustanud? Kas ta ei pidanud Valküüriat tõeliselt ohuks? Või oli see lõks? Kas Marr ootas, et Valküüria prooviks põgeneda? Mida lähemale nad kongidele jõudsid, seda metsikumalt ta mõtted tiirlesid.
„Ütlesid, et need, kes astuvad su luukerest sõbrale vastu, kahetsevad seda,” ütles Marr, kui nad lähenesid kongidele nurga taga. „Aga kuidas on nendega, kes seisid tema kõrval? Kuidas on hr Õnnisega, kui sa teda juba mainisid? Kuidas temal tänapäeval läheb?”
Valküüria ei öelnud sõnagi ja pööras ümber nurga. Ta kortsutas kulmu. Tavaliselt istus keegi laua taga valves, kuid täna oli tool tühi.
Marr kõneles talle otse kõrva. „See luukere viis inimesed surma – sõbrad,