Detektiiv Luuker Leebesurm 4: Sünged päevad. Derek Landy

täitsid kurdistavad sosinad.

      Nägudeta Jumalad olid teel.

      10

      VERI JA KUULID

      Selana tunnetas suurepäraselt, kui keegi teda jõllitab. Seda taju oli naine viimaste aastasadade jooksul üksjagu lihvinud, kuigi see oli sama täpne kui kasutu. Teda jõllitati nagunii pidevalt.

      Ta vaatas ringi ja Fletcher heitis häbelikult pilgu mujale.

      „Kaua tal sinu arust minna võiks?” uuris poiss.

      Selana ei vastanud. Ta ei vestelnud tühjast-tähjast. Fletcher kehitas õlgu, noogutas ja surus siis käed taskutesse. Hea, et ta veel vilistama ei hakanud.

      Kui Selana oleks vaevunud niisama lobisema, võinuks ta vaesele poisile öelda, et see värk Valküüriaga ei vii kuhugi. Vähemalt mitte siis, kui Leebesurm on tagasi. Valküüria elu keerles nüüd ümber Leebesurma – ta oli tema orbiidil ja Fletcheri-sugusel polnud lootustki.

      Leebesurm ja Valküüria olid mõeldud üksteise jaoks. Selana nägi seda nüüd. Nad pididki teineteist leidma, sideme looma ja üksteise elusid mõjutama. Parim, millele poiss sai loota, millele ükskõik kes sai loota, oli seista kulisside vahel ja pealt vaadata.

      Üks poolkuukujuline tätoveering ilmus Selana randmele ja asus kõrvetama, andes märku, et keegi läbis tema poolt paigaldatud kaitseringi.

      „Püsi paigal,” käskis ta Fletcherit ja tõttas üle õue.

      Nad tulid talumaja nurga tagant – see Pelgupaiga agent, kelles ta tundis ära Pennanti, ja neli Raidurit. Noogutuse peale jooksid Raidurid tema juurde. Selana patsutas sümboleid oma käsivartel ja heitis käed laiali. Sinise energia laine tabas üht Raidurit täiel määral ja paiskas ta tagasi. Ülejäänud kolm olid selleks aga valmis ja väänlesid läbi laine, maagia üle nende mundri uhtumas.