sina tahad kätte maksta?”
„Oi, ee, Valküüria Kainile.”
„Ta on kättemaksu mõttes päris populaarne. Mis ta oligi, viisteist? Viisteist aastat vana ja juba tahab neli selli teda mättasse lüüa.”
„Noh,” ütles Koterman ettepoole nõjatudes, justkui pihiks kaaslasele, „tema vastutab selle eest, et rikkus mu plaanid, tead.”
„Või nii?”
„Oo jaa. Ma olen kunstnik. Ma muudan mõrva kunstiks. Seda värki ma teengi – see ongi kogu mu värk. Ja tema on korduvalt takistanud mul seda tegemast. Pealegi, ükskord andis ta mulle kere peale, kui olin niigi rängalt vigastatud.”
„Viieteistaastane plika andis sulle kere peale?”
„Kui ma olin rängalt vigastatud, jajah. Ja siis ta oli neliteist.”
„Nojah, ilmselt õiges keskkonnas on elementaalmaagia vastu raske end kaitsta.”
„Aa, ta ei kasutanudki maagiat.”
„Nii et lihtsalt… andis sulle kere peale?”
„Kui ma olin vigastatud, jah.”
„Kui vigastatud?”
„Rängalt.”
„Sa olid rängalt vigastatud?”
„Jah, olin küll. Kas sulle on kunagi kere peale andnud neljateistkümneaastane plika?”
„Pean tunnistama, et pole.”
„Ei ole eriti mõnus.”
„Pean tunnistama, et ilmselt mitte.”
„Seepärast tahangi kättemaksu.”
„Kuule, vana, ma ei otsi tüli ega midagist, aga sa kutsud end Võimsaimaks Tapjaks, on ju? Oled sa üldse kedagi tapnud?”
Koterman purskus hirmus sunnitult naerma, see oli nii meeleheitlik ja paaniline ja Jack võis vanduda, et ta näis punastavat.
Jack muidugi sellest eriti ei hoolinud. Nemad olid siin ridu täiendamas ja sitsimas, kuni Skarab ja Sanguin asju otsustavad. Ja siis, kui oli aeg, kavatsesid nad rünnata.
Jack ootas pigem seda osa.
9
SURNUD UUS ILM
Taevas leegitses punaselt.
Päike otse tema kohal oli tulekera. See lõõmas suure ja kuumana ning seisis lähemal kui kodune päikesepalang.
Kord oleks see linn tõsist muljet avaldanud. Selle asukad oleks elanud kõrguval kaljul, kasutanud koopaid kodudena, raiunud kivist välja aknaid ja uksi enne, kui oma elamist väljapoole laiendasid. Üksteise peale ehitatud kivimajad turritasid kaljurahnust välja ja meenutasid Valküüriale nähtud pilte Brasiilia mägilinnadest. Ta kujutas elavalt ette, et kord oli see elust, energiast ja mürast kihisev linn, kus sajad tuhanded olid kokku surutud ja sunnitud üksteisega arvestama.
Nüüd oli see aga vaikne. Vaikne ja väljasurnud.
Värav tema taga sulgus ning Valküüria jäi kitsale, valgest ja päikesest põlenud kivist kõrvaltänavale, mille peegeldus tegi silmadele haiget. Ta kõndis seda mööda alla, sammud murenenud pinnasel kõpsumas. Valküüria piilus möödudes pooleldi varisenud majadesse, kuid kõik toad olid tühjad ja loodusjõudude ning kõige muu poolt paljaks kooritud.
Tänav muutus laugeks ja avanes väljakule. Valküüria kõndis selle keskele, pööras end aeglaselt ringi ja uuris ümbrust. Ta vaatas üles kalju poole ja alles nüüd selgus selle tõeline suurus. Siin poleks olnud kodu sadadele tuhandetele, taipas ta – siin oleks elanud miljonid. Teda tabas üks mõte. Ta seisis maavälisel pinnal.
Kõigest hoolimata irvitas Valküüria omaette.
Tüdruk vangutas pead. Tal oli ülesanne ja piiratud ajavaru selle täitmiseks. Ta kõndis mööda paremale viivat tänavat. See keerdus ja ta sammus liival, mida linna ümbritsevast asuvast kuiva oru lõpututest laiustest oli siia puhutud. Liiv oli sügavkollane.
Ta kõndis paar minutit ja hoidis end hoolikalt suhteliselt sirgel joonel, et kindlasti tagasi jõuda. Traagel väitis kord, et Valküüria rõivad reguleerivad tema temperatuuri igas paigas, kuid seekord ei töötanud miski õigesti. Ta higistas. Üks nire veeres mööda nägu alla. Valküüria võttis mantli seljast, jättis selle tänavanurgale õige suuna tähiseks ning tundis oma paljastel õlgadel päikesekiirgust. Ta avas särgikaeluse, et õhku sisse lasta, ent kui siin leiduski mingit tuulekest, tõkestas seda tänavate labürint. Siis keeras ta ümber järgmise nurga ja nägi laipa.
Surnukeha istus maas, selg vastu seina toetatud. Põrmu rinnus haigutas auk ja sisikond oli ammu päikeselõõsas ära kuivanud. Pea oli sile ja näojoonteta. See keha kuulus kunagi mehele nimega Batu ja seda käsutas viimane Näota Jumal, kes väravast väljus. Nüüd polnud selles elumärkigi. Nägudeta Jumalatele olid inimkehad pelgalt anumad, mida kasutada ja minema visata. Batu keha polnud enamat kui lekkiv vana paat või roostes auto. Nii palju siis tema kavalast plaanist saada jumaluseks.
Laip hoidis midagi paremas käes, mingit konti, millest enamikku katsid räbalad. Valküüria ei tahtnud mõeldagi, et see võiks kuuluda Leebesurmale. Ta soovis nii väga sõbra nime hüüda, kuid mõte selle kõheda vaikuse murdmisest hoidis teda tagasi. Samas ei teadnud ta, mida muud teha. Ta võis kulutada kuid selle linna läbi kammimiseks ja ei leiaks Leebesurma ikkagi. Ei. Ei, värav pidi avanema kusagil Leebesurma läheduses. Ta oli lähedal. Pidi olema.
Valküüria suundus tuldud teed tagasi, korjas mantli üles ja tõstis tempot. Ta jõudis kõrvaltänavasse, kuhu värav ta poetas. Ta kõndis seda teed mööda nii kaugele, kuni see otse koopasse juhatas. Valküüria pillas taas mantli ja kutsus peopessa leegi. Seejärel astus ta päikesevalgusest pilkasesse pimedusse.
Kõndides nägi ta seintest välja tahutud riiuleid ja lauda, mis oli kunagi olnud kivirahn. Koopas leidus ulatuslikke alasid, kus ta leeki isegi ei vajanud – päikesevalguse neelamiseks ja levitamiseks oli tehtud aknaid. Koobas lõppes seinaga. Kui Valküüria pöördus end tagasi asutama, märkas ta mullas konti ja selle kõrval üles viivaid kiviastmeid. Ta hakkas neid mööda ronima.
Päike sisenes tagaseinas läbi kolme akna ja Valküüria lasi leegil oma peos kustuda. Ta seisis astmete kõrval ega liigutanud. Ruumi keskel lebas luukere. Kondihunniku ribadeks tõmmatud riided rippusid raamil, mille eesmärk oli tekitada illusiooni kogukusest. Nii palju kui Valküüria nägi, olid püksisääred tühjad ja skeletil puudus parem käsi. Olend lebas selili, paljastatud ribikorv must ja tolmuga kaetud, ning ei liigutanud.
Miski haaras Valküüria südamest ega lasknud enam lahti. Ta häälitses, peaaegu niuksus, ent kui tüdruk proovis nime öelda, ei suutnud ta seda. Tema esimene samm oli ebakindel, sest jalad tundusid justkui vatist. Ta kõndis aeglaselt, väga aeglaselt ruumi keskele.
„Halloo,” sosistas ta. Luukere lebas maapinnal ega liigutanud.
„See olen mina. Tulin sind tagasi viima. Kuuled sa mind? Ma leidsin su üles.”
Isegi mitte tuulekübe ei sasinud rebitud riideid.
Ta põlvitas luukere kõrvale. „Palun ütle midagi. Palun. Olen sinust tohutu suurt puudust tundnud ja su tagasisaamise nimel nii kõvasti töötanud. Palun sind.”
Ta küünitas teda puudutama ja Luuker Leebesurma pea viskus üles ning möiratas: „Buu!”
Valküüria kriiskas ja koperdas tagasi ning Leebesurm naeris hüsteeriliselt, nagu see oleks naljakaim asi, mida ta näinud on. Ta naeris ka siis, kui Valküüria end jalgele ajas. Ja kui tüdruk teda põrnitses, naeris veel kõvemini. Viimaks, naeruhood ikka veel konte raputamas, ajas Leebesurm end ainsa alles jäänud küünarnuki peale.
„Oh, heldus. Nüüd saan meelelahutust juba oma hallutsinatsioonide hirmutamisest.