tõstis käe, et õhku tõugata, ent Marr oli kiirem. Õhk tema ümber kohises ja Valküüria prantsatas vastu seina ning kukkus maha.
Marr jalutas tema poole. „Sa armusid temasse enne, kui ta põrgusse tiriti, eks? Natuke? Võid ju mulle rääkida. See on kurb ja hale ja jube lõbus, aga ma luban, et ei naera.”
Valküüria nipsutas sõrmi, kuid Marr lõi jalaga ta randme pihta. Tuleleek kustus ja ta tõmmati üles. Valküüria virutas rusikaga mööda ja Marr saatis ta, nägu ees, vastu kongiust.
„Mitte kellelegi ei meeldi ülbikud,” ütles Marr. „Kui hakkad korralikult käituma, lasen sul võib-olla isegi luukere peaga hüvasti jätta. See on imekena ornament Peamaagi kontorile.”
Marr seisis lähedal ja Valküüria sirutas välja ning rabas naisest kinni. Ta sai ühe jala Marrile taha ja proovis teda pikali keerata, kuid too nõtkutas põlvi ja astus eemale. Valküüria koperdas, selg ees, üle Marri puusa. Kogu tema raskus langes õlale ja Valküüria karjatas. Marr haaras tal käest ja väänas seda, põlvitades ise tüdruku ribidel.
„Rünnak Pelgupaiga esindaja pihta. Oi-oi,” poetas Marr kurvalt. „Oleks sa täiskasvanu, tähendaks see sinu jaoks pikki vangla-aastaid. Aga et sa oled alles lapsuke… no ma ei tea. Võib-olla ei juhtu muud kui see, et sulle põletatakse mõned summutavad sümbolid, mis sinu maagia igaveseks kaotavad. See polekski nii halb, eks, sa sõnakuulmatu väike värdjas?”
„Kasi minu pealt minema.”
„Või muidu mis?” Marr naeratas. „Sa hakkad pillima? Ma juba näen pisaraid su silmis. No vaata ennast. Nii abitu. Nii nõrk. Sul pole isegi seda pisikest sõrmust, eks ju?”
Marr õngitses vaba käega taskust välja musta sõrmuse.
„Mida teeb üks sinutaoline kena plika nii koledat valdkonda kui surnumanamist õppides? Meile siin Surnumanajad ei meeldi, kas sa pole seda taibanud? Kellelegi ei meeldi nad. Neid ei saa usaldada.”
„Lase mind püsti.”
Marr lasi sõrmusel põrandale kukkuda ja andis Valküüriale kõrvakiilu. „Sina ei ütle mulle, mida teha.” Järgnes uus latakas. „Sina ei ütle endast vanematele, mida teha. Saad sa minust aru?” Veel üks tou. „Ütle, et saad aru. Ütle, et saad aru.”
Valküüria sisistas läbi ristatud hammaste: „Ma tapan su.”
Marr surus põlve kõvemini Valküüria ribide vastu ja tüdruk karjatas uuesti.
„Tahad, et ma murran su käe, väike krants? Tahad, et ma murran su ribid? Läbistan kopsu? Ma võin seda teha. Võin teha, mida tahan ja keegi ei küsiks midagi. Nii et lase käia. Leba seal ja ähvarda mind veel. Vaata, kuhu sellega välja jõuab.”
Pisaratega võitlev Valküüria põrnitses teda vaikides.
„Tubli tüdruk,” sõnas Marr kissis silmil. „Ja nüüd palu andeks.”
Valküüria surus suu kriipsuks.
„Ma ütlesin, palu andeks. Siin pole peale meie kedagi. Sul pole kellelegi muljet avaldada. Palu andeks ja ma lasen su püsti ning topin kongi. Kui sa andeks ei palu…”
Marr lajatas talle uue kõrvakiilu ja tõstis käe järgmiseks löögiks.
Valküüria nägi vaeva, et eirata oma uhkust ja viha, mis alandusega kaasnes. Ta neelatas. „Palun vabandust.”
Kohe oli Marr leebem. „Okei, okei, Valküüria, ainult seda ma tahtsingi sinu suust kuulda.” Surve ta ribidel kadus. „Nüüd palu luba tõusta.”
Valküürial läks hetk aega. „Kas ma tohin tõusta?”
„Ütle palun.”
„Palun… kas ma tohin tõusta?”
„Muidugi.”
Marr astus tagasi ja Valküüria keeras neljakäpukile ning hakkas end püsti ajama. Järsku surus õhk vastu ja hoidis teda kummargil.
„Ütle aitäh,” ütles Marr, kes käsutas käega õhku. Valküüria vaatas üles tema poole. „Ütle, aitäh, detektiiv Marr, et lubasite mul tõusta.”
Ja Valküüria ütles: „Aitäh, detektiiv Marr, et andsite mulle sõrmuse tagasi.”
Marri silmad lipsasid maapinnale, kuhu sõrmus kukkus, ent seda polnud seal enam. Veel enne, kui ta sai selles osas midagi ette võtta, saatis Valküüria varjudest rusika detektiivile vastu rinda.
Marr koperdas ja Valküüria ajas end sirgu ning küünitas läbi õhu valvelaua järele. See sööstis ette, põrutas Marrile jalgu ning naine käis käkaskaela üle selle.
Valküüria avas lauasahtli, napsas võtmed ja jooksis kongideni. Ta avas Traageli ukse ja mees ilmus välja, rabades kinni Valküüria poole tormavast Marrist.
„Vangid põgenevad!” möirgas Marr.
Valküüria tegi lahti teise ukse ja Tanita väljus just sel hetkel, kui ümber nurga tulid Raidurid.
„Too Fletcher,” sõnas Tanita Valküüriale kõrva, „seejärel tooge Leebesurm tagasi,” ja sööstis Raidurite poole.
Valküüria keeras lukust lahti viimase kongiukse ja tiris Fletcheri välja.
„Peatage nad!” kriiskas Marr. Raiduritel õnnestus juba Traagel ja Tanita pikali väänata ning nad hoidsid neil käsi selja taga.
„Gildi kontor,” lausus Valküüria Fletcherile. Too noogutas ja sulges silmad, sundides end rahunema ning sihtkohta ette kujutama.
Seejärel seisidki nad Gildi ukse taga. Valküüria tormas sisse. Kontor oli tühi. Riiulid ägasid raskete raamatute ja artefaktide all ning töölaud näis olevat valmistatud puhtast kullast. Laua kõrval kõrgus klaasuksega kapp. Leebesurma kolp oli kapis.
Varjud kägardusid Valküüria rusika ümber ja ta lõi läbi klaasi ning haaras kolba kaenlasse. Ta tundis Fletcheri kätt õlal ja pilgutas silmi.
Nüüd seisid nad riiulite labürindis Selana raamatukogus.
Fletcher vaatas teda. „On sinuga kõik korras?”
„Ära minu pärast muretse,” ütles Valküüria. Ta tundis, kuidas see näopool tulitas, mida Marr korduvalt tümitas. „Peame kohe Aranmore’i farmi saama.”
„Me avame värava?” küsis Fletcher murelikult. „Ainult sina, mina ja Selana? Kes siis koos sinuga tuleb?”
„Mitte keegi. Ma lähen üksi.”
„Ei.” Poiss raputas pead. „See on kaugelt liiga ohtlik.”
„Meil pole aega raisata!” nähvas Valküüria ootamatult vihastades. „Peame seda kohe tegema. Veel enne, kui nad meid leiavad ja luku taha pistavad! See on mu ainus võimalus Leebesurm tagasi saada!”
„Meie ainus võimalus,” ütles Fletcher.
„Jah. Jah, seda ma… Fletcher, kuula mind. Selana peab jääma sinu juurde farmi. Ta peab veenduma, et sul õnnestub värav taasavada ja me pääseme Leebesurmaga tagasi. Ma lähen üksi ja ongi kõik.”
Fletcher põrnitses teda, hambad ristis. „Hea küll,” nähvas ta ning juhtis nad läbi labürindi.
Valküüria ei tundnud ühtegi sortsi, kellest nad raamatukuhjade vahel möödusid ja ükski neist ei tõstnud ka avatud teoste kohalt silmi. Raamatukogu peeti neutraalseks paigaks, kus privaatsus oli tipmine mure.
Selana Port ootas neid riietatuna mustadesse pükstesse ja lihtsasse sinisesse särki. Nagu ikka tõusis tema ebaloomulik ilu kostüümi lihtsakoelisusest peajagu kõrgemale. Habras ketike rippus ümber Selana vasaku randme. Juuksed, mustad kui kõige suurem patt, raamisid ta nägu sel ajal, kui silmad, sama sinised kui ta kadunud venna omad, vaatasid nende lähenemist.
Valküüria võitles tunnetega, mis temas esile kerkisid. Fletcheril see nii edukalt ei läinud.
„Ma armastan sind,” sosistas ta, kuid teda eirati.
„Plaan