ja naistesandaalid need üksteise järel lapikuks trampisid.
Viimaks leidis ta jõudu ringi keerata. „Eks sa pead siis teada saama,” suutis ta kogeleda ja läks Borough’ Marketilt minema. Minema Andrease juurest.
Ta ei vaadanud tagasi. Ta teadis, et Andreas seisab seal ikka veel. Käed küljel rippu, pilk nukker ja alahuule ümber need pehmed jooned, mis sinna tekkisid siis, kui ta kõhklust tundis.
Kui kaua ta piki jõge kõndis, seda ta ei teadnud. Võibolla tund aega. Viimaks läks ta metroosse ja sõitis Northern Line’iga Hampsteadi, rühkis vaevaliselt mäest üles ja koputas Pete’i uksele.
„Kas ma olen millestki valesti aru saanud? Kas mitte mina ei pidanud sinu juurde lõunale tulema?” jõudis Pete parajasti küsida, enne kui ta Nora näoilmet nägi.
„Kullakene,” ütles ta ainult ja tõmbas Nora enda embusse. Alles siis suutis Nora veidike nutta.
„Tegelikult ei peaks ju üldse sina mind lohutama,” nuttis ta.
Pete oli olnud endassetõmbunud ja rusutud sestpeale, kui naasis tööülesandelt Kambodžast, teinud koduteel vahepeatuse Melbourne’is. Caroline, tema elu armastus, oli kolinud kokku ühe kirurgiga ja ootas nüüd tollelt last. Pete oli seda teadnud juba enne, kui oli otsustanud ta üles otsida, aga näinud Caroline’i kuue kuu suuruse kõhuga, oli tõde tabanud teda siiski liiga brutaalselt.
Nora oli pidanud selle loo temast välja sikutama. Aeglaselt ja vaevaliselt, sõna sõna haaval, nii nagu eemaldatakse pintsetiga näpust pindu. Jah, Pete oli end kokku võtnud ja helistanud Caroline’ile. Caroline oli nõustunud tulema kohvi jooma St. Kilda rannapromenaadile.
Nad olid istunud oma vanas kohvikus ja vaadanud üle vee, sellal kui akna taga rulluiskudel turistid vaheldumisi komberdasid või üleolevas stiilis mööda veeresid.
Caroline oli sellest avameelselt rääkinud. Tellinud vaid Mississippi Mudslide Pie, märkides, et on viimasel ajal kogu aeg näljane. Mügarik ta kõhul oli olnud nii suur, et Pete ei saanud selle olemasolu eirata. Siis oli ta sundinud end küsima: mitmes kuu sul oligi? Kuues, oli Caroline viisakalt vastanud.
Pete oli küsinud, kas ta on Ryaniga õnnelik. Õnnelik koos mehega, keda ta oli kohanud vähem kui kolm kuud pärast seda, kui oli Pete’iga lõpu teinud ja Londonist tagasi Austraaliasse kolinud. Õnnelik mehega, kes, nagu Caroline selgeks tegi, mitte mingil tingimusel ei tohtinud teada saada, et ta istub rannaäärses kohvikus ja joob oma endisega kohvi, sellal kui mees on Perthis farmaatsiakonverentsil.
Jah, Caroline oli kinnitanud, et ta ei ole mitte lihtsalt õnnelik. Ta on ülimalt õnnelik. Aga vastates oli ta hoidunud Pete’ile otsa vaatamast. Lihtsalt silmitsenud vett ja loojuvat päikest.
„Aga,” oli Nora vahele pistnud, kui Pete rääkis talle seda kohalikus Starbucksi kohvikus, kummalgi late ees, „kas sa ütlesid talle, et armastad teda ikka veel?”
Pete raputas mõrul ilmel pead. „Ma ei näinud eriti mõtet, kui päris aus olla,” ütles ta ja jõi oma tassi tühjaks.
Nora oli mõelnud teda paari panna mõne oma üksiku kolleegiga. Aga Pete oli ikka veel leinas ja iga naine, kes mingilgi moel sidunuks end selle sarmika, tumedate lokkide ja roheliste silmadega fotograafiga, oleks talle lõpuks ikkagi ainult vilets aseaine. Pete ei olnud veel sugugi valmis astuma sügavasse suhtesse. Selle asemel oli ta pöördunud oma noorpõlve muusika juurde ja võtnud ette Cure’i tripi, mis ei olnud veel mööda läinud. Nora ootas iga silmapilk, et Pete võib ilmuda fotosessioonile musta silmalaineri ja turris juustega, mis sobiksid tema maailmavaluse näoilmega.
Aga nüüd oli tema see, kes Nora eest hoolitses. Tema, kes läks Tai toidu järele ja leidis külmkapist külma õlut. Ja laskis Noral diivanile heita ja inspektor Barnaby saatel magama jääda, poolik portsjon puutumata pad thai’d taldrikul.
Nora ei jaksanud talle rääkida sellest olukorrast, millest tal endalgi ülevaadet ei olnud. Ja Pete’i kammitses pikk Austraalia traditsioon, mille järgi esitati küsimusi ainult siis, kui selleks sunniti.
Alles järgmisel hommikul suutis Nora end kokku võtta ja sõita koju Belsize Parki korterisse, et proovida koos Andreasega asi lahti harutada.
Ta nägi seda kohe, kui uksest sisse astus. Andrease asjad olid kadunud. Mitte et neid üldse kuigi palju seal olnuks. Ainult hambahari. Paar T-särki juhuks, kui ta spontaanselt tema juurde ööbima jäi oma väikse Battersea üürikorteri asemel. Nii oli viimasel ajal õhtuti enamasti juhtunud. Coldplay viimane CD. Gilette’i raseerija ja telliskivisuurune teos Al-Qaeda tekkimisest. See kõik oli kadunud.
Köögilaual oli kiri. Ma pean aru saama, mis toimub. Ma sõidan koju ja räägin temaga. Tahaksin, et sa oleksid siin olnud. Näeme.
Nora vaatas mobiili. Andreas ei olnud helistanud. Ega teadet jätnud. Ega sõnumit saatnud. Ta viskas võtmed köögisahtlisse ja otsis kohvri välja. Sama hästi võis ju selle kohe ära pakkida.
Teine peatükk
Pühapäeva pärastlõunal võttis Nora Kastrupi parkimismajast üüriauto ja sõitis Amagerile Davidi aiamajja. Koju isa juurde Bagsværdi ei jaksanud ta minna. Olgu isa pealegi hajameelne ajalooprofessor, ikkagi näeks ta üheainsa pilguga, et midagi on väga valesti. Ja Nora ei olnud sugugi valmis oma isaga seesugust juttu maha pidama. Ta ei olnud isale Andreasest õieti midagi rääkinudki.
Ta vaatas linna läbi esiakna. Seal kusagil Frederiksbergis elas Politsei-Birgitte. Naine, kes oli olnud Andreasega koos peaaegu kaks aastat, enne kui mees sõitis Londonisse üheksakuulisele terrorismikursusele ja otsis üles Nora, oma kunagise gümnaasiumikaaslase.
Võibolla oli Birgitte tajunud, et midagi on sündimas – et Andreas ei ole kunagi päriselt unustanud, kui väga ta Norasse armunud oli. Igal juhul reageeris ta nii, et kutsus mehe nädalalõpuks tagasi ja esitas talle ultimaatumi. Ta tahtis abielluda.
Nora teadis sellest loost ainult tükikesi. Iga kord, kui Andreas juhtus kasvõi mõnd pisiasja mainima, oli ta pidanud suruma alla tungi kõrvu kinni hoida ja laulda la-lala-la-ma-ei-kuule-sind. Ta lihtsalt ei tahtnud nende ühisest elust mitte midagi teada. Kuidas nad oli teineteisesse armunud. Miks see asi untsu läks.
Noral ei olnud vaja teada muud kui seda, et Andreas on nüüd koos temaga. Ehkki see asi oli ikka alles nii uus ja habras kui väiksed krookusenupud, mis märtsikuus ettevaatlikult nina murust välja pistavad.
Aga oli siis Andreas koos temaga?
Ta parkis aiandusühistu juurde ja vajutas kontaktide nimekirjas Andrease nimele. Ta istus ja põrnitses mõtlikult pilti, mille oli ühel päeval Andreasest välikohvikus teinud, kui nad istusid päikse käes ja jõid jääkohvi ja rääkisid haiku tähtsusest, Tour de France’ist ja heast mozzarella’st sellise siksakjutuna, mida ta sai ajada ainult Andreasega.
Siis ta helistas. Andreas ei võtnud vastu ja Nora ei jätnud teadet.
Silmapilgu pärast tiris ta kohvrit mööda aiateed ja leidis majavõtme täpselt sealt, kus see alati oli. Katuseräästa all, vasakult neljanda tulba taga. See tähendas, et David oli sõitnud oma korterisse, ning Nora tundis kergenduse ja pisukese süütundega, et muud ta õieti ei tahagi kui olla üksi.
Nora otsis ülemiselt kapiriiulilt pudeli punast veini, kruvis korgi maha ja valas vanasse, kaamelil ratsutava Tintini pildiga sinepipurki, mille ta oli kunagi ostnud ühest Belgia supermarketist. Siis lükkas ta sandaalid jalast ja läks paljajalu aeda uitama. Tundis kastemärga rohtu jalgade all. Istus ploomipuu alla ja mõtles sellele õhtule aastaid tagasi, kui ta oli istunud koos Andreasega ühes teises aias. Pärast aastatepikkust sõprust gümnaasiumis oli Andreas tunnistanud talle oma suurt armastust, ja Nora oli selle peale läinud kuuks ajaks Interrailiga sõitma ega tahtnud sellest kunagi enam rääkida.
Ta tõi köögist pudeli, õngitses kotist Maci ja tegi lahti. Kahekümne sekundiga oli see üles leidnud aianduskooperatiivi wifi ning tuletanud meelde Davidi salasõna, mis oli PaeOn, selle järel viie komakohaga pii.
Ta alustas Vikipeediast, mis napisõnaliselt teatas, et Manash Ishmail on 38 aastat vana, sündinud