üles ja Nora tundis ta otsekohe piltide järgi ära. Tungivad mustjassinised silmad sagris tuka all, kaarjad huuled, mis püüdsid tõmbuda millekski naeratusetaoliseks. Päris silmadeni see ei jõudnudki. Kurbus oli nagu suur summutav tekk, mis valgust ligi ei lasknud.
Mees tõmbas viledaks kulunud tumedate pükste, mis paistsid värskelt pressitud, taskust taskuräti, pühkis käsi ja sirutas ühe käe Nora poole.
„Nora Sand?”
„Jah,” ütles Nora ja surus ta kätt.
„Ma ootasin sind,” sõnas mees napilt, aga mitte ebasõbralikult inglise keeles, mis kõlas nii, nagu oleks see õpitud vanadest tolmunud raamatutest. „Meil kahel on tähtsaid asju rääkida. Aga kõigepealt sööme. Sa tulid just lõunaajaks,” ütles Manash Ishmail häälel, mis ei õhutanud vastu vaidlema. Ta osutas käega klapptoolile teisel pool lauda.
„Sanjit on taimetoitlane, seega on meil omletti. Kas see on probleem?”
„Sugugi mitte,” ütles Nora ja naeratas. Talle tundus, et kuuleb kaugusest oma tühja kõhtu laulmas vaikset tänumeelset halleluujat selle eest, et toit on teel.
Sõnatu Sanjit kallas paprika pannile ja laskis õlis pehmeks ja magusaks haududa. Lisas tomatid, mis podisesid senikaua, kui ta kloppis kausis kokku karbitäie mune ja lisas sekka peotäie hakitud mündilehti ja murendatud fetat. See kõik lõhnas taevalikult.
Nad viisid kolm taldrikut välja metalltrepile, istusid päikse kätte ja sõid. Tumehall kass tuli ligi ja hõõrus end häbitult Nora jalgade vastu. Nora ei olnud kunagi päriselt aru saanud, mis värk nende kassidega oli. Ja võibolla just sellepärast, et ta nende vastu nii ükskõikne oli, tundusid nad teda rohkem armastavat. Kui tihti oli ta lapsepõlves seisnud koos Davidiga ja kuulnud teda meelitavat kiisukiisu-kiisut välja tulema ja hellitusi saama. Ja seejärel ronis see ülbe kass otse Nora ligi ja ajas riided üleni karvu täis.
Ta silitas tumehalli looma hajameelselt kõrvade vahelt ja silmitses samal ajal Manashi. Mees oli The Daily Telegraphi pildiga võrreldes kõhnemaks jäänud. Valge särk lotendas keha ümber. Vangla koos piinamisega mõjub inimestele enamasti niimoodi, mõtles Nora.
Aga midagi oli veel. Mehe õlad olid pingul, nagu oleks ta pidevas häirevalmiduses, ja ta paistis kandvat suurt leina. Piinatud. Kui Nora tahtnuks teda kirjeldada ühe sõnaga, siis valiks ta selle.
Vaistlikult tajus ta, et veel ei peaks nad artiklist rääkima. Niisiis ajasid nad juttu aiast. Viljasaagist ja ilmast. Sanjit oli ikka veel vait. Kui taldrikud tühjaks said, läks ta paariks minutiks tuppa ja tuli tagasi väikeste kumerate klaasidega täis magusat kardemonikohvi. Nora tundis, kuidas kofeiin ja suhkur levivad ihurakkudes viisil, mis tekitas kahtlust, kas ta kunagi üldse enam magada saab.
Manash jõi klaasi tühjaks ja pöördus Nora poole.
„Lähme jalutame aias,” ütles ta.
Mees viis ta mööda töötavaist naistest, mööda ohakapuhmaist vana mahakukkunud tammepuu juurde. Seal ronis ta harjunult kahele oksale ja seadis end tüvele. Siis ulatas ta Norale käe ja tõmbas ta üles enda vastu istuma.
„Ma käin siin igal õhtul,” seletas ta. „Siis istun ma siin üksi ja vaatan päikest loojumas ja mõtlen Aminale.”
Nora nägi mehe alahuult tõmblemas, kui ta lausus selle naise nime, kellega oli olnud abielus suurema osa oma täisealisest elust.
„Kas ta ei ole sinuga koos?” küsis Nora üllatunult. Ta oli automaatselt arvanud, et nemad teevad kõike üheskoos. Kui olid lugenud kasvõi paari Manashi armastusluuletust, mis olid pühendatud ta elu naisele, siis ei olnud raske ette kujutada, kui suurt igatsust ta pidi tundma.
Manash raputas pead ja Nora nägi, et ta püüdis vägisi iseend ja oma häält talitseda. Nora võttis taskust iPhone’i, valmis intervjuud alustama ja diktofoni sisse lülitama. Aga sedamaid sirutas Manash käe ja võttis Nora mõlemad käed pihku ägedusega, mis tundub nii loomulik Lähis-Idas, kus kõik on intensiivne, kuumusest kuni põua ja januni. Ta vaatas Norale otse silma.
„Nora Sand. Ma kutsusin sind, et sa mind aitaksid.”
„Nojah. Ma aitan hea meelega su lugu rääkida. Ma pean lihtsalt …”
„Unusta minu lugu. Minu lugu ei ole tähtis. Aga sa saad selle loo, kui see kuidagi aitab. Ma kutsusin sind selleks, et sa aitaksid leida mu naist. Mu armastatud Aminat.”
Nora neelatas ja vaatas talle otsa. Manash oli surmtõsine. „Miks just mina? Miks sa arvad, et mina saan aidata?” küsis Nora kõheldes.
Ja siis tuli lugu. Kuidas nad olid Iraanist põgenenud. Kuidas Istanbulis olid inimsmugeldajad Manashi palavast protestist hoolimata nõudnud, et nad sõidaksid kinnivõtmise vältimiseks eraldi veoautodes. Neil oli kogu aeg olnud plaanis jõuda Londonisse, kus Manashi Briti kirjastaja oli lubanud aidata korterit leida.
Veoauto, kus Manash end peitis, võeti Hollandis ühe reidi ajal kinni. Tal õnnestus ära joosta ja peita end metsa koos kolme samas autos olnud mehega. Nad läksid lahku, ja politseil oli ainult üks koer. Manash puges puhkeplatsil ühte juhuslikku veoautosse ja elas kaks päeva jahutatud õuntest, kuni viimaks jõudis kurnatult ja segaduses Padborgi, Netto poe ette parkimisplatsile. Siin võttis piirivalve ta kinni ja saatis Slagelse lähistele asüülikeskusse.
„Kui ma jälle mobiili laetud sain, oli vastajas Amina sõnum, et ta on korralikult kohale jõudnud. Et ta on Leicesteris ja sõidab edasi Londonisse. Sõnum oli kolm päeva vana, kui ma seda kuulsin. Pärast seda on ta nagu maa alla kadunud. Ma olen talle helistanud sadu kordi. Telefon on väljas.”
Nora kortsutus kulmu. „Kellega sa ühendust oled võtnud?”
„Ma olen püüdnud kätte saada oma Londoni kirjastajat, sest kokku oli lepitud, et Amina annab endast temale teada, aga kirjastaja ei helista tagasi. Kirsten on Punase Risti kaudu võtnud ühendust Briti immigratsiooniametnikega. Mitte ükski pagulaskeskus ei ole neile teatanud Amina Ishmailist. Teda ei ole olemas, ütlevad nad.” Ta hääl murdus.
„Kes su kirjastaja on? Kas mina võiksin temaga rääkida?” torkas Nora vahele.
„Tom Craven. Brown & Barleyst.”
„Ja sa oled kindel, et Amina on kohale jõudnud?”
„Jah. Ta ei valetaks mulle. Mitte iialgi,” ütles Manash rõhukalt.
„Aga kas teda võidakse sundida?”
„Miks küll?”
Nora kehitas õlgu. „See võib olla üks võimalus. Muud ma ei ütle.”
Manash Ishmail rääkis veidi vaiksema häälega, nagu oleks juba võimudest rääkiminegi nii ohtlik, et tuleb häält tasandada. „Ma olen püüdnud saada kätte Amina venda, ta on ainus pereliige, kes tal alles on. Ja ma olen kõiki oma koduseid kontakte kasutanud. Keegi ei ole teda Teheranis näinud. Kui ta on võimude käes, siis võivad nad kasutada teda mulle surve avaldamiseks. Nad sunniksid mind koju talle järele minema. Muidu ei oleks sel mingit mõtet. Mina ei ole mitte midagi kuulda saanud,” ütles ta kurvalt.
„Aga mida mina peaksin tegema?”
„Ma leidsin su siis, kui teie kultuuritoimetaja Viola minuga intervjuu pärast ühendust võttis. Ma uurisin Globalti kohta ja sain teada, et teil on Londoni korrespondent. Sina.”
Ta ohkas sügavalt. „Usu mind. Ma ei tahaks mitte midagi rohkem, kui koos sinuga Londonisse sõita ja ta üles otsida. Ta peab kusagil olema. Aga nad võtsid mu passi ära. Mul ei lubata Londonisse sõita ja omaenda naist otsida. Nad nimetavad seda motivatsiooni edendavaks meetmeks,” ütles ta kurvalt.
Ta vaatas üle põldude. Ja pööras siis jälle pilgu Norale. „Sa saad minu käest kõik, mida sa aga tahad. Annan sulle intervjuusid tundide kaupa, räägin kõik, mis sa teada tahad. Sellest saab ainus intervjuu, mis ma kunagi annan. Sa võid saata fotograafi ja teha kõik pildid, mis tahad. Kui sa ainult mu Amina mulle üles leiad,” sõnas ta tungivalt.
Ta tõmbas taskust märkmiku ja sirutas Nora poole pleekinud, üleliia oranžide värvidega foto.
„Meie