The Daily Telegraphi artiklile, mis rääkis Ishmaili kirjanduslikust läbimurdest. Ajakirjanik jutustas, kuidas uhke isa oli poja teadmata näidanud luuletusi ühele Briti kolleegile, kes vahetusaasta järel Suurbritanniasse tagasi hakkas minema. Kolleeg oli olnud nii suures vaimustuses, et tõlkis luuletused inglise keelde ning saatis edasi kirjastajast sõbrale. Luuletused avastas Briti poptäht Malinka, ja kui ta siis interpreteeris üht Manash Ishmaili tundlikku armastusluuletust hapra häälega, akustilise kitarri saatel, sai Iraani luuletajast jalapealt täht.
Tema siniste luuletuste kogu jõudis Sunday Timesi bestsellerite nimekirja ning USA, Prantsusmaa ja Itaalia agendid seisid järjekorras, et teksti avaldada saaksid. Pärast seda tuli ülim tunnustus: Nobeli auhind.
See oleks võibolla olnud õnn teiste kirjanike jaoks. Aga Ishmaili jaoks oli see isikliku tragöödia esimene peatükk. Silmatorkamatu ametnik sattus äkitselt valitsuse valgusvihku. Üliinnukas SAVAKi luureohvitser luges luulekogu põhjalikult ja leidis, et eelviimasel leheküljel on luuletus, mida võib lugeda varjatud kriitikana vaimulike valitsuse pihta.
Esmalt tuli vallandamine. Lähema selgituseta. Kolm päeva hiljem leidis Manash Ishmail end Teheranis kurikuulsast Evini vanglast.
Rahvusvaheline PEN-klubi sekkus, ja pärast kolmenädalast tugevat rahvusvahelist survet päästeti ta jälle vabaks. Muserdatuna ja kibestununa režiimi pärast, mille kohta tal enne seda eriti ranget hoiakut ei olnud.
Nora otsis võrgus edasi, aga teised lood tundusid olevat lihtsalt sellesama Briti artiklimaterjali ülessoojendamine. Ta otsis asjatult intervjuud mehe endaga. Aga Manash Ishmail ei andnud intervjuusid. Ta andis oma Briti agendi kaudu viisakalt mõista, et on huvist küll austatud, ent tema arvates ütlevad luuletused ära kõik, mis tal südamel on.
Nora kummutas klaasi tühjaks ja kallas piisakese juurde. Suvise videviku helelilla värv oli laskunud muruplatsi väiksele nelinurgale ja ta jalad külmetasid.
Ta klõpsis edasi ja leidis paar katkendit Manashi inglise keelde tõlgitud luulekogust. Ja paari minuti järel oli ta mähkunud pärsia igatsusse, mis voogas sinise melanhoolse tooniga.
Ta oletas, et seda tegi ajahetk, unepuudus, külm, ükskõik mis. Aga tundus, nagu oleks sõnad sööstnud ta südamesoontesse ja sealt edasi silmadesse, mis muutusid tuhmiks, kui ta luges igatsusest ja üksindusest, mis haihtub, kui kohata oma tõelist hingekaaslast ja leida see armastus, mis ulatub igavikku.
Ta istus veidi aega ja põrnitses pimedusse. Mõtles Andreasele. Kus ta oli ja mida praegu tegi.
Viimaks klikkis ta luuletustelt ära, otsis arvutist asüülikeskuse aadressi ja saatis teejuhised iseenda meilile.
Siis läks ta tuppa, leidis kapist vana vatiteki, seadis end kitsale rohelisele diivanile ühe Davidi Imelise Teaduse numbriga, lootes, et põhjalik taustaartikkel Linnutee müsteeriumidest suudab une kiiremini kohale meelitada.
Ei suutnud.
Kolmas peatükk
Esmaspäeva hommikul oli liiklus hõre, nii et pooleteisetunnise sõidu järel jõudis ta Humlegårdenisse Slagelsest tükk maad eemal. Kunagi oli see ilmselt olnud kaunis põlistalu. Nüüd oli see koht, kuhu võis rühmakese inimesi eest ära lükata, et nad ei häiriks tavainimesi oma olemasoluga tänavapildis ega provotseeriks seeläbi valijaid paremäärmuslaste poolt hääletama.
Et Nora oli kirjutanud sõdadest ja Balkani konfliktidest, tundis ta ihukarvu püsti tõusmas iga kord, kui keegi kasutas väljendit „mugavuspagulane”. Ta oli näinud, kuidas inimesed hingehädas sõja eest põgenevad. Rebivad oma elu juurtega üles, jätavad maja, kus perekond on elanud aastakümneid, põlevate tõrvikutega sõdurite kätte. Jooksevad sokkis läbi mägimaastike, et päästa omaenda, oma laste ja eakate vanemate elu – et seejärel seista piiril politseinike ees, kes ei taha neile otsagi vaadata. Kui pagulaseks olemises oli midagi mugavat, siis Nora ei olnud seda küll kusagil märganud.
Ta parkis auto kruusasele nelinurgale sildi all, mis teatas, et siin asub Punase Risti pagulaskeskus. Siis otsis ta välja mobiili ja väikse paberitüki numbriga, mille oli Krabilt saanud. Vastu võeti kahe kutsungi järel.
„Kirsten siin,” ütles rahulik hääl teises otsas.
„Nora Sand siin. Ma tulen Manashi juurde …”
„Jah. Me ootasime sind. Ta ootas sind. Anna mulle kaks sekundit, siis ma tulen,” lubas hääl.
Nora tuli autost välja, sirutas end. Öö oli olnud põrgulik. Ta tõmbas koti välja ja lukustas auto. Tal ei olnud ikka veel mingit aimu, miks oli see kuulus luuletaja tahtnud rääkida just nimelt temaga. Enne kui ta jõudis asja üle lähemalt mõelda, seisis tema ees heledapäine naine ja sirutas käe välja.
„Kirsten Isager,” ütles ta.
Nora tutvustas ennast.
Naine naeratas. „Jaa, me oleme ju väga uhked selle üle, et meil on siin keskuses nii väljapaistev luuletaja,” ütles ta.
Nad läksid mööda kitsast plaatteed, mis viis kõrge metalltara ja väravani. Naine sikutas välja võtme ja keeras värava luku lahti.
„Kõrge turvalisus,” nentis Nora.
„Jah,” vastas Kirsten, „mõnikord ma küll ei tea, kelle pärast. Kas nende pärast, kes on sees, või nende pärast, kes on seal väljas,” ütles ta ja osutas pöidlaga üle õla.
Nad läksid põiki üle õue. Kirsten osutas peamaja poole, see oli raamas valge maja, mis Nora arvamust mööda ei olnud maalripintslit näinud pärast aastat 2000.
„Siin tehakse põhiliselt administratiivtööd. Ja siis on meil siin ruumid väikelastega naistele, kes vajavad erilist hoolt.”
„Kui palju siin õieti inimesi on?”
„Tegelikult on siia ette nähtud 85 täiskasvanut ja kuni 20 last. Reaalsuses on siin 92 täiskasvanut ja 25 last. Meie elanikud tulevad enamasti sõjapiirkondadest ja on sageli sügava trauma saanud, kui nad siia jõuavad. Aga noh, meie peame ju vaatama, et neil liiga hea ei oleks. Nii valitsus ilmselt arvab. Muidu äkki nad tahaksid siia turvalisse paika jäädagi,” ütles Kirsten. Ta ei suutnud kibedust oma hääles kuigivõrd varjata.
Pisikese pausi järel tuli peaaegu vältimatu lisandus: „Ja see ei ole mõeldud tsiteerimiseks, ütlen ma kindluse mõttes.”
Nora noogutas viisakalt, sellal kui Kirsten viis ta peamajast mööda paika, mis kunagi oli ilmselt olnud tagaaed. Siia oli püstitatud kaheksa inetut valget kasti, mis kõige enam meenutasid ehitusplatsi vagunelamuid. Pearõhk oli asetatud funktsionaalsusele ja ajutisusele sel määral, et Nora ei olnud niisugust ilumeele puudumist näinud sestpeale, kui oli käinud puurplatvormil Aberdeenist ida pool.
„Kui kaua Ishmail siin õieti olnud on?” küsis Nora.
„Kaks nädalat. Aga ta oli sügavas depressioonis ja alles nüüd tunneb ta, et on suuteline kellegagi rääkima. Ta on sinu järele küsinud. Kas sa tead, mispärast?” küsis Kirsten uudishimulikult, enne kui jälle giidirolli asus.
Nora raputas pead, sellal kui Kirsten väsimatult jätkas: „Naised magavad siinpoolses küljes. Mehed teisel pool. Meil on kaks perekonnaüksust ja need on alati hõivatud.”
Lähemale jõudes nägi Nora ühe valge baraki ees seismas salgakest mehi, kes rääkisid summutatult. Enamvähem kõik olid dressides. Manash Ishmaili nende seas ei olnud.
Aknast immitses pannil pruunistuva sibula lõhna ja Nora tundis kõhus korinat. Barakkide vahel silmas ta salgakest rohivaid naisi. Nende seas oli noori ja vanu ja Nora silme ees vilksatas üks suvepäev Kosovos, kui ta kasseeris naeratuse peaaegu hambutult pearätiku ja tumesinise seelikuga vanaeidekeselt.
„Nad saavad tegemiseks maaharimisprojekte. See annab neile toidulisa ja hoiab mingi mõtteka tegevuse juures selleks ajaks, kui nad otsust ootavad. Ja mis kõige tähtsam, hingele teeb head mullaga töötada ja taimi tärkamas näha,” selgitas Kirsten, kui eelviimase baraki ees peatus ja uksele koputas. Umbes kuuekümneaastane suurte vuntsidega mees tegi ukse lahti ja vaatas neid pruunide silmadega, mis paistsid olevat äsja nutnud.
„Tere,