enne minu abi soovib.”
Viola Ponte hääl lõikas vahele: „Mis asi see nüüd on? Kas ta esitab meile nõudmisi, et me teda intervjueerida saaksime? Siin on asi meie usaldusväärsuses. Küsimus on, kas Nora ei ole mitte juba erapooletust üle parda heitnud.”
Krabi püsis vakka ja vaatas koos ülejäänud ruumisviibijatega Nora otsa, et kuulda tema vastust.
„Mõnda asja tuleb uurida ja ma ei saa kahjuks rohkem midagi öelda. Muud, kui et see on ilmselt suur osa kogu loost,” ütles Nora ja püüdis Krabi pilku.
„See on en-ne-kuul-ma-tu,” ütles Viola Ponte ja rõhutas iga silpi. „Mina teen ettepaneku, et me anname selle ülesande uuesti Victorile üle. Tema vähemasti tunneb teemat. Ja seda enam, et on tõsine oht, et mõni teine leht marsib pagulaskeskusse ja näppab loo meie nina eest ära. Me ei saa sellega riskida,” ütles ta ja vaatas toetust otsides ruumis ringi.
Nora tõmbas sügavalt hinge. „Ma saan öelda niipalju, et mul on Manash Ishmaili sõna, et see on kogu maailma mõõtkavas eksklusiivne intervjuu. Seda on ta mulle lubanud ja ma usun seda.”
„Aga sa võid meile ometi öelda, mis on tema tingimused,” ei jätnud Viola Ponte.
Krabi sekkus lõpuks: „Me tegeleme sellega hiljem, Viola, kui ma olen saanud Sandiga rääkida.”
Vastumeelselt laskis kultuuritoimetaja anda sõnajärje reklaamiosakonnale, kes rõõmust särades teatas, et leheküljed 14–15 oli reserveerinud Magasini väljamüük.
Nora tegi, nagu otsiks midagi kotist, ja tundis samal ajal, kuidas Victor teda jäigalt põrnitseb. Kui ligi pool tundi oli lobisetud toimetuse valikutest ja suviste muusikafestivalide kavandamisest, Soome valimiste kajastamise eelistest ja vahetatud üldist infot hoovi ümberehitamisest, voolasid inimesed vaikselt ruumist välja.
Viimaks olid järel vaid Krabi ja Nora, nad tõusid ja läksid Krabi kabinetti. Krabi istus raskelt kirjutuslaua taha. „Selline on ta sestpeale, kui me nii julmalt ja ebaõiglaselt väänasime tema karjääri kõige huvitavama intervjuu tal käest ära. Läheb kaua aega, enne kui ta jälle kenaks muutub. Väga kaua aega. Nii et ütle mulle, et selleks on hea põhjus.”
Nora rääkis laias laastus, mis tal olemas on, ja Krabi kuulas. Kui Nora oli lõpetanud, istus Krabi hulk aega vaikides.
„Ma saan aru, et siin on lugu olemas küll. Aga ma saan ka aru, et sind võidakse tõmmata mingisse lõputusse keerisesse, mis võib kesta kuude kaupa ega too lõpuks mingisugust tulemust.”
Nora möönis vastumeelselt, et see risk on loomulikult olemas.
„Noh. Aga me võime kokku leppida niimoodi: sa saad kaks nädalat. Kaks nädalat. Ja kui sul selleks ajaks midagi konkreetset ei ole, siis oleme sunnitud olukorra uuesti läbi vaatama. Vahepeal teed sa Tausenile selle loo Champions League’i majandusest, nagu eelmisel kuul räägitud sai. Kas oleme kokku leppinud?”
Nora jäi nõusse. Ta teadis, et Tauseniga sai alati kaubelda. Kõige halvemal juhul saab ta kindlasti tähtaja edasi lükata, ilma et Krabi peaks tingimata asjasse segama. Nora asus asju kokku panema, aga Krabil oli veel midagi südamel.„See intervjuu on lehe jaoks tähtis. Meil on seda vaja. Ja see ei tohi luhta minna, eks? Eriti mitte pärast kogu seda kära,” ütles ta tõsiselt. Nora noogutas. „Hästi. Lippa siis, sul on ju tööd küll. Ja mina lähen ja lepitan seda kultuuritoimetajat.”
Nora tõusis. Kui ta uksest peaaegu väljas oli, hüüdis Krabi talle järele: „Hei. Helista Estherile. Tal on ikka veel Iraanis suurepärased kontaktid. Tasub järele kuulata, mis tal öelda on.”
„Aitäh,” ütles Nora ja vaatas vastuvõtus rippuvat kella. Seitse minutit üle parkimisaja. Loomulikult oli kojamehe vahel trahvikviitung, kui ta auto juurde jõudis.
Viies peatükk
Ametlikult oli Esther läinud pensionile neli aastat tagasi pärast pikka ja kuulsusrikast karjääri Lähis-Ida korrespondendina, aga tegelikkuses kirjutas ta ikka veel pikki analüüse rahuprotsessi kohta ja tegutses konsultandina nii ettevõtete kui ka eraisikute heaks, kui nood tahtsid nõu, kuidas panna asjad toimima Damaskusest kuni Jeruusalemma ja Teheranini. Ta rääkis soravat pärsia keelt ning oli araabia keeles enam kui pädev.
Nora otsis mobiilist Estheri numbri. Too võttis kohe vastu ja kutsus Nora sealsamas enda juurde pärastlõunateele.
Veerand tundi hiljem avas ukse viieaastane suurte tõsiste silmadega tüdruk. „Minu nimi on Miranda ja vanaema küpsetab kukleid,” teatas ta.
Nora astus korterisse ja vastu pahvas värskelt küpsetatud leiva lõhn.
Blegdamsvejl asuv korter avanes Panumi instituudi poole ning meenutas beduiinilaagri ning Briti muuseumi filiaali segu. Ehtsad vaibad võistlesid napi põrandaruumi pärast, seintel rippusid „Kamasuutra” siiditrükkide ja raamatuist lookas riiulite vahel antiiksed pistodad.
„Ma olen siin,” kostis Estheri käre hääl.
Nora läks kööki, mis meenutas Türgi basaari. Vaskpotid rippusid laes konksu otsas, küüslauk ja kuivatatud tšilli rippusid vanikutena akna juures ning laua juures seisis Esther ise türkiissinises kaftanis ja puistas parajasti hiiglaslikku peotäit piparmündilehti klaasist teekannu. „Tule aga sisse,” ütles ta.
Nora istus toolile väikse söögilaua ääres ja Miranda vahtis teda kartmatult. Esther kallas lapselapsele morssi ja seadis kandikule kaks kumerat kuldse mustriga Maroko klaasi. Ta vaatas elektroonilist munakella, see oli roosa asjake, mis pidi kujutama Meka mošeed ja kukkus palvetama, kui alarm õigesti pandud oli. Kolleegidelt sünnipäevaks saadud naljakingitus.
„Kuklid tulevad välja kümne minuti pärast,” nentis Esther, valas piparmünditee klaasidesse ja pani magusaks mett lauale.
„Kui head on sinu kontaktid Iraanis?” küsis Nora.
Esther ebales. „Enam-vähem. Sõltub natuke sellest, milles asi on. Kas küsimus on valitsuses? Sõjaväes? Põrandaaluses poliitilises liikumises?”
„Vanaema? Kas ma võin nüüd iPadiga mängida?” segas Miranda vahele.
Esther vaatas lapselapsele otsa. „Ei. Sa tead küll, et vanaema juures see ei tööta.”
„Aga vanaema? Me võime ju proovida ja vaadata, kas äkki töötab.”
Esther tõusis ja läks esikusse kitsaste raamaturiiulite juurde. Seal võttis ta välja paksu pildiraamatu. „Vaata natuke aega seda, kullake.”
Tüdruk võttis raamatu kaeblemata vastu. Norale näis, et see meenutab türgikeelset „Tuhandet ja üht ööd”, kui Miranda lehitses pilte lendavate raitlindude ja turbanipäiste meestega eeslite seljas.
„Asjalugu on nii, et ma ei tea õieti, kust otsida. Aga püüan leida üht naist,” seletas Nora ja rääkis Manash Ishmailist.
Esther peatas ta kiiresti. „Luuletaja Manash Ishmail?”
Nora noogutas.
„Aa. Ta on armastusväärne inimene. Ma kohtasin teda palju aastaid tagasi, kui ta veel ministeeriumis töötas. Kaua aega enne seda, kui temast sai luuletaja. Ta kutsus mind koos enda ja oma noore naisega lõunastama. Mis ta nimi nüüd oligi … Amina! Jah. Amina … Väga ilus,” ütles Esther.
„Jah! Just tema. Ja tema naine on kadunud,” kinnitas Nora.
„Loomulikult ma aitan,” lubas Esther.
„Manash Ishmail on ise oma kodumaalt järele kuulanud ja naine on nagu maa alla vajunud. Ma ei tea, kui head on tema sidemed, aga tundub imelik, kui ei perekond ega sõbrad ei ole sellest midagi kuulnud, et naine on koju tagasi pöördunud,” ütles Nora.
Esther sikutas hajameelselt pikka patsi, mida oli kandnud sestpeale, kui ajakirjanikuks hakkas, ja mis aastatega oli saanud valkjashalli varjundi. „Oota natuke,” ütles ta ja vaatas hajameelselt enda ette, „midagi oli Amina perekonnaga … Midagi seal oli …”
Enne kui Esther lausega lõpule jõudis, hakkas elektrooniline muessin ülistama Allahi suurust ja