noor kolleeg Oredsson pani pärast vahetust trenniriided selga ja suundus otsejoones keldrisse jõusaali. Seal oli sellisel kellaajal alati pime, kangi tõstmine pärast tööd oli saanud tema jaoks nagu puhastuskuuriks. See aitas tal kõiki uusi muljeid korrastada ja saadud kogemusi suuremaks pildiks kokku panna. See, et peaaegu kõikide tänapäeva Rootsis sooritatud kuritegude eest vastutasid välismaalased, oli talle esimesest päevast selge olnud, aga kuidas probleemi kui sellist lahendada? Nende lihtsalt koju saatmine, mis olnuks kõige lihtsam, oli praeguses poliitilises olukorras mõeldamatu. Aga mida selle asemel ette võtta ja kuidas saavutada selline poliitiline seis, kus hädavajalikud muudatused üleüldse võimalikuks osutuksid? Sellele tasub mõelda, mõtles Oredsson. Ja arutada nende kolleegidega, keda saab usaldada. See, et ta ei ole üksi, oli talle samuti esimesest päevast selge olnud.
Wiijnbladh peksis magamistoas pihku ja mõtles, millega tema naine küll sel öösel võis tegelda. Seda, et ta ei ole sõbrannadega väljas, oli ta mõistnud juba ammu. Siis oli ta võtnud ametiauto ja teda jälitanud. Naine oli sõitnud otse Älvsjösse ühe politseiniku juurde, kes oli juba mitu kuud tagasi lahutanud, ja kuna tema korteris kustus tuli võrdlemisi kohe, ei pidanud selle taipamiseks, et tegu polnud esimese külastusega, just politseinik olema. Seal siis Wiijnbladh istus pool ööd jahedas autos ja vahtis musti aknaid, mõtted muudkui risti-rästi läbi pea tuiskamas. Siis sõitis ta koju, ei lausunud naisele sõnagi ega näidanud kordagi välja, mida ta tunneb või mõtleb.
Kus ja kellega naine sel ööl oli, ta ei teadnud. Älvsjö kolleegiga igatahes mitte, sest see mees oli ennast poole aasta eest üles poonud ja Wiijnbladhile endale oli avanenud haruldaselt meeldiv võimalus ta pesuruumi laest, kuhu köis oli kinnitatud, alla võtta. Raske ülesanne isegi tehnikaosakonna karastunud ekspertidele. Aga hädavajalik, ja Wiijnbladh oli ennast vabatahtlikuks pakkunud.
Kuidas võib miski, mis algab nii hästi, lõppeda nii jube halvasti, mõtles Bäckström ja vahtis purjuspäi õlleklaasi, mis tal oli õnnestunud baariletilt näpata, kui klaasi õige omanik viibis tantsupõrandal. Ta oli läinud Kungsgatanile ühte kindlasse kohta, mida enamjaolt külastasid kolleegid politseinikud ja muu liikuv rahvas, nagu tuletõrjujad, vangivalvurid ja kiirabiautojuhid. Lisaks hordide kaupa medõdesid, ja temasuguse armilise sangari jaoks polnud konkurents kõneväärtki.
Kõik oligi alanud suurepäraselt. Ta oli kokku sattunud noorema kolleegiga Farsta kriminaalpolitseist, kes soovis iga hinna eest vägivallakuritegude osakonda üle tulla ja oli pealegi pähe võtnud, et Bäckström on just õige mees seda korraldama. Kaks närust õlut see ihnuskoi ainult välja tegigi ja vägivallakuritegude osakonnast võib ta ainult und näha. Siis oli ta kohanud üht tüsedat soomlannat, kellele oli eelmisel suvel taha keeranud. Naine töötas Sabbatsbergi haiglas siibrioperaatorina ja elas räpases kolmetoalises kusagil karuperslas Stockholmi lõunapoolses eeslinnas. Loomulikult üksikema, Bäckströmil oli siiani meeles, kuidas järgmisel hommikul sealt põgenedes legojupid talla all purunesid. Vilets mälu oli naisel vist ka, sest hoolimata eelmisest kohtumisest õnnestus Bäckströmil tema käest sajakroonine pommida. Lisaks oli ta saanud põsele märja musi, aga nüüdseks oli ka too naine uttu tõmmanud. Teadmata kohta, ja peaaegu tühjas lokaalis viibis veel ainult kari joodikuid pluss üks diivaninurka kustunud eit.
On ikka kuradima ühiskond, mis kuradi inimesed need on ja mis kuradi elu nad elavad, mõtles Bäckström. Jäi üle vaid loota, et pandaks toime tõeliselt vinge mõrv, nii et oleks lõpuks ka midagi uurida.
Laupäev, 23. november
Stockholmi politsei kriminaaljälituse osakonna inspektor Bo Jarnebring ei olnud mees, kes laupäeviti tööd teeks, kui see tema valida oleks olnud, aga juba kaks nädalat oli tema valikuruum selles suhtes märkimisväärselt ahenenud. Sellest ajast, kui ta alustas tööd Östermalmi linnajao politsei kriminaalkuritegude osakonna juhina. Tegu oli küll asetäitjakohaga ja loodetavasti vaid lühikeseks ajaks, aga ikkagi olid kõik tema ümber ülimalt üllatunud. Jarnebring oli üldiselt tuntud kui karjeristi absoluutne vastand, ta sülitas alati ülespoole ega jätnud naljalt kasutamata ühtki võimalust ülemusi ja poolülemusi sõimata. Lisaks oli tema töö kriminaaljälitajana tema identiteedi vahest kõige olulisem osa. Ta oli peamaja jälitusosakonnas töötanud üle viieteistkümne aasta ja tema hinges oli vankumatu veendumus, et politseinikuelu mõttes ei oskaks ta ettegi kujutada midagi paremat kui just niimoodi elada ja surra.
Kuu aja eest oli ta koos teiste kriminaaljälituse kolleegidega teinud laevaga konverentsireisi Helsingisse. Sellised kokkusaamised olid juba ammune traditsioon ning regulaarne ja hädavajalik lisand töö planeerimisel, mis kulub marjaks ära isegi kriminaaljälituse puhul. Kui jätta kõrvale nende kokkusaamiste enesestmõistetav boheemlaslik ja ajuti impressionistlik iseloom.
Oli olnud meeldiv nagu alati. Mõned tuntumad näod ja kutid, kellega võis iga kell luurele minna. Ennelõunal võeti läbi vanad ja uued pätid, räägiti tavapäraseid kangelaslugusid ning seejärel katkestati arutelu korraliku lõunasöögiga, millega oli pärastlõunase programmi koostamisel loomulikult ka arvestatud. Teiste hulgas oli kohale kutsutud Östermalmi kriminaalkuritegude osakonna ülem, kes pidi jagama kogemusi kohalikust jälitustegevusest. See oli aus ja õige rootsi mees, lahe tüüp, ja kuigi mõnikord õigest õpetusest kõrvale astunud, oli ta siiski tulihingeline vana kriminaaljälitaja. Esimese päevakorrapunktina pärast lõunat oli ta suurepärane valik. Ta oli väga lahe esineja, aga hiljem ei olnud kellelgi tema jutust mitte midagi meeles. Asja uba oligi tegelikult muus: et saaks sõprade ja kolleegidega kokku pisut sundimatumas meeleolus ja arutada õhtu jooksul ka muid teemasid peale vanade pättide.
Seekord läks aga kõik totaalselt tuksi. Hilisel öötunnil oli eliit, kes veel jalul püsis, kogunenud viimaseks ringiks konverentsi juhtide kajutisse, ning pikka ja nüüdseks hoolikalt summutatud lugu lühidalt kokku võttes oli Jarnebring purustanud Östermalmi politsei kriminaalosakonna ülema kannakõõluse. Too ei olnud mitte ainult lahe esineja, vaid ka teada-tuntud jõumees ning ületamatu nii käe- kui ka jalasurumises. Lõpuks oli järel ainult Jarnebring, toosama Jarnebring, kes kakskümmend viis aastat varem oli jooksnud Soome–Rootsi maavõistluse lühikeses teatejooksus teist etappi ja kellel ei olnud kombeks alla anda.
Päeva viimasel istungil oli üks lektoritest õnnetul kombel valesti astunud, kui ta püsti tõusis, et arutelu tahvli ees kokku võtta. Kõik olid loomulikult täiesti kained, aga kuna vahepeal loksutas meri ikka päris kõvasti, oligi kole õnnetus käes. Tüüpiline teenistusvigastus, mis oli iseenesest muidugi lohutuseks, kui oli vaja paar kuud kipsis veeta.
Jarnebring oli mees, kes elas lihtsate ja enesestmõistetavate reeglite järgi. Diskreetsus oli auasi. Kui oled millegagi hakkama saanud, siis tuleb enda järelt korralikult ära koristada, ja esmajoones puudutas see kamraade. Seetõttu asendaski ta juba kaks nädalat Östermalmi kohaliku kriminaalosakonna ülemat ja rohkem ei olnudki sellele asjale midagi lisada.
Kahjuks oli see siiski mõjutanud Jarnebringi elu. Tema viimane sõbratar, kes töötas Norrmalmis korrakaitsepolitseinikuna, oli temast varahommikul erakorralisse töölähetusse lahkunud, nii et seda sorti tegevuse võis ära unustada. Ka treeningud ei tulnud kõne alla, sest selliseid asju tehti tööajast ja vana tippsportlasena teadis ta, kui oluline on kinni pidada paikapandud treeningkavast. Ka kipsis jalaga õnnetu kamraadi külastamine oli välistatud. Tema oli naise kaasa võtnud ja sõitnud ühte Värmlandi sanatooriumisse, et tööandja kulul tõhusalt taastuda.
Pärast duši all käimist, hommikusööki ja lehe sirvimist oli kell ikka alles üheksa ja tema ees terendas terve vaba nädalavahetus, pikk nagu maraton ja mitte kuigi meelitav säärasele vanale sprinterile nagu Jarnebring. Nii otsustaski ta helistada oma vanale sõbrale ja kunagisele kolleegile, keskkriminaalpolitsei ülemkomissarile Lars Martin Johanssonile. Otsus oli nõudnud mõningast eneseületust, sest viimasel kohtumisel olid nad karvupidi kokku läinud. Kusjuures pisiasja pärast, ühe jugoslaavlasest päti pärast, kes oli Jarnebringil ja tema kolleegidel suure vaevaga ja pisut ebatraditsioonilisemate töövõtete abil õnnestunud paigutada kriminaalhooldusasutusse, kus ta pidanuks juba ammu istuma. Ei midagi märkimisväärset, aga Johansson, kes oli ilmutanud muret tekitavaid märke oma veendumuste üle parda heitmisest pärast kuritegevusega võitlemise tandri vahetamist üha suuremate kirjutuslaudade taga puhkamise vastu, oli