kõige rahulikumas kohas asuva vaba laua taha, naise sõbranna oli hüvasti jätnud ja hiilinud minema koos ühe Södermalmi märulipolitsei tuntud hoorajäägriga. Siis saatis Jarnebring naise koju. Nad läksid kogu tee jala, kuigi maja asus kaugel Gärdetis, ja kui nad välisukse juures seisid, oli Jarnebringil vaja teha ainult üks otsus.
Naine naeratas talle, ent tema silmis oli teistsugune ja hindavam pilk.
„No nii,” ütles ta kihistades. „Mida me teeme? Kas tuled üles kaasa ja joome tassi teed? Lähed koju? Või tahad veel mõtlemisaega?”
Kõigepealt mõtles Jarnebring, et toob ettekäändeks järgmise tööpäeva. Ent ta raputas hoopis pead.
„Ma lähen koju,” vastas Jarnebring. „Võimalik, et mul ei ole peas kõik korras, aga arvestades… no tead küll… ma lähen parem koju.”
Naisel oli raske üllatust varjata. Siis kehitas ta õlgu, naeratas, kallutas end ettepoole ja suudles Jarnebringi suule.
„Süüdista iseennast,” ütles ta ja kadus uksest sisse.
Argpüks oled, mõtles Jarnebring, kui ta mööda tänavat eemaldus.
Või hakkad vanaks jääma. See mõte oli siiski nii ebameeldiv, et ta heitis selle otsekohe peast.
Selle asemel istus ta siin, kirjutuslaua taga, kus ta ei pidanuks istuma. Tõeline meessoost virk-liisu, ning komissari ja ülemusena ei saanud ta ületundide eest isegi kompensatsiooni. Hakkan Johanssoni moodi minema, mõtles Jarnebring ja sirvis oma paberites edasi. On kolm võimalust, mõtles ta: mõrv, enesetapp või õnnetusjuhtum.
Õnnetusjuhtumi võimalus näis eriti ebatõenäoline. Krassner oli meeter seitsekümmend viis pikk, aken suhteliselt kõrgel, Krassneri vöökohast märksa kõrgemal. Pealegi oli aknal piiraja, mille tõttu sai seda avada ainult paarikümne sentimeetri võrra. Seesama piiraja, mille keegi oli vägisi katki murdnud ja mille juures paistsid olevat värsked puidu murdmisjäljed. Lahtitõmmatud kruvide aukudes oli veel isegi puidulõhna tunda. Võib ju oletada, et mehel tekkis äkiline vastupandamatu vajadus värsket õhku saada, ta murdis piiraja katki ja kallutas end välja, et õhku ahmida. Aga isegi siis ei oleks ta pidanud üle ääre välja kukkuma. Unusta ära, mõtles Jarnebring ja tõmbas kolmanda alternatiivi maha.
Üle jäid mõrv või enesetapp. Mis rääkis mõrva kasuks? Mitte miski, mõtles Jarnebring. Pole märke sissetungimisest, pole märke kähmlusest, pole teadaolevat, nähtavat ega isegi tõenäolist motiivi, pole mõrvarelva, võimalustki nagu pole. Mis mõrvar see on, kes siseneb ühiselamutuppa ning tapab helitult ja jälgi jätmata sealse elaniku? Kaheksa väikest õhukeste seintega tuba kõrvuti ühise koridori ääres, ja et Krassner oli sel hetkel ainsana kohal, ei olnud küll asjaolu, mida võimalik mõrvar oleks saanud ise suunata. Mõrva võid ära unustada, mõtles Jarnebring kerge igatsusega, mille vastu ta ei saanud midagi parata. Oma ametist rikutud, nagu ta oli.
Üle jäi enesetapp, mõtles Jarnebring, ja mis selle poolt kõneles? Kõik, mis meile teada on, mõtles Jarnebring, ja et me ei tea kuigi palju Krassnerist endast, ei ole meie süü. Selle tühimiku peaks Hultman talle õige ruttu täitma. Selles punktis ei olnud tal vähimatki kahtlust. Üksi toas, masenduses või äkilise sünge impulsi ajel, kirjutab enesetapukirja – nii peaks seda siiski tõlgendama –, murrab aknapiiraja lahti, hingab sügavalt sisse ja hüppab välja. Muidugi on olemas paremaidki mooduseid, eriti mõeldes nendele, kes ta pärast ära peavad koristama, aga mitte Krassneri jaoks, mitte seekord. Ei leitud tablette, mida ta võis sisse võtta, nuga ega muud teravat eset, millega oleks saanud randmeid või kaela lõikuda, ei leitud köit, mille otsa end riputada, isegi mitte kohta, kuhu silmust kinnitada. Tulirelva ammugi mitte.
Enesetapp, mõtles Jarnebring noogutades, ja nüüd jäi veel ainult kolm allesjäänud küsimärki sirgeks tõmmata. Esimene puudutas Krassneri isikut. Kes ta oli ja mida ta siin õieti tegi? See on Hultmani ja saatkonna rida ning ma söön oma teenistusrelva ära, kui nad jõuavad mingile järeldusele, mis minu nägemuse uppi lükkab, mõtles Jarnebring.
Teine puudutas Vindelni tunnistust ohvri müstilise vasaku kinga kohta, mis pudenes taevast veidike aega pärast Krassnerit ennast ja kahetsusväärselt tappis Vindelni parima sõbra. Päris kõrges eas põdrakoera, mõtles Jarnebring, ja kui see oleks olnud karistatav, siis vaevalt leidus kahtlusalust, keda vastutusele võtta.
Ajavahemik ohvri mahalangemisest kuni tema vasaku kinga kukkumiseni oli küsimus, millest nad olid Vindelni üle kuulates kõige rohkem rääkinud. Vahet jäi alla minuti, alla poole minuti, aga mitte ka kõigest mõni sekund, ning selles punktis oli Vindeln vankumatu.
„No kõigepealt ma lihtsalt seisin ja jõllitasin, ma olin muidugi ehmunud, ja kindlasti kulus mõni sekund, ja kui need mulle pikad tundusid, pole mingi ime.” Vindeln köhatas, ohkas ja võttis uuesti hoogu. „Jah. Siis ma seisin ja vahtisin teda, kes alla oli kukkunud, ja ma võin politseihärradele kinnitada, et ega see vaatepilt kaunis ei olnud. Ma olen midagi sellist ainult ühe korra varem näinud ja seda ka aastaid tagasi. Üks mu töökaaslane kukkus sillalt alla ja maandus ühe praami trümmi, mis meie all jõe peal ankrus oli. See oli põhjas, Älvkarlebys. Tegime hooldustöid.”
Vindeln ohkas uuesti ja noogutas.
„Kümme sekundit. Ütleme, et kulus kümme sekundit, enne kui Kalle kingaga pähe sai.” Vindeln löristas nina ja ta silmad hakkasid läikima.
Pärast Vindelni juurest lahkumist ja teel saatkonna poole arutasid nad salapärase kinga lugu. Hultman oli lagedale tulnud selgitusega, millel oli täitsa jumet.
„Kas sa mäletad seda hullu, kes hüppas oma sportlennukist välja ja maandus Hässelbys lillepeenras?” küsis Hultman.
Jarnebring mäletas seda meest küll, isegi kõvera muigega, oma ametist rikutud, nagu ta oli.
„See, kes oli maandudes täitsa alasti.” Jarnebring noogutas.
„Ma nagu mäletan, et tal oli üks sokk jalas,” ütles Hultman. „Tal olid sellised sokihoidjaga põlvikud. Mingisugune direktor oli ta vist.”
Jarnebring noogutas uuesti. Klappis. Ka temale oli sokihoidja meelde jäänud.
„Kõik riided tulid õhuvooludes allapoole lennates seljast.”
„Tookord oli tegu kuuesajameetrise kukkumisega,” sõnas Hultman, „enne kui kõik riided seljast ära tulid. Seekord räägime viiekümnest meetrist. Vahest peaks sellest ikka piisama, et üht kinga jalast ära saada.”
„Minu meelest ka,” lausus Jarnebring ja noogutas nõusoleku märgiks. „Aga kuidas me ajalist erinevust selgitame? Ma olen neid kingi ainult pildi peal näinud, aga paistavad päris suured, peaaegu saapad. Need peaksid ju sama kiiresti kukkuma kui inimene. Kui see ei läinud ainult millegi…” Jarnebring mõtles valjusti, aga Hultman jõudis ette.
„Teel alla näiteks aknalaua või millegi muu vastu,” lõpetas Hultman lause tema eest.
„Pole üldse võimatu,” ütles Jarnebring.
„Väga tõenäoline, ütleksin isegi,” lausus Hultman.
Järele jäi veel kolmas küsimärk. Juhtumil oli neli tunnistajat, neli teadaolevat tunnistajat. Kõigepealt Vindeln, siis need kolm, kes häirekeskusse helistasid, ja mis puudutas ajahetke, siis olid kõik ühel nõul ja kindlasti oligi neil õigus. Umbes neli minutit enne kaheksat õhtul oli Krassneri õhulend alanud ja vähem kui kahe sekundi pärast ta maandus. Mis oleks, kui oleks õnnestunud omal ajal saja meetri jooksus vabalt langeda, mõtles Jarnebring. Siis oleks vastastel päris haprasti läinud.
Peale selle oli olemas viies tunnistaja. Vahetusüliõpilane Lõuna-Aafrikast, kes elas Krassneriga sama koridori peal. Millalgi poole seitsme ajal õhtul oli ta Krassnerile tere öelnud, kui too välja läks. Nad ei vestelnud, vaid ainult tervitasid. Jope seljas, oli Krassner seejärel uksest välja liftide juurde läinud, üliõpilane ise oli läinud oma tuppa ja ukse kinni pannud. Umbes pool tundi hiljem oli tunnistaja koridorist lahkunud. Ta pidi kell seitse ühe tüdrukuga kõrvalmajas asuvas tudengirestoranis kokku saama ja väljus viimasel minutil.
„Kahjuks jään ma sageli hiljaks, isegi kui ma kohtun