võtan mõlemad,” ütles Johansson ja müüja noogutas teenistusvalmilt.
Õhtul läks ta oma tuttavaga sööma. Too oli endine politseinik, aga nüüd selle suure panga turvaülem. Aeg oli veel edasi liikuda, kantseleiülemaks ja kontserni juhatuse liikmeks, ja ta vajas kedagi enda asemele.
„Lars, mul on pakkumine,” sõnas ta sõbralikult, keerutades näppude vahel veiniklaasi. „Selline, mida ei saa tagasi lükata.”
Johansson sai küll.
„Ma olen politseinik,” ütles Johansson. „Politseinikuks hakkasin ma sellepärast, et unistasin pättide puuripanemisest. Praegu teen küll pisut muud, aga ma tean, et see on kõigest ajutine.”
Tuttava ilme oli üllatunud.
„Mõtle järele,” lausus ta.
Jarnebringil oli olnud terve hommikupooliku tuli takus, nii võttis ta ise toimunu kokku. Kõigepealt tavapärane hommikupalvus kohaliku kriminaalkuritegude osakonna kolleegidega, kus vaadati läbi piirkonnas päevakorral olevad juhtumid. Seejärel kavandas ta löögirusikat viimasel ajal märgatavalt sagenenud autorüüstamiste vastu. Ta ajas välja furgooni, kus tema uurijad võisid istuda, et mitte külmetada, sest külmetamine uurimisele ilmselgelt kaasa ei aidanud, ja ta oli laenanud varustust ka narkorühmalt: kaamerad, eriti võimsad binoklid ja paremad suhtlusvahendid. Nüüd on pättidel peenike pihus.
Pärast kiiret lõunat politseimajas lülitas ta telefoni välja ja süütas ukse kohal punase tule. Nüüd lõpetab ta Krassneri surmajuhtumi uurimise. Enesetapp, mõtles Jarnebring rõhukalt, ning helistas Solna kohtulaborisse, et kuulda sealseid uudiseid. Kõik oli kulgenud ladusalt, vastas vastutav kohtuarst, kes oli juba aovalges lahkamisega ühele poole saanud.
Surnukehal ei olnud vigastusi, mis võinuksid tekkida muul moel kui loomulikul teel.
„Loomulikul teel,” kordas Jarnebring küsivalt.
„Nii loomulikhult khui saab, khui sa sukheldud viiekhümne meetri khõrguselt otse tänavale,” vastas arst naeru kihistades.
Ta oli pärit Jugoslaaviast, teda kutsuti üldiselt Laipovičiks ja ta oli tuntud paraja naljaninana, kuni naljad tema enese pihta ei käinud.
„Phea phuruks, ja veel kholmkhümmend luumurdu. Meie, inimesed, ei oskha lennatha.”
See on tõesti tõsi, mõtles Jarnebring ja ohkas raskelt.
„Mida ma nüüd riiethega theen?” küsis Laipovič. „Mul on thema khingad ja riided veel siin.”
Kuradima logardid, mõtles Jarnebring, pidades silmas tehnikaosakonna kolleege.
„Kas tehnilise mehed neid kaasa ei võtnud, kui nad sõrmejälgi võtmas käisid?” küsis Jarnebring.
„Nad unusthasid riided,” ütles Laipovič. „Neil thuli mingi häire.”
„Ma saadan auto,” teatas Jarnebring ja hakkas sisetelefoni toksima. „Suurephärane. Saad esialgse hinnangu. Enesethapp. Meie, inimesed, ei oskha lennatha.”
„Aitäh,” sõnas Jarnebring ja lõpetas kõne.
Oredsson ja Stridh said ülesandeks Krassneri riided ja kingad Solna kohtulaborist nende enda valvepiirkonna juhi kätte toimetada. Stridh jäi autosse istuma, Oredsson ajas praktilise poole joonde. Pealegi ta ise pakkus, mõtles Stridh labori sissepääsu silmitsedes. Eks me kõik lähe kord sama teed, mõtles ta mõrult. Oredsson oli ka see, kes sõitis liftiga üles, kui nad jaoskonda tagasi olid pöördunud, et kaks kotti Jarnebringile üle anda. Ise ta pakkus, mõtles Stridh mõrult, garaažis autos passides.
Kus ma teda enne näinud olen, mõtles Jarnebring, silmitsedes tugevat noort korrakaitsepolitseinikku, kes seisis tema kabineti uksel. Jarnebring rääkis telefoniga ja viipas külalise vaba vasaku käega sisse.
„Ma helistan kohe tagasi,” lausus Jarnebring ja pani toru ära.
„Jah?” ütles ta siis ja vaatas küsivalt oma külalisele otsa.
„Need riided, mida soovisite kohtulaborist. See, kes reedel ühiselamu aknast alla hüppas.”
„Pane sinna tooli peale,” lausus Jarnebring ja hakkas oma eelmise vestluskaaslase numbrit valima.
„Ma mõtlesin nendest kingadest.” Oredsson hoidis väiksemat kotti üleval.
„Nii,” sõnas Jarnebring. Paar tugevaid saapaid meenutavaid kingi läbipaistvas ja kinnipitseeritud kilekotis.
„Ma ei tea,” ütles külaline kõhklevalt, „aga need ei ole tavalised kingad.”
„Ei ole tavalised kingad?” Jarnebring pani toru hargile tagasi ja naaldus tooli seljatoele, silmitsedes noort Oredssoni. „Sa tahad öelda, et need on ebatavalised kingad?”
„Jah. Kui boss vaataks seda artiklit.” Külaline ulatas paksu kireva kaanega ajakirja Jarnebringi poole, samal hetkel helises telefon uuesti.
„Pane see tooli peale,” ütles Jarnebring ja võttis toru. Jarnebring vastas lühidalt ja suunas Oredssoni välja vasaku käe viipega, mis ei jätnud vaidlemisruumi. Nüüdsel ajal lastakse igasugu rahvast sisse, mõtles ta ärritatult.
„Ülemkomissar on väljas,” vastas Johanssoni sekretär tavapärasel jahedal häälel. „Tal oli kiireid asjatoimetusi. Ei, ta ei tule täna tagasi. Kätte saab teda homme hommikul kell kaheksa. Jah, ma ütlen kindlasti edasi, et te helistasite.” Ta pani telefonitoru ära ja märkis lipikule üles. „Kriminaalkomissar Bo Jarnebring helistas. Ta tahab, et sa talle esimesel võimalusel helistaksid. Tähtis, number sul on.” Ta vaatas kella, 15.33, ning kirjutas kellaaja ja kuupäeva lipikule. Jarnebring, mõtles ta. Kuidas küll temast komissar on saanud?
Jarnebringi põsed ja kõrvalestad õhetasid kergelt. See tulenes asjaolust, et ta oli tõeliselt üllatunud ja seda juhtus üliharva. Vihaseks võis ta saada iga tühja asja peale, aga üllatumist pidas ta laste ja intellektuaalide lõbustuseks. Tema ees laual oli läbipaistev kilekott, mille pitser oli lahti rebitud ja kus oli kobakas, saabast meenutav parema jala king. Koti kõrval oli vasaku jala king ja otse tema ees kirjutuslaual lahtine ajakiri, mille sarnast tegelikult ei peaks politseimajas olemagi. Lisaks võti, mis paistis sobivat pangaseifile või hoiulaekale, ning kahe käsitsi kirjutatud reaga väike paberitükk. Jarnebring vahtis paberitükki. Mis kurat see on, mõtles ta. Keegi püüab minuga nalja teha, mõtles ta. Meiega, parandas ta end.
Teisipäev, 26. november
Johansson ärkas hilja. Sel ajal kui ta oma magamistoas ruloo üles keris, oli ta tavaliselt juba teel tööle. Sinises taevas siras kahvatu hommikune päike ja kraadiklaas aknapõsel näitas paari plusskraadi. Imeline, mõtles Johansson, ja viimane aeg inimese moodi elama hakata. Kõigepealt duši alla, siis hommikusöök ja ajaleht ja seejärel turgutav jalutuskäik tööle. Sinna tööle, kus ilmselt võis edu saavutada ka ainult korralikult käitudes, kui tema näidet aluseks võtta. Büroojuhataja, mõtles ta rahulolevalt. Ja kui ma hakkan tüli tegema, siis antakse mulle saateleht ja suveks saab minust keskkriminaalpolitsei peadirektor.
Johansson oli püstitanud Wollmar Yxkullsgatanil asuvast korterist Polhemsgatanil asuva riigi politseiameti fuajeesse astudes uue rekordi. Küllap on see ujumisest, mõtles Johansson üllatunult ja kontrollis veel kord kella, kui oma sekretäri kabinetti astus. Seesama jahe naeratus, mõtles ta, kui sekretär ulatas talle hommikuse posti ja üht-teist muudki. Miski ei paistnud siiski ähvardav.
„Riigi politseiameti peadirektor palus teada anda, et ta on su seletusega väga rahul,” ütles sekretär.
Loomulikult, mõtles Johansson.
„Komissar Bo Jarnebring on mitu korda helistanud,” jätkas sekretär. „Ta helistas eile pärastlõunal ja on nüüd hommikul kaks korda helistanud. Paistab, et tal on midagi pakilist.”
Jarnebring, mõtles Johansson segaste tunnetega. Endiselt tema parim sõber, kuigi viimati läks asi vähe käest ära.
„Helista talle, ma