Suveigatsuse ja talvekülma vahel. Leif G. W. Persson

tunni pärast minu kabinetis,” lausus Jarnebring. „Ma võin mõne poisi autoga järele saata, kui tahad takso asemel vahelduse mõttes politseiautoga sõita.”

      „Kas midagi on juhtunud?” päris Johansson üllatunult.

      „Ausalt öeldes ma ei tea,” vastas Jarnebring. „Ma loodan, et sina oskad aidata sellele küsimusele vastata. Nii et kui ülemkomissar oleks nii kena ja kobiks siia, siis ma panen selleks ajaks kohvipaja tulele.”

      Keegi või miski riivas ta südant, kui ta nägi oma parimat sõpra mööda koridori lähenemas, ja käepigistuse asemel saadud karukallistus ei parandanud asja sugugi.

      „Lähme minu kabinetti,” ütles Jarnebring pilkliku muigega. „Ma ei taha, et töökaaslased näeksid, kui ma pillima kukun.”

      „Sa oled kasvanud, Lars,” sõnas Jarnebring oma külalist vaadeldes. „Sul hakkavad tõelised ülemkomissari lihased tekkima. Kui see pintsakunööp peaks lahti tulema ja mulle vastu pead lendama, hakkavad Bäckström ja teised vägivallaosakonna ajuhiiglased sind mõrvas kahtlustama.”

      Johansson pani kohvitassi käest ja naeratas neutraalsemalt, kui ta tegelikult oleks tahtnud.

      „Okei, Bo,” ütles Johansson. „Let’s skip the Bull, nagu ameeriklased ütlevad. Räägi nüüd. Enne kui sa lõhked.”

      Jarnebring noogutas ja võttis oma kirjutuslaualt virnast õhukese kausta.

      „John P. Krassner. Jonathan Paul Krassner, sündinud viiskümmend kolm, Ameerika kodanik, veel kinnitamata andmetel mingisugune vabakutseline ajakirjanik Albanyst, New Yorgi osariigist, koht pidavat asuma paaritunnise autosõidu kaugusel osariigi nimelisest linnast põhja pool,” selgitas Jarnebring, heites uue pilgu oma paberitesse. „Saabus Rootsi kuus nädalat tagasi.”

      „Või nii,” ütles Johansson üllatunult. Ja mis sellel minuga pistmist on, mõtles ta.

      Jarnebring kallutas end üle kirjutuslaua, toetus tugevatele käsivartele ja vaatas Johanssonile otsa.

      „Kuidas sina teda tunned?” küsis ta.

      Millest ta nüüd räägib, mõtles Johansson.

      „Õrna aimugi ei ole,” lausus Johansson. „Ma ei tunne teda, nii palju kui ma tean, ei ole ma temaga kohtunud ja ma isegi ei mäleta, et ma oleksin seda nime varem kuulnud. Kuidas üldsegi oleks, kui sa…”

      „Rahu, Lars.” Jarnebring naeratas ja tõstis tõrjuvalt käe. „Unusta ära, ja enne kui sa saad sama vihaseks kui meie eelmisel kohtumisel, teen ma ettepaneku, et sa sätid end mugavalt istuma, kuulad mind ja et me proovime kahekesi selles loos sotti saada.”

      „Mispärast?” küsis Johansson ennast toolil kohendades.

      „Eks selleks kulub julgelt viis minutit,” ütles Jarnebring, „aga mul on päriselt ka su abi vaja.”

      „Okei,” ütles Johansson. „Räägi.”

      „Reede õhtul umbes neli minutit enne kaheksat lendas eelnimetatud Krassner välja oma viieteistkümnenda korruse toast selles tornühiselamus Valhallavägeni ääres. Ta oli seal allüürnik, vist mingi üliõpilaste rahvusvahelise korterivahenduse kaudu. Nende nimi on siin paberites kirjas. No igatahes,” lausus Jarnebring ja vaatas lakke, püüdes mõtteid koguda.

      „Mõrv, enesetapp, õnnetusjuhtum,” ütles Johansson. „Milles probleem on?”

      „Suure tõenäosusega enesetapp,” sõnas Jarnebring. „Muu hulgas jättis ta maha ka kirja. Ekspertiis helistas hommikul ja andis teada, et kirjal on tema sõrmejäljed. Õiges kohas ka, kui ta selle kirja ise kirjutas.”

      „Sa mõtled laiba sõrmejäljed,” ütles Johansson. „Sa mõtled, et laiba sõrmejäljed on seal, kus need peavad olema, aga kuidas sa tead, et laiba sõrmejäljed on tema sõrmejäljed?”

      „Need on tema sõrmejäljed,” vastas Jarnebring. „Sain saatkonnast juba eile faksi teel kinnituse.”

      „Neil olid Krassneri sõrmejäljed? On ta karistatud?”

      Jarnebring raputas pead.

      „Ei, aga seal võetakse vist peaaegu kõikidelt sõrmejäljed. Tema omad võeti siis, kui tal oli mingil lennuväljal tööots. Sellest, et tal oleks kriminaalne minevik või midagi, ei ole küll silpigi. Paistab olevat olnud igati tavaline raskemeelne tüüp.”

      „Enesetapp,” kordas Johansson. „Milles probleem on?”

      Jarnebring kehitas õlgu.

      „Võib-olla ei olegi,” vastas ta. „Esiteks ei tea ma, kes ta oli, kuigi selles küsimuses olen saatkonnalt abi palunud. Nad lubasid rääkida tema kodukoha politseiga ja küsida, kas nood tunnevad teda.”