your legs in good shape.”
„Ta naeratas ja polnud sedamoodigi, et tormab üles ja teeb endale otsa peale,” lõpetas tunnistaja, ja see tähelepanek oligi tema jutu uba.
Oeh, mõtles Jarnebring. Ta läheb välja kell pool seitse. Tuleb kiiruga pool tundi hiljem tagasi, ja veel vähem kui tunni pärast otsustab aknast välja hüpata. Mis ometi toimub, mõtles Jarnebring ja vaatas aknast välja. Vähemalt lumesadu oli lakanud, mitu plusskraadi, märg ja libe. Impulss? „Ei, kuradile kõik. Ühtki õlut ka enam ei võta. Viimane aeg koju lipata ja aknast välja hüpata.” Ja heas tujus oli ta ka olnud, vähemalt kui neegrit uskuda, mõtles Jarnebring mõrult. Kui võtaks kätte ja helistaks Lidmanile, mõtles Jarnebring. Tema on siiski professor ja kirjutanud mingisuguse teadustöö sellest, mis enesetapjate peas toimub. Jarnebring oli kuulnud Lidmani uurimistulemusi käsitlevat ettekannet ja hoolimata süngest teemast ei olnud ta iialgi kuulnud nii elevil esinejat. Lidman oli vaimustusest pulbitsenud ja pildid, mida ta näitas, olid olnud vaat et liig isegi tema publiku moodustanud kalestunud politseinikele.
Jarnebring otsis välja Lidmani numbri, helistas, rääkis temaga ligi pool tundi, millest viimased viis minutit kulusid vestluskaaslase jutuvoolu vaigistamisele, aga kui ta lõpuks toru hargile pani, oli ta peaaegu sama elevil kui Lidman ise. Nii lihtne see ongi, mõtles Jarnebring rahulolevalt. Võrdlemisi klassikaline käitumine inimese puhul, kes kavatseb endalt kohe elu võtta, teda häiris nüüd ainult veel see, et see loodusõnnetus Bäckström oli jõudnud samale järeldusele kui ta ise. Olgugi et tema enda puhul oli sellele eelnenud põhjalik ja asjatundlikult läbi viidud politseitöö. Kuidas selline üldse politseinikuks võib saada, mõtles Jarnebring. Noh, on nagu on, mõtles ta. Nüüd on viimane aeg koju sõita ja naisukesega kohtuda ja võib-olla peaks Åhlénsist läbi hüppama ning ostma pool kilo krevette ja muid eelmänguhõrgutisi.
Jarnebring nägi küll välja nagu pätt, rääkis nagu pätt ja käitus liigagi sageli nagu pätt, aga talle kui politseinikule ei olnud midagi ette heita. Ta oli kiire, kaval ja löögivalmis ning inimlike nõrkuste suhtes oli tal röövlooma vaist. Kui ta pühapäeva, 24. novembri õhtul Tulegatanilt Östermalmi politseimajast lahkus, oli ta suurepärases tujus. Enesetapp, mõtles ta, ja parasjagu jõuludeks annab vana semu Hultman talle üle ärateenitud kastitäie igat masti pudeleid.
Esmaspäev, 25. november
Kui Lars Martin Johanssoni sekretär esmaspäeva hommikul kell kaheksa keskkriminaalpolitseisse oma töökohale jõudis, oli tema ülemus juba üle tunni aja kirjutuslaua taga istunud ja suurepärases tujus.
„Mul on siin seletuskiri.” Johansson ulatas paberilehtedega kiletasku. „Kolm asja, ma tahan, et sa loeksid selle läbi, kohendaksid arusaadavaks ja kirjutaksid puhtaks. Küsimusi on?”
Sekretär võttis paberid vastu, naeratas jahedalt ja raputas pead.
„Ise lähen ma ujuma,” teatas Johansson reipalt.
Küllap on uue naisega tuttavaks saanud, mõtles sekretär.
Jooksmine Johanssonile ei sobinud. Teda ei häirinud see füüsiline tegevus iseenesest, vaid ainult fakt, et ta ei suutnud joostes mõelda. Ühesõnaga tõeline ajaraisk. Küll aga lippas ta mõte siis, kui ta jalutas, ka kiirel jalutuskäigul, ja kõige paremini mõjus mõtlemisele ujumine. Kungsholmeni suures politseimajas olid asjad nii praktiliselt korraldatud, et seal oli ka oma bassein.
Johansson oli väga hea ujuja. Ta oli selle varases lapsepõlves lihtsalt ja täiesti proosaliselt ära õppinud. Sel suvel, kui ta oli viiene, oli tema viieteistaastane vanem vend võtnud väikese Lars Martini jõe äärde pesusillale kaasa, visanud ta vette ja jaganud sillal seistes vajalikke õpetussõnu.
„Ära rabele nii hirmsasti, proovi ujuda nagu Tarzan.”
Tarzan oli perekonna põdrakoer, kes ujus koera meisterlikult, selgelt paremini kui Johnny Weissmüller, ja nädala lõpuks ujus Lars Martin peaaegu sama hästi kui nende peni.
„Sa oled ikka kuradi andekas,” jagas suur vend uhkelt tunnustust. „Nüüd õpi niimoodi ujuma nagu inimesed.”
Pärast tunnikest basseinis, viit pluss viit minutit duši all ja kahtkümmet minutit saunas naasis reibas ja rõõsk Lars Martin Johansson oma kabinetti. Tema tuju püsis sama hea, kuna sekretär oli teinud täpselt seda, mida temalt oli palutud.
„Ma olen seda varem öelnud ja ütlen veel,” ütles Johansson, „ja sa tead, mida ma silmas pean. Kas ma tohin su tänutäheks lõunale kutsuda?”
Ta on uue naisega tuttavaks saanud, mõtles sekretär, naeratas ja noogutas.
Lõuna kujunes igati suurepäraseks, mida muud võinukski sääraselt päevalt oodata? Johansson sõi praetud lihalõigu kartulipannkoogi ja hõõrutud pohladega ning kui ta toidu juurde suure klaasi külma piima tellis, heitis sekretär talle peaaegu armastava pilgu. Küll diskreetse, aga ikkagi, ise oma tavapäraseid aedvilju ja keedetud kala nokkides.
„Piima peab jooma,” seletas Johansson. „Aga tähtis on, et see oleks külm. Keegi hull väitis telekas, et piim uhub pohladest vitamiinid välja, aga ta ajas lihtsalt jama.”
„Ma olen otsustanud,” ütles sekretär. „Ma tulen sinuga personalibüroosse kaasa.”
„Hästi,” sõnas Johansson ja tõstis tervituseks piimaklaasi. „Minule on see samm ülespoole ja küll ma selle eest hoolt kannan, et ka sina päris tühja tuult ei tallaks.”
Ja samm politseitööst eemale, mõtles ta. Aga seda ta ei öelnud. Lõi hoopis piimaklaasi mineraalveega kokku.
„Nüüd joome kohvi,” ütles Johansson Norrlandi aktsendiga. Ta kummardus ettepoole ja vaatas teeseldud tõsidusega sekretärile otsa. „Keedukohvi.”
Pärastlõunal astus Johanssoni juurest läbi personalibüroo juhataja, kelle töö pidi ta kuu aja pärast üle võtma. Tegu oli mitteametliku visiidiga, personalijuht ei tahtnudki midagi erilist, lihtsalt niisama kurta ja ehk juhust kasutades tassi kohvi juua.
„Kas soovid kohvi kõrvale küpsist?” küsis Johansson sõbralikult, aga külaline raputas üksnes tõrjuvalt pead. Väsinud, kurnatud ja heasüdamlik, mõtles Johansson, ja nüüd tahavad nad sinust lahti saada.
„Mul oleks nõu vaja,” ütles mees. „Sina oled ju aastaid Stockholmis töötanud. Kas sa tead politseinikku, kelle nimi on Koskinen?”
Koskenkorva, mõtles Johansson ja noogutas.
„Kas ta jõi ennast surnuks?” küsis Johansson peenetundeliselt.
„Kui see asi nii hästi oleks,” ohkas personalijuht raskelt. „Ei, ta nimetati juhtimiskeskuse ülemaks ja nüüd on meile laekunud kuus kaebust, üks neist anonüümne ja selle on allkirjastanud mingisugune rühmitus, kes nimetab ennast „Stockholmi Veel Toimivateks Korrakaitsjateks”. Kakskümmend kaks lehekülge pikk ja sisaldab põhjalikku ülevaadet komissar Koskineni saavutustest Norrmalmi valveülemana. Kui seal kirjutatu tõele vastab, on asi hull.”
„Kindlasti vastab,” kinnitas Johansson.
„Samas on Norrmalmi ametiühing tema selja taga nagu üks mees ja tema ülemused on andnud talle parimad soovitused, mida ma oma personaliosakonnas töötatud aja jooksul näinud olen.”
„Loomulikult,” ütles Johansson. „Kuidas nad temast muidu lahti saaksid?” Sellepärast seda saateleheks nimetataksegi, mõtles ta, aga jättis ütlemata.
„Mis nõu sa annad?” Personalijuht vaatas talle peaaegu paluvalt otsa.
„Ei annagi,” vastas Johansson reipalt. „Ühtki nõu pole võtta. Nii ongi.”
Küll võib ikka naiivne olla, mõtles Johansson NK kaubamaja meesteosakonnas särke valides. Eesseisev reis nõudis garderoobi täiendamist ja lisaks oli üks vana tuttav, kes töötas turvaülemana kolmest suurest äripangast suurimas, ta õhtusöögile kutsunud, aga tegelikult ei olnud tema mõtteid vallutanud need asjatoimetused. Koskineni probleem laheneb klassikaliste politseidarvinistlike põhimõtete järgi, mõtles ta. Ta kas joob ennast surnuks, laseb endale kuuli pähe või jääb nii põduraks, et ei saa lihtsalt