kodus läbi viima.
On ikka sviit, mõtles Bäckström, kui oli ohvri diivanil istet võtnud. Siin on sitta kanti pappi ja küllap on asi nii lihtne, et naine proovis mehelt veel rohkem välja pigistada ja mees pani lihtsalt pahaks, aga juhtumil oli kahtlemata jumet. Naine ei näinud sugugi kehv välja, mõtles Bäckström. Üle neljakümne küll, aga suurte pommidega ja saaks kindlasti oma taguotsa kärmesti liikuma, kui Bäckströmi-sugune tõeline proff tüüri juures oleks.
„Nii, proua Östergren,” ütles Bäckström mahedalt. „Olge nüüd nii kena ja rääkige, mis juhtus. Ärge kiirustage ja proovige alustada algusest, kuigi see võib praegusel hetkel väga raske tunduda.”
Proua Östergren noogutas ja löristas ninaga. Praegu paistab küll sedamoodi, et ma istun ja ajan siin ennast kiima, mõtles Bäckström rahulolevalt, pea pisut viltu.
„Pole viga, proua Östergren,” ütles Bäckström lohutavalt. „Kõik saab korda. Selle eest hoolitsen ma isiklikult. Õige pea näeme tunneli lõpus valgust,” lisas ta. Kui ma sinu tunnelisse vaatan, lehm, mõtles ta.
Kolme tunni pärast istus Bäckström valves ja kirjutas ülekuulamise protokolli puhtaks. Kui me oma sõpra direktorihärrat selle abil sitsima ei saa, siis ei juhtu seda üldse kunagi, mõtles Bäckström. Tema naisuke oli saanud nii Bäckströmi töö- kui ka kodutelefoni numbri, nii et selle pärast ei pidanud kallis abikaasa muretsema, ja niipea kui naine vedu võtab, saab ta ka korralikult õlitatud, mõtles Bäckström rahulolevalt ja tõmbas kirjutusmasinast välja viimase paberi. Viimane aeg paar õlut võtta, mõtles ta ja vaatas kella, parandades samal ajal pastakaga kõige suuremaid kirjavigu.
Oredsson oli veetnud päeva kümmekonna lähima semu seltsis. Kõik loomulikult korrakaitseosakonna politseinikud, kolm neist tegelikult naisterahvad, aga naiste kohta täiesti normaalsed. Üks semu oli saanud kelleltki vanemalt sugulaselt enda käsutusse üksikus kohas asuva maamaja ja seal harjutati kõigepealt sissemurdmist ja pantvangi vabastamist, loomulikult paukpadrunitega, ja seejärel grilliti ja joodi paar kasti õlut, arutades samal ajal tähtsaid teemasid.
„Sellised asjad tuleb selgeks harjutada enne, kui midagi juhtub,” seletas Mikkelson, kes töötas märulipolitseis ja teadis, millest räägib. „Tagantjärele pole enam midagi muliseda.”
Tõsine rootsi mees, mõtles Oredsson, ja õhtul saadakse taas kokku, et minna linna peale näitama, mis masti mehi ollakse.
Kindlamat paika kui siin ei ole, mõtles Jarnebring rahulolevalt ja vaatas suures baaris ringi. Ta oli saabunud Kungsgatanile ühte kohta, kus enamasti käisid politseinikud ja mõned tuletõrjujad, vangivalvurid ja muu sihuke kamp, lisaks vähemalt paari kompanii jagu naissoost meditsiinitöötajaid. Tal näkkas kohe. Kaks ratsapolitsei naiskolleegi, kellest vähemalt üks näis olevat kindlalt otsustanud Jarnebringi lähetusse sõitnud sõbrannast üle ratsutada.
„Küll sa näed ikka hea välja,” ütles naine tunnustavalt. „Ma ei ole sind varem ülikonnaga näinud, aga ka see sobib sulle.”
„Ametiriietus,” lausus Jarnebring vabandavalt oma laiu õlgu kehitades. „Istun ju nüüd Östermalmil, nii et Ameerika saatkond kutsus õhtusöögile. Mõelge sellele, tüdrukud, kui te mööda Djurgårdenit kappate. Käituge korralikult.” Jarnebring heitis neile veerandiku oma kuulsast pilklikust muigest.
„Ja kui me ei käitu?”
Ta on ikka kuradi kenake, mõtles Jarnebring. Õhtu on vaevalt alanud ja mina olen juba omadega mäel.
Jarnebring võimendas muiet veel poole võrra. Kummardus ettepoole ja sosistas naisele midagi kõrva. Too kihistas rõõmsalt, aga tema sõbranna nägi äkitselt valvas välja. Siin on meil võimalik leke, mõtles Jarnebring, ja kuidas ma selle kinni topin?
Kui Bäckström sisse astus, oli ta suurepärases tujus. Teel kõrtsi oli ta juba kavandanud esimest meeste õhtusööki vägivallaosakonna kolleegidele oma uues Karlavägeni korteris. Need kirikurotid teevad endal püksid täis, mõtles Bäckström vaimustusega, lipsates riidehoiust mööda. Mantli oli ta jätnud Kungsholmsgatanile töö juurde. Kes kurat tahaks sellise asja eest raha välja käia, mõtles Bäckström ja heitis riidehoidjale tigeda pilgu. Igavesed vereimejad.
Kuna ta oli rahast täiest lage, taskus ei olnud punast krossigi, hakkas ta otsekohe pilguga otsima sobivat ohvrit, kellelt raha pommida, aga koosseis oli hõre. Küll aga kostis tantsupõrandalt korralikku lärmi ja baar oli peaaegu tühjaks jooksnud, sinna oli maha jäetud hulganisti pudeleid ja klaase. Bäckström hiilis diskreetselt ühe ülikonnas turske tüübi juurde, kes seisis seljaga tema poole ja seletas midagi kahe blondiiniga, kes tundusid justkui pisut tuttavad. Mingi neetud vangivalvur, kes tuleb isa matustelt ja tahab poosetada, et tal on ülikond, mõtles Bäckström, samal ajal kui ta töntsakate sõrmede haare sulgus peaaegu täis pooleliitrise õlle ümber. Käes, mõtles Bäckström. Tõmbas õlle ettevaatlikult enda poole ja pööras selja mehe selja vastu. Kindel nipp, mis töötab alati. Ta ohkas sügavalt suurest mõnust ja tõstis oma raske vaevaga väljateenitud märjukese üles ning samal hetkel läks kurat lahti.
Äkitselt sirutas ülikonnas tüüp käe, suure nagu karvane jõulusink, ja selle järel tulid sõrmed, mis lihtsalt võtsid tema õllekannust kinni.
„Vaata ette, ma olen politseinik,” ähvardas Bäckström ja nägi samal hetkel, et tegu on Jarnebringiga. Kas see kurat on hakanud nüüd ülikonnas ringi luusima, mõtles Bäckström. Ta teadis väga hästi, kes Jarnebring on. Kõik politseinikud teadsid. Kõigest kuu aega tagasi oli see hull psühhopaat ühel vanemal Östermalmi kolleegil jala otsast rebinud, et tema tööd endale saada. Ei tea, mitu tükki ta maha on löönud, mõtles Bäckström, ja äkki tundus, nagu oleks tal rinnus, umbes südame koha peal, suur must auk.
Jarnebring mekkis oma tagasivõetud õlut, muigas pilklikult ja noogutas baaririiuli peegelseina poole pudeliridade taga.
„Näed seda peeglit? Ma olen sind jälginud sellest saadik, kui sa sisse astusid.”
Bäckströmil oli hea vastus juba keelel, aga mingil ähmasel põhjusel loobus ta sellest ja piirdus noogutusega.
„Minu meelest peaksid sa koju minema,” jätkas Jarnebring. „Paistab, et sa oled üle töötanud.” Jarnebring vahetas pilgu baarimehega, kes noogutas ja silmitses Bäckströmi uurivalt.
„Mine koju magama,” ütles baarimees. „Ja tead, minu meelest saab see koht ilma sinuta väga hästi hakkama. Lihtsalt et sa teaks.”
Bäckström kehitas õlgu, pööras ringi ja lahkus. Tegelikult oli ta mõelnud sooritada ainult pettemanöövri, aga see kuradima poolahv, kes uksel seisis, pidas teda ilmselt silmas. Vennike naeratas Bäckströmile laialt, hoidis välisust ülepingutatud kummardusega lahti ja näitas parema käsivarrega teed.
„Suur rõõm oli teid võõrustada, kriminaalinspektor.”
Ma löön need raisad maha, mõtles Bäckström.
Oredsson ja tema semud istusid ainult mõne meetri kaugusel baariletist laua taga ja nägid kõike pealt. Ei tea, kas tema mõtleb samamoodi nagu meie, mõtles Oredsson. Kõik, mis ma tema kohta kuulnud olen, näib klappivat, ja me töötame samas kohas. Ta tundis, kuidas erutus aina kasvas.
Kui Bäckström Kungsgatanile jõudis, sadas lund. Suured valged helbed lendlesid ülevalt mustast lõpmatusest alla nagu märjad meeldetuletused ei tea millest. Äkki hakkas ta pillima. Kurat. Ta pillis nagu titt, nagu mingi eit. Kurat, mõtles ta. Ma löön need raisad maha.
„Ma löön need raisad maha,” kisendas Bäckström tühjale tänavale ja mööduvale taksole. On ikka kuradi inimesed, on ikka kuradi ühiskond ja on ikka kuradi elu, mida nad elavad, mõtles ta.
Pühapäev, 24. november
Johansson oli pühendanud pühapäeva kahe kaotsi jäänud mõrvaohvri kohta seletuse kirjutamisele. Ta kaalus iga sõna kullakaaluga ja kuna see võttis omajagu aega, oli kell juba seitse õhtul, kui ta oma korterisse tagasi pöördus. Seejärel valmistas ta lihtsa eine, luges ingliskeelset raamatut