section>
Ben Fox (1988–2014) – kihuta edasi!
AUGUST
ÕED
Siin
oleme Meie.
Täiesti elusad.
Kas pole see imeline,
et me üldse
oleme olemas.
SUVE LÕPP
Suve hingeõhk on juba jahedam.
Tintmustad ööd algavad üha varem.
Ja nagu välk selgest taevast
teatab ema, et Tippi ja mina
ei saa enam kodus õppida.
„Septembris
hakkate koolis käima
kohal
nagu kõik teisedki,” ütleb ta.
Mina ei tee teist
nägugi.
Mina kuulan
ja noogutan
ja näpin lahtist niiti oma pluusi küljest
kuni nööp
kukub maha.
Aga Tippi ei kavatsegi vaikida.
Tema plahvatab:
„Kas sa teed nalja?
Kas te olete arust ära?” karjub ta
ja vaidleb ema ja isaga mitu tundi.
Mina kuulan
ja noogutan ja näkitsen küünte ümbert nahka,
kuni sõrmed hakkavad
veritsema.
Lõpuks ohkab ema meelekohti hõõrudes ja ütleb
selle otse välja: „Annetusi ei kogune enam
ja me lihtsalt ei suuda teie koduõppe eest maksta.
Te ju teate, et isa pole veel tööd leidnud
ja vanaema pensionist
ei jätku isegi kaabeltelevisiooni eest maksmiseks.”
„Tüdrukud, te pole odav lõbu,” lisab isa,
just nagu kogu me peale kulutatud raha,
haiglaarved ja meile õmmeldud rõivad saaks kokku hoida, kui me mõlemad
vaid pisut
paremini käituksime.
Vaadake,
Tippi ja mina pole päris normaalsed,
mitte sellised inimesed, keda te näete iga päev
või mistahes päeval.
Kõik vähegi viisakad
ütlevad meie kohta „kokkukasvanud”,
ehkki meid on ka muudmoodi nimetatud:
väärakateks, peletisteks,
monstrumiteks, mutantideks,
ükskord isegi kahe peaga deemoniks,
ja see ajas mu niiviisi nutma, et silmad olid nädal aega paistes.
Kuid meie erilisust pole võimalik varjata.
Me oleme sõna otseses mõttes kokku kasvanud
puusast
ja me oleme samast lihast ja luust. Just
sellepärast me polegi
kunagi koolis käinud.
Aastate viisi oleme keemiakatseid teinud
oma köögilaual
ja võimelnud oma õues.
Kuid nüüd
pole meil enam pääsu
ja peame kooli minema.
Me ei pea küll minema munitsipaalkooli,
kus käib me õde Lohe,
kus lapsed ähvardavad õpetajaid noaga
ja hommikusöögiks joovad korrektuurivedelikku.
Ei-ei-ei.
Linn ei rahasta me koduõpet,
kuid on nõus maksma
koha eest
erakoolis,
Hornbeaconi keskkoolis
ja Hornbeacon on nõus andma meile ühe õppekoha
kahe peale.
Peaksin vist arvama, et oleme õnnega koos.
Kuid „õnnega koos” ei ole see väljend,
millega
meid
kirjeldaksin.
KÕIK INIMESED
Lohe toetab end minu ja Tippi ühise
kaheinimesevoodi otsale
ja värvib oma sinikaid täis jalgade
varbaküüned metalliläikeliseks tumesiniseks.
„Ma ei tea,
teile võib seal isegi meeldida,” ütleb ta meile.
„Mitte kõik maailma inimesed pole sitapead.”
Tippi võtab küünelaki, tegutseb mu parema käe kallal ja puhub mu küüned
kuivaks.
„Ei, sul on õigus,
kõik pole tõesti sitapead,” sõnab Tippi,
„aga meie juuresolekul
muutuvad kõik sitapeadeks.”
VÄÄRAKAD NAGU MEIE
Lohe tegelik nimi on Nicola,
kuid me Tippiga muutsime ta nime,
kui ta oli kahene,
raevukas ja tuldpurskav,
trampis korteris ringi ja
tallas puruks värvikriite ja mänguronge.
Nüüd on ta neljateistkümneaastane baleriin,
kes ei trambi enam millegi otsas,
vaid hõljub ringi.
Tal veab, et ta on täiesti normaalne.
Ehkki
ma mõtlen, kas meie õeks olemisest
võib teinekord kõrini saada,
eriti siis, kui meie õeks olemine
teeb temastki
vääraka.
ISCHIOPAGUS TRIPUS
Ehkki teadlased on leiutanud viisi,
kuidas ühendatud kaksikuid liigitada,
on iga paar aegade algusest saati
ometi unikaalne.
Üksikasjad me kehade kohta jäävad saladuseks,
kuni me ei taha sellest rääkida.
Ja inimesed tahavad alati teada.
Nad tahavad teada, mida me täpselt jagame
püksis, nii et mõnikord me räägime neile.
Mitte et see oleks nende asi,
aga see lõpetab uudishimutsemise. Kogu see
uudishimu
me