ema ei ütle midagi,
sest
nad kõik teavad,
et armastuse leidmine
on asi,
mida iial
meiega
ei juhtu.
TERAAPIA
„Rääkige mulle, mis toimub,”
ütleb doktor Murphy
ja mina,
nagu tihtipeale varemgi,
lihtsalt istun vaikuses
kümme minutit järjest,
ja mind ajab närvi pruuni nahkdiivani nupp.
Olen tundnud doktor Murphyt
kogu oma elu, kõik kuusteist ja pool aastat,
mis on pikk aeg kellegi tundmiseks,
ja raske on midagi uut öelda.
Kuid arstid nõuavad, et me käiksime regulaarselt
teraapias,
et see toetaks meie vaimset tervist,
nagu oleks just see osa meist katki.
Tippi kuulab kõrvaklappidest valju
muusikat, et ta ei kuuleks, mida ma räägin,
ja sedaviisi võin
sülitada kõik oma allasurutud tunded
doktor Murphy märkmikku,
ilma et see Tippi tundeid kuidagi riivaks.
Ja ma tavatsesin palju hädaldada,
kui olin veel seitsme või kaheksa aastane
ja Tippi oli mu nuku pihta pannud
või tirinud mind juustest või söönud ära ka minu küpsisepoole.
Kuid nüüd ei ole enam eriti millestki rääkida,
mida Tippi juba ei teaks,
ja vestlus tundub pigem
kui visata minema raha, mida meil pole,
ja viiskümmend suurepärast minutit niisamuti.
Haigutan.
„Niisiis?”
ärgitab doktor Murphy
ja ta laup on kipras,
nagu oleksid minu probleemid tema omad.
Kaastunne on loomulikult
osa pakutavast teenusest.
Kehitan õlgu.
„Me hakkame varsti koolis käima,” ütlen.
„Jah, ma kuulsin sellest.
Ja mis tundeid see sinus tekitab?” uurib naine.
„Ei teagi.”
Vaatan üles lambikuplile,
kus on ämblikuvõrk koristamata jäänud ja ämblik
õgib endast suuremat kärbest.
Põimin oma käed meie süles kokku.
„Noh…” alustan,
„ma vist kardan, et teised õpilased hakkavad mind
haletsema.”
Doktor Murphy noogutab.
Ta ei ütle mulle,
et nad ei haletse
või et
koolis hakkab mul fantastiliselt tore olema,
sest valetamine pole tema stiil.
Ta lausub hoopis: „Grace, mul oleks tõesti huvitav
kuulda, mis koolis juhtuma hakkab.”
Ja vaatab siis seinakella,
mis piiksatab.
„Kohtume varsti jälle!”
TIPPI KORD RÄÄKIDA
Läheme kõrvalkabinetti,
mis on doktor Netherhalli oma,
seal on minu kord kõrvaklapid pähe panna
ja Tippi kord kõik ära rääkida.
Ja minu meelest
ta räägibki
kõigest.
Tippi räägib kiiresti,
tõsise näoga,
ta hääl
on mõnikord nii vali, et ma kuulen
mõne üksiku sõna
või kaks.
Keeran muusika valjemaks,
et see summutaks mu õe hääle
ja siis ma jälgin,
kuidas
ta
tõstab oma jala üle minu jala
ja võtab selle jälle ära,
lükkab juuksed silmade eest kõrvale,
köhatab,
närib huuli,
niheleb meie toolil,
sügab käsivart,
hõõrub nina, vahib lakke,
vahib ust
ja kogu aeg
räägib vahetpidamata,
kuni
viimaks patsutab mu põlvele
ja ütleb hääletult:
„Kõik.”
ÜLEVAATUS
Ema sõidutab meid eriarsti juurde
Rhode Islandi lastehaiglasse meie kord-kvartalis läbivaatusele,
olemaks kindel, et me organid ei kavatse
pilti taskusse pista.
Ja täna,
just nagu igal eelmiselgi korral,
on doktor Derrickil kaasas ports
pärani silmi vahtivaid meditsiinitudengeid,
ja ta küsib, ega me pole vastu,
kui tudengid läbivaatust pealt vaatavad.
Me oleme vastu.
Muidugi oleme vastu.
Kuid doktor Derricki stetoskoop ja valge kittel
ei luba vastu olla,
nii et kehitame õlgu
ja laseme end
jõllitada
kriipsus suu
ja kissis silmadega
tosinal tulevasel arstil,
kes
kummarduvad
päkkadele tõustes
natuke ettepoole, kui me pluusisaba kergitame.
Lõpuks oleme näost punased
ja igatseme ainult
sealt pageda.
„On nendega kõik korras?” küsib ema lootusrikkalt,
kui oleme jälle doktor Derricki kabinetis.
Mees trummeldab sõrmedega oma
kirjutuslauale.
„Kõik on minu meelest
korras,”
vastab