oma munaputru,
nagu suudaks lugeda oma tulevikku
selle kollastest ja valgetest
keeristest. Tavaliselt
ei kiirusta
ma teda tagant,
kuid me ei tohi hilineda,
igatahes mitte esimesel koolipäeval,
nii et ma köhatan tasakesi
khm-khm lootes, et ehk see äratab ta unelemisest
üles ja ta hakkab oma munaputru sööma.
See mõjub nagu
tulikuumale pannile
külma vett valada.
Tippi lükkab oma taldriku eemale.
„Sa tead ise ka, et mulle tuleks anda
üks kuradima kuldmedal
kõigi nende kordade eest, mil mina olen sinu järel
oodanud
kõik need aastad.”
Siis ma sosistan:
„Anna andeks, Tippi,”
sest ma ei suuda valetada ja teeselda,
et köhatasin
millegi muu pärast.
Temaga ma nii ei tee.
Tõde on selline:
just nõnda juhtub,
kui olete teineteise küljes kinni nagu meie,
sest keha keeldus kangekaelselt
viljastumisel kaheks lõhenemast.
KOOLIVORM
Hornbeacon nõuab kõigilt õpilastelt
koolivormi,
säravalt valget pluusi, rohelisetriibulist lipsu,
ruudulist eest volditud
seelikut,
mitte nagu Lohe kool,
kus kõik võivad riides käia, kuidas tahavad.
Mõte on selles,
et kõik näeksid välja ühesugused.
Ma tean seda.
Aga pole üldse oluline, mis riideid meie kanname.
Me paistame alati
välja, nii et püüda teistega sarnaneda on tobe.
„Veel pole hilja loobuda,” ütleb Tippi.
„Aga me ju leppisime kokku, et läheme,” vastan
ja Tippi naksutab keelt.
„Mind sunniti sellega nõustuma.
Arvad, et ma seda tahan?” küsib ta.
Tippi sikutab kaela nöörivat lipsu
ja tirib
selle sõlme
kurgu alla.
Ma võtan seeliku ja astun sellesse.
Tippi ei tõrgu vastu
ja tõmbab seeliku üles.
„Ma tunnen end nii inetuna,” lausub Tippi.
Ta tõmbab sõrmedega läbi mu juuste ning
jaotab need kolmeks jämedaks salguks,
hakkab neid patsiks punuma ja taas lahti harutama.
„Sa pole üldsegi inetu.
Sa oled ju täpselt minu nägu,” vastan muiates
ja pigistan ta kätt,
kohe kõvasti.
MIS ON INETU?
Olen piisavalt istunud haiglate ooteruumides, et näha
õudusi: laps, kelle pool nägu on üles sulanud,
naine, kelle nina on näost rebitud ja kõrvad
ripuvad
nagu peekoniviilud.
Seda peavad inimesed inetuks.
Mina mitte.
Olen õppinud sellisest julmusest hoiduma.
Kuid tean, mida Tippi silmas peab.
Inimeste meelest oleme grotesksed,
eriti kaugelt vaadates,
kui nad näevad meid ühe tervikuna,
kui meie keha jaguneb kaheks
ja saab
äkki
vöökohast üheks.
Aga kui meid pildistada nõnda, et nähtavale jäävad vaid
pead ja õlad,
ja seda inimestele näidata,
siis märkavad nad vaid seda, et me oleme kaksikud,
minul on juuksed õlgadeni,
Tippil veidi lühemad,
meil mõlemal on väikesed nöbininad
ja täiuslikult kaardus kulmud.
On ju õige öelda, et oleme erinevad.
Aga inetud?
No kuulge.
Võtke mõistus pähe!
LOHE NÕUANNE
Kui ma nüüd täiesti ausalt räägin,
siis kool on tõenäoliselt kõige hullem koht, kuhu te elus satute.
Tõsiselt.
Põhikool on halb koht,
kuid räägitakse, et keskkool on põrgu.
Lapsed on õelad ja õpetajad kibestunud.
Tõesti.
Kuulake,
mida iganes ka teete, ärge hakake semmima esimeste
lastega,
kes tahavad
teiega hängida,
sest tõenäoliselt ei salli neid keegi.
See on teie sotsiaalne surm.
Ja kohvikus istuge nii kaugele kui saate
sportlastest.
Ma mõtlen seda tõsiselt.
Ja ma tean, et see kõlab imelikult, aga kui te tahate
vetsu minna,
siis kannatage koduni.
Tualettruumid on suitsetamiseks ja meikimiseks.
Ongi kõik.
Okei?
Ma olen kindel, et te
saate kenasti hakkama.
EMA
„On aeg minna,” lausub ema.
Ta kõlgutab autovõtmeid näpu vahel
ja astub esikusse.
Ta juuksed on märjad.
Ta pluusi õlgadel õitsevad
niiskuselaigud.
Ema ei kuivata enam oma juukseid
ega kammi neid sirgeks.
Ainus mõnu, mida ta endale lubab,
on veidike huulepuna
mõnikord.
Ta