tripus. Meil on
kaks pead,
kaks südant,
kaks paari kopse ja neerusid.
Meil on ka neli kätt
ja üks paar täiesti normaalseid jalgu
– ajast, mil rudimentaalne jalg
amputeeriti
nagu näitusekoera saba.
Meie soolestik algab
kahes osas,
aga siis ühineb.
Ja sellest allpool me oleme
üks.
Ilmselt kõlab see nagu vanglakaristus,
kuid meil on hoopis parem kui neil,
kes elavad liitunud südamete või peadega,
või ainult kahe käega.
Tõesti, see pole üldse nii hull.
See on ju alati nii olnud.
Vaid sellist elu me ju teamegi.
Ja tegelikult
oleme tavaliselt
üheskoos
üsna õnnelikud.
PIIMAJAMA
„Piim on otsa saanud,” ütleb vanaema
vehkides tühja piimapakiga ja
näidates auravat kohvikruusi.
„Aga mine siis poodi ja osta,” pakub Tippi.
Vanaema kirtsutab nina ja tonksab vastu Tippi külge.
„Sa ju tead, et mul on puusaga probleem,” ütleb ta
ja ma pahvatan valjusti naerma. Vanaema on
ainus inimene tervel planeedil,
kes meile
omaenda invaliidsust mainida julgeb.
Nii me siis rühimegi vaevaliselt Tippiga kahe kvartali
kaugusele
nurgapealsesse poodi,
sest just niiviisi me lähemegi igale poole,
kõmpides
ja vantsides,
ikka edasi, minu vasak käsi ümber Tippi piha,
parem käsi kargul,
ja Tippi teeb peegelpildis sama.
Kui me poeni jõuame,
lõõtsutame juba mõlemad
ja kumbki meist ei taha piima koju tassida.
„Edaspidi võib ta ise oma asju ajada,” toriseb Tippi, peatudes
hetkeks
ja nõjatudes
mingi roostes metallpiirde vastu.
Meist möödub titekäru lükkav naine
ja vahib meid,
suu ammuli kui koobas.
Tippi naeratab ja ütleb: „Terekest!”
ja hakkab siis itsitama,
kui too täiusliku kehaga naine
jahmatusest peaaegu et kõhuli kukub.
PICASSO
Lohe laotab tuhat sakilist pusletükikest
laiali köögilauale.
Karbi kaanepilt lubab, et sellest segadusest
võib sündida
Picasso maal
„Sõprus”, sürreaalselt segatud
jäsemed ja jooned,
kollaste,
pruunide
ja siniste kujunditena.
„Mulle meeldib Picasso,” ütlen.
„Ta maalib asjade olemust,
mitte vaid seda, mida silmaga näha saab.
Tippi puhiseb. „See näib võimatu.”
Lohe pöörab pusletükid
pildipoolega üles. „Mida raskem, seda parem,” lausub ta meile.
„Mis mõte sel muidu üldse oleks?”
Potsatame Tippiga ta kõrvale
eriti
laiale toolile istuma, kui
isa
loivab
oma magamistoast
välja, pilk hägune ja õllehais küljes.
Ta jälgib,
kuidas me sobrame, uurides pusletükkide
servi
ja nurki. Siis sirutab ta käe üle Lohe õla
ja pistab parempoolse ülemise nurgatüki
talle pihku.
Isa istub laua taha meie vastu
ja sätib vaikides meie otsitud tükid
paika.
„Vägev meeskonnatöö,” ütlen
ja naeratan isale.
Ta vaatab mulle otsa ja pilgutab silma.
„Olen õppinud parimatelt meistritelt,” vastab ta
ja tõuseb laua tagant, et minna otsima
külmkapist õlut.
START
Ema ja isa valmistavad mind ja Tippit
ette esimeseks koolipäevaks,
nagu hakkaksid nad
astronaute
kosmosesse saatma.
Kõik päevad on puupüsti täis visiite.
Nad käivad meiega
psühhiaatrite, eriarstide ja hambaarsti juures.
Siis värvib vanaema meile triibud juustesse
ja teeb küüned korda,
et oleksime valmis oma
Suureks Avalikuks Esinemiseks.
„See saab olema vapustav!” kinnitab ema,
teeseldes, et tegelikult ei visatagi
meid ainsagi relvata
lõvide ette,
ja isa naeratab
viltuselt.
Kümnendasse klassi läinud Lohe
pööritab silmi
ja näpib oma kampsuni kätist.
„Oh, jäta nüüd, ema,
ära tee nägu, et see saab kerge olema.”
„Noh, kui see minus viha tekitab, tulen tulema,” teatab
Tippi,
ja Lohe kostab seepeale:
„Ma vihkan kooli. Kas mina võiksin koju jääda?”
Vanaema vaatab „Kohtunik Judy’t”.
„Miks peaks keegi kooli vihkama?” kätsatab ta.
„Plikad, need on ju elu parimad päevad.
Kohtate koolis