nüüd, mil nad lähevad
kooli.
Nõus?”
Ta ähvardab meid naljatamisi sõrmega.
„Nõus,” vastame meie
ega kavatsegi
oma elus
midagi muuta.
GRIPP
Kaks päeva pärast
doktor Derricki juures käimist
lööb see meid jalust maha
ja aheldab voodisse
ilma vähimagi hoiatuseta.
Mina lõdisen ja värisen
ja kisun tekki endale peale,
neelates kaks valget paratsetamoolitabletti iga nelja tunni tagant,
lootes,
et ehk saan nii külmavärinatest lahti.
Tippi lamab mu kõrval ja
vabiseb,
nuuskab ja köhib
ja tal läheb juba teine karp
pabertaskurätte.
Meie voodilinad on märjaks higistatud.
Ema toob meile kuuma
jooki
ja püüab meile veidike
röstsaia sisse sööta.
Kuid oleme liiga haiged,
et end liigutadagi.
MA EI SAA SELLEST JAGU
Ma ei saa külmavärinatest lahti
ja ehkki Tippi tundub palju paremas seisus,
peab temagi voodisse jääma.
Kuniks mina
gripiga võitlen.
MURETSEMINE
Ema helistab doktor Derrickile
ja loeb talle
kõik
meie sümptomid
ette.
Arst ei muretse,
vähemalt mitte esialgu.
Ta käsib emal meile palju juua anda
ja meid veel mõne päeva voodis hoida.
Ta käsib emal meid jälgida.
Kuid ema jälgib meid nagunii.
Ta ei suuda mitte muretseda.
Ja see on arusaadav,
sest vähesed meiesugustest elavad
täiskasvanueani.
Mida vanemaks me saame,
seda rohkem ta kardab.
Sedamööda, kuidas aeg edasi tiksub,
meie võimalused
äkitselt
surra
üha
kasvavad.
See on fakt,
mida
ei saa
hetkekski
unustada.
MA TÕUSEN ÜLES
Ma ei taha tõusta.
Mu jalad ei kanna.
Mu kurk kriibib karedalt.
Ja tundub, et mu süda taob
kohe eriti kõvasti,
et aidata
mind voodist välja ja
vetsu.
„Kindel, et sa ei taha pikali heita?”
küsib Tippi.
Raputan pead.
Ma ei saa teda voodisse aheldada
lihtsalt seepärast, et mina ei suuda
endaga hakkama saada.
Raputan pead
ja kannatan ära.
SEPTEMBER
PEAAEGU
Välisuks avaneb ja sulgub
ning isa hääl hõikab:
„Halloo! Kas keegi on kodus ka?”
Meil on pusle peaaegu kokku pandud,
nii et me ei hõika vastu.
Me ei tõsta pilkugi.
Me tahame vaid alistada selle Picasso,
tema värvidemängu.
„Ma tõin teile kingitusi!” teatab isa,
tormab kööki ja
viskab kaks poekotti
otse
meie pusle peale.
Hoiame hinge kinni.
Isa sobrab kottides.
Ta võtab välja kaks karpi
ja ulatab need
Tippile ja mulle.
Ma ahhetan.
Telefonid,
uhiuued telefonid,
alles kilepakendis.
„Issand jumal,” ütlen.
„Mõtled sa seda tõsiselt?”
Isa naeratab.
„Teil läheb neid homme koolis vaja.
Need on viimane mudel
ja täiesti uued.
Minu tüdrukutele.”
„Mina arvasin, et meil pole raha,”
ütleb Tippi.
Isa ignoreerib teda ja ulatab suurema karbi
Lohele.
„Ja see on sulle,” ütleb ta.
Lohe vaatab karbi sisse,
pilgutab silmi
ja võtab välja roosast satiinist
balletikingad.
Ta pöörab need ümber, et uurida taldu.
„Need on kenad,” ütleb ta.
„Aga need on liiga väikesed.”
Ventilaator vuriseb kööginurgas.
Isa jõllitab Lohet üksisilmi.
„Need ei lähe mulle lihtsalt jalga,”
selgitab Lohe.
Isa ohkab.
„Ma ei saa millegagi hakkama, eks ju?” küsib ta.
Ta haarab Lohe käest kingakarbi,
topib selle tagasi kotti
ja pühib kogu kauba
laua pealt hooga maha,
kaasa arvatud viimase kui ühe
Picasso pusletüki.
TÕDE TUNNISTADES
Poolunes
Tippi
rüüpab