ja esitama mulle küsimusi tema tüdrukute kohta, nagu võiks see teid edasi aidata.”
Pruden turtsatas, näidates rõhutatult, et üritab rahu säilitada. „Palun vastake küsimusele. See on teie venna huvides.”
„Te ei kuula, mida ma teile räägin. Võib-olla Lucas teab midagi, võib-olla ta teab, kes seda tegi.” Mu häälest hakkas kostma lootusetus ja see polnud hea. Tundus, nagu üritaksin ma neid veenda ükssarvikute olemasolus.
„Ja teie ei kuula, mida mina teile räägin. Vastake küsimusele,” nähvas Pruden.
Tõstsin käed, just nagu küsides, kas siin tehakse nalja. „Olgu. Olgu. Ei. Viimasel ajal mitte. Minu teada polnud tal tõsist suhet.” Lucasel polnud kunagi tõsist suhet. Meil Lucasega polnud loomupärast võimet luua pikaajalisi suhteid.
„Kas ta rääkis teile oma tööst? Kas talle meeldib olla õpetaja?”
„Jah, meeldib.” Lucas juhendas hokimeeskonda ja mängis inglise keele tundides õpilastega sõnamänge. Miks talle poleks pidanud ta töö meeldima?
„Mida te oskate oma venna elustiili kohta veel rääkida?”
„Elustiil” oli Wayoatas negatiivne sõna. See viitas igasugustele hälvetele. Elustiil tähendas lühikesi seelikuid ja juhuvahekordi, mistõttu vägistamise ohvrid osaliselt ise süüdi olid. Mida nad minult kuulda tahtsid? Et Lucasele meeldis kägistada oma voodipartnereid aksessuaarsallidega? See ei ole võimalik! Ma olin nagu mingis hirmuhigi tekitavas liialt realistlikus painajas. Mu kõhus keeras. Taas tahtis suust vallanduda närviline naer.
„Te ei mõtle seda ju ometi tõsiselt?” Neelatasin kuuldavalt.
„Teil on väga omapärane huumorisoon. Väga väheste meelest on surnud teismeline tüdruk midagi naljakat.” Ta silmad tõmbusid kissi. Ruumist oleks nagu õhk välja imetud. „Teie muudkui küsite mu käest, kas ma mõtlen seda tõsiselt? Teie vend on huvi pakkuv isik. Te ikka teate, mida see tähendab? Võib arvata, et nädala pärast on meil olemas tema vahistamisorder, ja kui me ta üles leiame – ja me leiame ta üles –, siis maksab ta selle eest, mis ta on korda saatnud. See, preilna, on väga tõsine asi.”
„Mis tõendeid teil on?” Mu nägu kuumas, suus oli tunne, nagu oleks see hapet täis. Tõotasin endale, et öelgu Pruden järgmiseks mida iganes, mina teda ei usu. Ma keeldun hetkekski uskumast, et tegu pole mõne kohutava arusaamatusega; mu kaksikvend ilmub tunni aja pärast välja ja tal on sellele kõigele lihtne selgitus.
„Kahjuks ei saa ma teiega käimasoleva juurdluse üksikasjadest rääkida.” Ohkasin ärritatult, kuid Pruden jätkas. „Saan vaid öelda, et tõendite järgi oli Lucasel Joannaga suhe. Meil oli vaja Lucasega rääkida – ta teadis, et meil on vaja temaga rääkida –, ja nüüd, kui me oleme Joanna surnukeha leidnud, on tema ühtäkki kadunud.”
„Lucasel ei olnud oma õpilasega suhet. Ta ei teeks sellist asja. Te ei tea, millest te räägite. Lucas ei tapaks kedagi eluilmaski.” Lucas ei talunud verd. Kui Lucas sattus nägema tualetipotis tampooni, mis polnud loputusveega alla läinud, väljus ta vannitoast lubivalge näoga, valmis kohe kokku varisema. Ka hokiväljakul kihutas mu vend vastassuunas, kui seal juhtumisi kaklus puhkes ja jääle verd pritsis. Tema kohta öeldi, et ta on kaval mängija, aga mina teadsin, et ta vältis mõttetuid kaklusi, sest ei talunud verd. Ta oli liiga nõrga närviga, et kedagi hokikepiga klohmida.
„Kas te tahate sellega öelda, et teaksite, kui teie vend oleks kellegi tapnud? Te arvate, et Lucas lihtsalt helistaks teile ja räägiks kõik ära? Kas ta seda selle kolmekümne kahe sekundi pikkuse kõne jooksul tegigi? Sest kui te tahate seda öelda…”
„Ei, ma ei taha seda öelda.”
„Nojah. Minu arust on märksa kõnekam see, et ta ei poetanud teile sõnagi. Joanna Wilkes oli üle kolme nädala kadunud. Joanna oli tema õpilane. Lucas saadeti eelmisel nädalal sundpuhkusele ja ta ei rääkinud teile ka sellest, on nii? Ta ei helistanud teile ega öelnud: „Mind saadeti sundpuhkusele, sest kahtlustatakse, et mul on olnud suhe ühe oma õpilasega”? Ei, ta ei teinud seda.”
Ma ei osanud selle peale midagi kosta. Prudeni jutus oli iva. Mu keel oli kleepunud hammaste külge; süda puperdas rinnus. Seinakell tiksus kiiresti ja valjult, nagu oleks tegu pommikellaga. Manasin tahtejõuga näkku kivistunud ilme. Pokkerinäo. Ma ei tohtinud Prudenile välja näidata, kui suurt hirmu ma tunnen. „See kõik on kuradi jama. Võib-olla peaksin advokaadi võtma.” Ütlesin seda märksa südikamalt, kui end tegelikult tundsin.
Pruden mühatas. „Teie võite teha, mida iganes tahate, preili Haas, aga kuna te tahate advokaadi võtta, hakkan ma arvama, et võib-olla polegi te oma venna süütuses nii kindel.”
„Te eksite. Te otsite vale inimest.” Teadsin, kuidas need asjad käivad. Politseil oli oma nägemus, kuidas midagi võis olla aset leidnud; nad võtsid ühe asja sihikule ja jätsid kõik muu sinnapaika. Jätsid kõik teised sinnapaika. Teadsin seda omast käest, ja kuna toona oli see minu kasuks töötanud, oli mul nüüd tunne, nagu tuleks nüüd maksta karmavõlga, ainult et minu asemel tegi seda Lucas.
Pruden ristas käed ja vaatas mulle otsa niisuguse näoga, nagu oleks ta inim-valedetektor. Ta turtsatas naerda ja kallutas pea pilkavalt küljele. „See, et Lucas siin pole, ütleb nii mõndagi.”
„Tema ei teinud seda.” See polnud lihtsalt võimalik. Maakera on ümmargune ja taevas on sinine ja minu kaksikvend ei ole mõrtsukas. Need on põhitõed.
„Minu arvates ütleb nii mõndagi ka see, et teie vend ei osalenud Joanna otsimisel, kuigi kõik teised tugevad ja teovõimelised Westfieldi kooli õpetajad osalesid. Mis te selle kohta ütlete? Ma pakun, et põhjuseks võis olla see, et tema oli Joanna surmast juba teadlik.”
Ma ei vastanud midagi. Raputasin üksnes pead. Mu kõrvus kohises.
Pruden ohkas, ulatas mulle kokku murtud paberi ja oma visiitkaardi. „Kui Lucas peaks teiega ühendust võtma, helistate otsekohe meile. See on käsk. Tegu on kriminaaljuurdlusega.” Ta tõusis püsti ja läks ära. Automaatsulguriga uks vajus ta järel sahinal kinni.
Keerasin paberi lahti. Tegu oli Joanna Wilkesi kadumisteatega. Kasutatud oli sama aastaraamatu fotot nagu ajaleheski. Tüdruk vaatas fotolt vastu kaunina nagu kooli iluduskuninganna: paksud punakaskollased lokid langesid õlgadele, põskedes lohukesed, suul lai ja särav naeratus.
„Soovite ehk vett?” küsis noorem politseinik. Olin tema olemasolu juba täiesti unustanud. Raputasin endiselt pead. Ma vajasin midagi, mis aitaks mul maha rahuneda. Politseinik tõlgendas seda eitusena tema pakkumisele ning lahkus vaikides. Uks sahises taas.
Keerasin kadumisteate tagurpidi. Olin nagu transis.
Möödus mitu minutit, enne kui ma suutsin püsti tõusta.
Jaoskonna ees tänaval oli kuum ja tuuline. Parklas kogunes liiv väikestesse vihastesse keeristesse. Olin juba unustanud, kui tuuline siin on. Mu jalad ei tahtnud mind kanda; asetasin ettevaatlikult ühe jala teise ette. Mul oli vaja jõuda üksnes autoni. Kui saaksin autosse istuda ja tunda end jaoskonnast hermeetiliselt eraldatuna, saaksin ehk mõelda.
„Mia?” Noorem politseinik oli mulle parklasse järgnenud. Ma ei teinud temast välja. Mul pole talle midagi öelda, kui ta just ei tule mulle ütlema, et oli Lucase üles leidnud ja kõigist süüdistustest on loobutud. Jätke mind rahule, jätke mind rahule. Tahtsin üksnes sellesse neetud autosse pääseda ja mõelda. Kõik läbi seedida. Tahtsin minna Lucase korterisse ja näha, et ta sammub just trepist alla, et minna politseijaoskonda.
Üritasin autoust puldiga avada, kuid lülitasin kogemata alarmi sisse. See veel puudus! Praktikant oli ühtäkki mu kõrval. Auto röökis. „Rendiauto,” sõnasin ma selgituseks. Vajutasin lukustamise nupule, siis avamise nupule, siis punasele nupule, siis otsast peale uuesti. Mu käed värisesid nii, et ma ei saanud sellega hakkama, mul ei õnnestunud isegi alarmi välja lülitada. Kirusin, mu silmist voolasid kuumad pisarad. Pillasin võtmed maha, korjasin üles. Üritasin uuesti kõrvulukustavat alarmi välja lülitada.
„Las ma proovin.” Politseinik võttis mu käest ettevaatlikult võtmed,