lükkas ukse lahti. „Kus härra Haas siis on? Ma pole teda viimasel ajal näinud.”
Jätsin ta küsimuse tähelepanuta. Tänasin teda veel kord, et ta mu sisse lasi, ja möödusin korterisse astudes seljaga ust lahti hoidvast tüdrukust.
Loomulikult ei olnud Lucast siin. Aknakatted olid ette tõmmatud, korteris valitses hauakambrile omane üksildus ja vaikus. Esimese asjana märkasin haisu: millegi kõduneva lehka. Elutuba oli täis pitsakarpe ja pesemata klaase, mille põhja oli kleepunud merevaigukarva kiht. Keset lauda oli peaaegu tühi Kanada viski pudel. Kõikjal oli sõrmejälgede võtmise pulber: kõigil lülititel, ukselinkidel, laual olevatel klaasidel.
Mööbel – nii palju kui seda Lucase kõikjal laiali olevate riiete alt näha oli – oli poissmehekorterile tüüpiline. Nahkdiivan ja kulunud välimusega pruun tugitool, mille kõrval pudeleid täis IKEA serveerimiskäru. Milline valik kohe käeulatuses! Madalal kapil lameekraantelekas, vanakraamipoest ostetud messingist ja suitsuklaasist diivanilaud. Keset põrandat kunstlehmanahk, nagu oleks lehm maha viskunud ja lamedaks muutunud. Eri õllesorte kujutav plakat.
Lucas oli alati, isegi täiskasvanuna, olnud lohakas, aga ta polnud pidanud ju ise enda järelt koristama. Meie ema viga. Ema tegi isegi keskkooliajal ta voodi ära, silus suure armastusega linad siledaks ja kloppis padjad kohevaks. Ema tegi seda nii fanaatiliselt, et Lucas ei õppinudki seda ise tegema. Talle ei tulnud pähegi, et kui ta ajab midagi maha või segamini, siis ei kao see iseenesest, kui tema on ruumist lahkunud. Aga see siin oli täielik tase. Siit olnuks nagu looduskatastroof üle käinud. Kujutasin ette, kuidas ta istub diivanil ja joob end pikkamööda täis, samal ajal kui päike teeb akende ette tõmmatud kardinate taga taevakaarel ringi. Lõigatuna ära oma tööst, treeneriametist, temaga pikka aega kaasas käinud hea inimese staatusest.
Vali turtsatus. Bailey oli ikka veel siin, hoidis jalaga ust lahti ja oli pea korterisse pistnud, näol selline uudishimu, nagu oleks viimaks ometi saanud piiluda sisse õpetajate tuppa.
Saatsin ta ära ja keerasin ukse lukku.
Esmalt avasin esikukapi. Traadist riidepuudel rippusid Lucase nahkjakid, sulejope, paar tuulejopet, mille seljal ja rinnal Bulldogsi meeskonna logo ning käisel kiri TREENER. Leidsin naela otsas rippumast varuvõtmete komplekti. Siin oli ka kahekümnendate eluaastate algusaja jäänukfaas – tossude kollektsioon, millesse kuuluvad jalanõud olid ainsad asjad, mida ta puhtana hoidis. Kapis oli kahekordsele võrest jalatsiriiulile pandud korralikult ritta umbes üheksa paari laitmatult puhtaid tosse. Ülemisel riiulil olid ikka veel karbi sees ta kõige hinnalisemad jalanõud: silmatorkavalt punased Nike LeBroni tossud. Need oli ta ostnud minu juures Chicagos elades täiesti jabura summa eest ühe väga kahtlase netist leitud tüübi käest.
Sa võiks ju neid vähemalt jalga proovida, ütlesin ma pärastpoole taksos.
Nalja teed või? Ega neid siis jalga panda! Ta hoidis karpi kõvasti süles, tegi selle lahti ja vaatas kirsikarva säravpunaseid kõrge säärega tosse niisuguse näoga, nagu vahiks kristallkuulist tulevikku.
Võtsin riiulilt karbi. Karp oli tühi. Ja siis? Ta oli need põgenedes siiski jalga pannud?
Elutoas lükkasin ühel pitsakarbil kaane pealt ja märkasin selle all saiapuru ja papile kogunenud plasmase konsistentsi omandanud hallituslaike. Toanurgas olid virnas Mimi veevaatega maalid. Peamiselt odavale lõuendile maalitud päikeseloojangud, järvel ujuvad kaurid, ja veekeerises lilled. Kujutasin ette, milline nägu oli Lucasel ees iga kord, kui ema talle uue maali kinkis: kokku surutud lõugadega grimass, millele järgnes läbi hammaste aitäh. Kuid ühe neist oli ta seinale riputanud. Pilt kujutas päikeseloojangut. Roosakas-kollane päike vajus roheka vee kohal puude taha. Kuigi ma ei saanud aru, miks see pilt nii eriline oli.
Köögis oli väikeses alkoovis töntsakalt mõjuv hommikusöögilaud. Lucase koolikott oli köögikapil. Vana nahkportfell, selline, mida tavaliselt seostatakse professoritega, kelle pintsaku küünarnukkidele on õmmeldud lapid. Tundus, et politsei oli selle juba läbi otsinud. Kapil olid granolaümbrised, Lucase võtmed ja punane kaust, mille kaanele oli kirjutatud veekindla markeriga „Hilinejad”. Kausta vahel oli paar veel parandamata tööd „Suure Gatsby” kohta. Kaante vahel oli ka Lucase kalendermärkmik; lappasin seda. Peamiselt sisaldas see hokitreeningute ja kodutööde tähtaegade meeldetuletusi. Telefoninumber, mille kõrval nimi Tom.
Märkmiku tagumises otsas paaril tühjal lehel olid numbrijadad, nagu ta oleks üritanud lahendada mingit keerulist matemaatikaülesannet. Mu peast käis läbi mõte, kas ta on hakanud jälle kihlvedudega tegelema. Pärast ülikooli lõpetamist tegeles ta mõnda aega spordikihlvedudega. Pidin talle paaril korral raha laenama, et aidata tal võlgu tasuda. Ta ei rääkinud, kui palju ta maha mängis. Pärast seda sai ta sellest võitu: ta tegi endale psühhoanalüüsi, rääkis midagi sellist, et küllap ta elab end lihtsalt niimoodi välja ja et kihlvedudega kaasnev erutuspuhang on midagi ligilähedast sellele, mida ta oli tundnud jääl. Lõpuks maksis ta mulle tagasi kõigest poole laenatud summast, kuid sellest oli nüüd mõni aasta möödas ja ma olin võla juba mõttes korstnasse kirjutanud – kui just ei juhtu, et meil tekib mingi arusaamatus, mille käigus ma võin selle teema uuesti üles võtta. Mulle isegi meeldis, et mul oli midagi, mida talle vajaduse korral ette heita.
Lucase geomeetrilise sirgelduse (alati üksteise otsas ruudud nagu täiuslikus Tetrise mängus) kõrvale nurka oli midagi kirjutatud ja osaliselt maha tõmmatud. Sain aru üksnes esimesest poolest. „Gent”. Kas see sõna pidi olema „gentleman”? Kas ta üritas siis olla härrasmees? Kellega? Heitsin jälle pilgu numbritele ja murdsin uuesti pead, kas tegu võib olla võlaga. Härrasmees maksab alati oma võla?
Helistasin kirja pandud numbril ja sattusin kõneposti, kus öeldi lihtsalt, et olin helistanud Tomile. Jätsin kohmaka sõnumi, öeldes, et olen Lucase õde ja leidsin selle numbri ja tahan rääkida.
Lucase külmiku uksele oli kinnitatud klambriga patakas arveid, juba tasutud krediitkaardiarved minimaalse tagasimaksesummaga ja foto meist kõigist jõulude ajal. Ema hoidis meil mõlemal kaela ümbert kinni, tõmmates Lucast minust pisut tugevamalt enda poole. Lucas ja ema naeratasid, mina nägin välja samasugune nagu lapsepõlvefotodel ikka, vahtisin pisut küljele, nagu hauksin pidevalt põgenemisplaani. Meie taga oli jõulupuu. Ma ei kujutanud ette, mis küll võis olla nende jõulude juures nii mälestusväärset, et Lucas selle foto külmikule kinnitas. Küllap kaasnes sellega mingi nali, mingi Mimi ostetud kingitus, mis oli nii jabur, et mõjus äärmiselt naljakalt. Näiteks ostis ta ühel aastal kaks kuldkala, mis jõulu esimese püha hommikul kõhud ülespidi akvaariumis ulpisid, või siis kinkis end parasjagu kiilaks ajanud Lucasele soenguvahu, mis oli pakitud nagu kompvek.
Lucasest oli juba näha, kui vastikult hea välimusega mees temast sirgub. Lucas oli Mimi nägu. Tal olid heledad juuksed, erakordselt sinised silmad ja filminäitlejalikud näojooned. Lucases avaldus Mimi väidetav Skandinaavia päritolu, nii et halloween’i ajal piisas tal Thori etendamiseks vaid tohutu suurest plasthaamrist. Selles tuli meil Mimi sõna uskuda, sest polnud kellegi teise käest küsida. Mul polnud aimugi, kust olid pärit minu tumedad juuksed.
Täiskasvanuna olin oma silmaga näinud, kuidas naised jäid mõneks sekundiks täiesti sõnatuna Lucast ammuli sui vahtima. Tahaksin öelda, et minul oli mu venna näo naiselik versioon, aga ei olnud. Kaksikute kohta polnud me üldse sarnased. Lucas oli minust ikkagi märksa kenam. Mina olin tumedapäine ja mõtlik. Mu silmad olid terasekarva hallid. Mitte inetud. Kohati vast ehk isegi ilusad. Kuid nägu selline, mida ilu märkamiseks tuli pisut pikemalt vaadata. Üks asi oli meil sarnane: meil mõlemal oli hea nahk. Mimi pidi end päikese eest varjama, sest muidu oleks ta ära põlenud ja ta rinnalt oleks nahka koorunud ning õlad lõõmama löönud, meie Lucasega aga päevitusime kuldselt pruuniks.
Ühtäkki võpatasin korteris vastu kajava vastiku röhatava heli peale. Polaroidfoto pudenes mu käest köögipõrandale. Esikukapi vastas seinal oli vanamoeline fonoluku nikotiinikarva telefon. Keegi üritas ühendust võtta. Vajutasin rääkimise nupule. „Halloo? Halloo?” Surusin sõrme kuulamise nupule. Ootasin, et keegi räägiks, kuid selles vilises üksnes tänavamüra.
Tuiskasin korterist välja, ei kaalunud hetkegi teona venivat lifti ja jooksin trepist alla.