asfalti vaid tühi kilekott nagu kõrbepall. Läksin löödult taas trepist üles. Minuga oleks nagu lolli nalja tehtud: nagu oleks keegi uksele koputatud ja siis jalga lasknud. Küllap vajutati vale korteri kellanupule.
Tagasi korterisse jõudnud, võtsin maast foto ja pistsin selle jälle palmipuud kujutava magneti alla. Avasin venna külmiku. See oli peaaegu tühi. Karp mune, tavalised kastmed ja kolm purki omavahel ikka veel plastist kinnisega ühendatud õllepurki, selle kõrval väike hunnik kuuspaki plastkinniseid. Võtsin ühe purgi, avasin selle ja jõin mitu pikka sõõmu, surusin purgi vastu põske ning läksin esikusse.
Vannitoa tuli põles. Uks oli poikvel. Tahtsin kuulda duši solinat, elektripardli surinat, aga ei midagi. Lükkasin ukse lahti. Kraanikausi serval oli hambapastaga kaetud kasutamisvalmis hambahari. Jäi mulje, nagu oleks ta seisnud kraanikausi ees, valmis hambaid pesema, vaadanud peeglisse ja otsustanud ühtäkki – persse! – ning jätnud kogu oma elu sinnapaika. Aga see polnud loogiline. Enne põgenemist oleks ta pidanud ju vähemalt hambad ära pesema? Ta oleks ju pidanud hambaharja kaasa võtma? Või siis kalli elektripardli, et säilitada oma korralikult pügatud kahepäevast habet ja Euroopa jalgpalluri välimust? Või juuksegeeli või lõhnavee? Lucas oli edev; ta oleks tahtnud ikkagi hea välja näha.
Ja kui tal olekski – kuigi ma ei uskunud, et ta riskiks nii avaliku pattulangemisega –, kui tal siiski oleks olnud intiimne suhe oma õpilasega, kes juhuslikult karmi saatuse tahtel tapeti, oleks ta siia jäänud ja süüdistuste vastu võidelnud. Ta ei suudaks taluda, et teda peetaks selles süüdlaseks. Tal oli peaaegu patoloogiline vajadus, et teda peetaks heaks inimeseks. Olime oma teatraalse alkohoolikust ema kõrvalsaadused, kes alatasa tema heakskiitu otsisid, kuigi tegime seda erinevalt. Mina tahtsin rohkem muljet avaldada kui meeldida, aga Lucasele oli meeldimine palju olulisem, ta püüdis tõesti olla kutt, keda kõik oma sõbraks tahavad, ja nii see oligi alati olnud.
Kui just.
Kui just ka tema pole surnud. Ma ei teeselnud Prudeni ees. See oli tõeline hirm. Lucasele võis kallale minna mõni tõbras – kas või seesama tõbras, kes ta auto põlema pani. Sedasorti kaabakas, kelle soov oli igas baaris uhkeldada, et just tema oli see, kes karistas toda koolitüdrukuid ahistavat pervost õpetajat. Võiksin kohe siinsamas ette lugeda pool tosinat nime. Selliseid tüüpe, kes vähemalt väidaksid, et kui nad saaks Haasi kätte, siis lõikaksid ta tilli maha, kuid kes tegelikult ei pruugi sõnadest tegudeni jõuda. Tüüpe, kes peksaksid ta auto sodiks, ründaksid teda netis, kuid silmast silma seistes julgeks vaid endamisi poriseda.
Ma ei suutnud selle peale mõelda. See oli liiga karm. Kui mõni isehakanud korravalvur oleks viimastel päevadel hoobelnud, et andis Lucasele elu karmima koosa (mis tegi ta elule lõpu), siis oleks ju Pruden pidanud asjast nüüdseks kuulnud olema. Prudenist võis muidugi uskuda, et ta vaikis selle maha, aga kas ta läheks tõesti nii kaugele, et vaevuks sellisel juhul jätkama Lucase otsimist? Kas ta oleks üldse minu siia kutsunud?
Persse. Aitab.
Lucas helistas mulle reedel. Ükskõik, kas tegu oli taskukõnega või ei, kuid ta helistas mulle ja see tähendab, et ta oli elus. Mõistsin, et see pole just kõige loogilisem arutelu, aga mis mul muud üle jäi? Ei tulnud kõne allagi mõelda, et mu vend on surnud.
Läksin ta magamistuppa. Ka siin valitses segadus, aga ma teadsin, et tema hullumeelsuses valitseb teatud metoodika. Viimati elasime koos viie aasta eest. Lucas tuli minu juurde suurte plaanidega Chicagosse kolida. Ta tegeles mingil määral näitlemise ja modellitööga. See oli tal esimene katse midagi teha pärast seda, kui oli leppinud, et temast ei saa profihokimängijat. Pärast seda, kui esimene elevus ühes teleseebis saadud statistirolli üle oli lahtunud – Lucas mängis seal tuletõrjujat –, logeles ta juhuslike kelneriotste vahel peamiselt minu tillukeses korteris, võlus mu korterikaaslasi, keda ta puutuda ei tohtinud, vahtis spordikanaleid ja sõi tainasegamiskausist hommikuhelbeid. Ta elus puudus siht ja ta väitis, et tal on tõsine esimese veerandsaja kriis, samal ajal kui mina olin just lõpetanud farmaatsiaõpingud ja lappasin erinevate Ivy liiga ülikoolide magistriprogramme. Mul olid säravad fantaasiad, kuidas ma kõvakübaras ja sabakuues farmaatsiatööstuse korporatiivredelist üles ronin. Kujutasin ette, kuidas mind kutsutakse hüüdnimedega Konglomeraat, Kõikvõimas või lihtsalt Ärihai.
Ja siis otsustas Lucas ühtäkki tagasi Wayoatasse kolida ning taotleda õpetaja kutsetunnistust.
Käisin talle peale, et ta jääks Chicagosse, tõin välja, et ta oli kogu sellele näitlemise värgile kõigest kaheksa kuud aega andnud ja et kui ta otsustakski teha oma eluga midagi muud, siis oli Chicagos selleks märksa rohkem võimalusi, aga mul ei õnnestunud teda ümber veenda. Tema tõi, saba jalge vahel, kojunaasmise ettekäändeks ema. Ema on täiesti üksi. Suurema osa aastast ei käi keegi teda vaatamas.
Selle peale polnud mul midagi kosta, kuigi me mõlemad teadsime, et ta ajab jama. Enne seda, kui asjad muutusid pisut raskeks ja sihituks, ei tundnud ta Mimi pärast mingit erilist muret, nii et jätsin ta rahule, mõeldes, et küllap ta tüdineb Wayoatas peagi ära. Nagu näha, seda ei juhtunud.
Avasin sahtlid, leidsin sokisahtli tagumisest otsast nahkkinda, mis oli arvatavasti see Mimi autost pärit kinnas. Selle nägemine tekitas jubeda iivelduse, mis valdas mind alati Mimi „õnnetuse” peale mõeldes. Lõin sahtli kinni. Vajusin maha, võtsin kätega põlvede ümbert. Hingasin iiveldusega võideldes paar korda sügavalt sisse ja mõtlesin siis, et see pole sugugi esimene kord, kui me Wayoata politsei ebakompetentsusega kokku peame puutuma.
Olime ema õnnetusse sattumise ajal seitsmeteistaastased. Ema vigastused olid rasked (ta joomisest nüri aju potsatas, plärtsti, vastu koljut nagu märg vetsupaber vastu laeplaate). Aga kui meile Lucasega anti luba tema beežikaskuldne LeSabre tühjaks teha (Lucas nõudis, et me peame seda ise tegema, nagu oleks tegu mingi pseudo-matuseriitusega), märkas ta, et ema peenraha oli endiselt mündihoidjas, päikeseprillid päikesesirmi küljes. Mõlk vastu puud sõitnud auto eesmisel kaitseraual polnud üldse märkimist väärt. Kuid autos oli ka meesterahva nahkkinnas. Ainult üks. Miski siin ei klappinud. Vähemalt Lucase meelest mitte. Mina olin teisel arvamusel. Üritasin talle rääkida, et Mimi auto oli täielik seapesa ja et pole midagi imelikku selles, et me leiame kviitungite, lamedaks litsutud sigaretipakkide, katkiste sukkpükste ja huulepulgajuppide alt üksiku nahkkinda. Aga Lucas tahtis ikkagi asja uurida. Kinnas ei andnud talle rahu.
Läksin vastumeelselt, süda rinnus pekslemas, koos temaga politseisse nõudma, et politsei uuriks juhtumit, mida Lucas pidas lavastuseks, kuid õnneks polnud Pruden nagu Marge Gunderson „Fargos”. Veel enne, kui Lucas oma avakõnega – nagu ta ise selle kohta ütles – ühele poole jõudis, veel enne, kui ta jõudis vehkida musta kindaga, katkestas teda politseiülem Pruden. „Teed olid libedad. Teie ema oli joonud ega kasutanud turvavööd. Ärme hakka tegema nägu, nagu poleks ta kunagi varem sellises seisundis autot juhtinud. Olge õnnelikud, et ta sõitis puu otsa ega tapnud mõnd kena perekonda.”
Juhtum lõpetatud.
Ainult et ülikooli minemisele eelnenud kuude jooksul mõõtis mu vend Prudenit linnas kohates teda iga kord pealaest jalatallani. Tegi ähvardavaid, kuigi ohutuid žeste: näiteks hõõrus keskmise sõrmega ninaselga ja ühel korral imiteeris tulistamist. Ta rääkis kõigile, kes kuulata jaksasid, et Pruden on üks ebakompetentne siga. Ta oli seitseteist ja vihane ning tundis, et teda ignoreeriti. Nüüd mõtlesin paratamatult, kas Pruden kandis Lucase vastu vimma ja nautis seda, et sai mu vennale midagi kaela määrida.
Tõusin taas püsti, avasin kapiukse ja otsisin kohta, kust oleks võidud võtta kohver, kuhu ta pakkis varuhambaharja ja varupardli. Mitte midagi polnud kadunud peale Lucase.
Ja tema pangakaardi. Selle meenumine mõjus nagu hoop kõhtu. Põhimõtteliselt võis ta kõik asjad osta: nii hambaharja, T-särgi kui ka teksad. Ta võis pärast Kanada piiri ületamist konto ühe liigutusega tühjendada ja siis tõepoolest kaduda. See oleks ju loogiline, et ta läheks Kanadasse? Kanada on ju siinsamas. Üksnes siis, kui ta oleks süüdi, aga ta ei ole.
Vajusin ta voodile. Mis kurat siin toimub? Ma olin täielikus šokis. Nüüd sain tõeliselt aru, mis tunne see on. Mul oli külm ja tundus, nagu oleks mul palavik. Hämar laetuli vilkus. Keerasin end kõhuli ja nutsin patja, mis lõhnas endiselt venna juuksegeeli järele.