G?” Teadsin Kleenukest G-d väga hästi; ta oli minust üks aasta tagapool. Olime temaga põhikoolis arvutiklubi ainsad püsiliikmed ning veetsime söögivahetunde „The Oregon Traili” mängides ja tortiljakrõpse jagades, mis sest, et rikkusime sellega rängalt reeglit, mis keelas arvutiklubisse sööke ja jooke kaasa võtta. Enne seda, kui mina keskkooli läksin, oli meil trepikojas üks tortiljakrõpsumaitseline suudlus. Ma polnud tema peale aastaid mõelnud.
„Nii ei kutsu mind enam keegi.” Ta kissitas päikese käes silmi. Tema suu oli endine, ta huuled näisid pidevalt naeratusele kiskuvat.
„Mida sa siin teed?” Rumal küsimus. Miks ma olin küll nii üllatunud, et teine politseinik sattus olema poiss, kellest olin kooliajal sisse võetud? Siin vahtis minevik sulle igal sammul näkku; selle eest polnud kuskile pääsu.
„Ma töötan siin.” Ta osutas pisut kulmu kergitades peaga jaoskonna suunas. „Kuule, mul on kahju, et Pruden niimoodi käitus. Ta ründas sind. Nii poleks tohtinud teha.”
„Päh!” ütlesin mina. „Nagu sa oleks midagi teinud, et teda takistada.”
„Noh, tema on ju minu ülemus.” Ta kehitas lepitavalt käsi laiutades õlgu. „Ta on selline vana kooli mees, aga, Mia, ka mina uurin seda juhtumit, nii et kui sul võib midagi vaja olla, kui sul on küsimusi või kui tahad rääkida kellegi teisega peale Prudeni, siis võta minuga ühendust. Ükskõik millal. Ma mõtlen seda tõsiselt.” Ta pani oma numbri Kleenexi karbile kirja.
„Üks küsimus on mul küll.”
Garrett noogutas, õlad längus, ja mulle meenus aeg, kui me olime ühepikkused.
„Kas ma tohin sinna minna? Kas ma tohin minna Lucase korterisse?” Ma tundsin vajadust sinna minna, pääseda sinna sisse ja seda näha. Näha, et ta on seal. Näha, et ta ei ole seal. Mu silme ees oli pidevalt pilt, kuidas korteri ukse ees on kollane politseilint ja üks kohutavalt ennast täis pollar tõukab mind sealt hoolimatult välja.
„Saime seal eile õhtul ühele poole. Nii et jah, sa võid sinna minna.”
Noogutasin, võtsin ta käest oma Kleenexi karbi ja sõitsin minema.
2
Lucase maja juurde jõudnud, andsin mitu korda majahoidja ukse taga kella. Ei mingit vastust. Seisin ja ootasin, et keegi tuleks majast välja või läheks sinna sisse, aga ei tulnud kedagi. Läksin ümber maja tagumise ukse juurde, möödudes kettaiaga eraldatud räpasest basseinist. Kaks poissi, kes trotsisid ilmselgelt korraldust vaikselt olla, peksid teineteist ujumisnuudlitega, samal ajal kui nende plasttoolil istuv ema karjudes nõudis, et nad lõpetaksid. Basseinis oli ainult üks täispuhutaval madratsil hõljuv varateismeline tüdruk, tissid taeva poole kikkis, heledad juuksed lainetena pea ümber, seljas valged bikiinid ja suured päikeseprillid ees. Ta kergitas bikiinipükste serva, kontrollides päevitust. Kolmanda korruse rõdult vahtis teda himural pilgul mees, kes mulle siia kätte paistva habemepuhma järgi otsustades pidi olema piisavalt vana, vähemalt kolmekümnendates, et mõista, kui ebasobilik oli tema häbitu jõllitamine. Poisid lõpetasid jooksmise, et piiluda. Ema karjus taas nende peale. Tüdruk naeratas.
Nägin läbi klaasukse, kuidas üks naine imes tolmuimejaga võidunud neerumustrilist koniaukudega täkitud vaipa. Koputasin uksele, kõvasti. Ta ei kuulnud. Jätkasin koputamist, aga ta märkas mind alles siis, kui ringi keeras, et imeda midagi trepi kõrvalt; ta lülitas tolmuimeja välja, tõmbas kõrvast ühe kõrvaklapi ja avas ukse.
„Otsin majahoidjat.”
„Isa pole praegu majas.” Muusika pulseeris ühe ta toeka rinna kohal. Isa? Nüüd märkasin, et ta oli üks neist õnnetutest tüdrukutest, kes nägid eemalt välja keskealised. Ta oli erakordselt pikka kasvu – ligemale meeter kaheksakümmend –, laiade õlgade ja pisut kühmus seljaga ning tema juuksed olid oskamatust pleegitamisest võtnud kergelt sinaka tooni, mis oli tugevas kontrastis ta sünkmustade kulmudega.
„Mul on vaja pääseda mu… Lucas Haasi korterisse. Ma olen tema õde Mia Haas.”
Tüdruk patsutas higimärga T-särki ja vahtis mulle pead selga visates otsa. „Isikutunnistus on?”
„On.” Võtsin rahakotist juhiloa. Tüdruk vahtis seda liikluspolitseiniku tähelepanelikkusega ja andis siis selle mulle tagasi. „Toon võtme.”
„Tänan.” Järgnesin talle ukseni, millel oli silt HALDUSJUHT.
Kui ta avas majahoidja korteri ukse, tabas mu nina läppunud suitsuhaisu ja nägin diivanil pikali särgita majahoidjat, kelle kõht oli nii suur, et varjas ta näo. Kohvilaual olid laiali tühjad õllepurgid. Keerasin pilgu kõrvale. Uks sulgus.
Seisin seal oma arvates kaugelt kauem, kui võtme toomine oleks pidanud aega võtma. Kuulsin, kuidas tüdruk üritas isa äratada. Siis oli ta tagasi. Lootsin näha ta käes võtit, aga ta ütles, et peab ise ukse avama. „Selline on kord. Oma võtme saab teile anda ainult kinnisvarafirma.”
„Pole midagi.”
Võtmekimp kõlises ta käes, kui ta läks lifti juurde ja vajutas mitu korda järjest nupule, nagu sõltuks lifti liikumise kiirus sellest, mitu korda nupule vajutatakse. Liftil kulus kohalejõudmiseks mitu minutit, mille veetsime ebamugavas vaikuses: trepist oleks jõudnud märksa kiiremini. Uste avanedes vahtis liftist vastu tühi käru. Tüdruk tõmbas selle välja ja lükkas fuajeesse, kus see jäi maast laeni ulatuva marmormustriga peegli ees pikkamööda seisma. Astunud lifti, vajutas tüdruk kolm korda neljanda korruse nupule. Ta vaatas minu poole, kuid keeras siis kähku pilgu kõrvale, nagu oleks peitust mänginud, ning ütles vaikse häbeliku häälega: „Mina olen muide Bailey.” Ma ei osanud öelda, kui vana ta võis olla. Kaheksateist? Vähemalt kaheksateist.
Lift liikus piinava aeglusega. „Tänan, Bailey, et võtme tõid.”
Ta noogutas. „Pole probleemi. Härra Haas oli minu inglise keele õpetaja. Olen üheksandas klassis.”
Ma poleks elu sees osanud arvata, et ta võiks olla neliteist või viisteist, aga nüüd tundsin juba huvi. „On või?” Esitasin küsimuse rõhutatult oleviku vormis.
„Ma ei talu praegust asendusõpetajat. Tunnen härra Haasist tõesti puudust. Temaga oli nii lõbus.” Ta turtsatas, nagu oleks Lucase nime mainimisega kaasnenud meeldivad mälestused.
See polnud just sellise õpilase reaktsioon, kes on mures, et tema õpetaja võib olla mõrvar. „Küllap ta on varsti tagasi.”
Bailey keeras pead ja vaatas mulle kahtlevalt otsa. „Kas te tõesti usute seda?”
„Muidugi. Jah.” Uksed avanesid pikkamööda ja ma pressisin end esimesel võimalusel nende vahelt välja. Ühtäkki tahtsin pääseda eemale sellest tüdrukust, ükskõik millisest Lucase õpilasest. „Mul on hea meel kuulda, et mu vend meeldib oma õpilastele.”
„Jah, täiega. Ükskord kehtestas ta sellise korra, et kõik, kes jäid sellepärast hiljaks, et läksid kohvi ostma, pidid ka temale kohvi tooma. See oli nii naljakas – ükskord oli tal laual nagu mingi neli kohvi.”
Kooli lähedal asuvas Targeti kaubanduskeskuses oli Starbucks. See avati küll pärast seda, kui mina siit ära kolisin, aga kujutasin ette, kuidas Westfieldi tüdrukud lippavad ringi, käes Starbucksi topsid vähevahustatud rasvavaba piima ja kolmekordse espressoga pähklimaitselise macchiato’ga, ning tunnevad end oma kuulsate iidolite valge-roheliste aksessuaaridega tõeliste suurlinnatüdrukutena.
„Tõesti naljakas. Nii Lucase moodi.” See ei kõlanud üldse Lucase moodi. Lucasele isegi ei meeldinud kohv.
„Jah, ja ta värises nagu kogu ülejäänud päeva.” Ta tõmbles seda demonstreerides, nagu oleks elektrišoki saanud. Ta häbelikkus hakkas järele andma ja ühtäkki oli ta hääl liiga vali, liiga heatujuline; see käis närvidele. Ta tahtis veel midagi öelda, rääkida veel mõne lõbusa loo, kuid ma ei suutnud seda kuulata ja tegin ta käepaela kohta komplimendi. Bailey noogutas, nagu oleks komplimenti oodanud, ning heitis pilgu tihedalt ümber randme seotud punutisele. Nüüdseks pidid sõbrapaelad vist täiesti retrod olema; need olid retrod juba siis, kui mina olin neliteist.
Ta