kodakondsust ja see vähendas tagasisaatmise riski. Kuhu oleks nad tagasi saadetud? Kuid seda varast hommikut lennujaama tualettruumis pidi Maloof järgnevatel aastatel kahetsema. Temal ja ta perel lubati Rootsi jääda, kuid Rootsi passi saamine ilma passita, mille vastu see vahetada, osutus peaaegu võimatuks. Ja selleks ajaks, kui Maloof oli piisavalt kaua oodanud, et see võimalikuks saaks, oli ta juba esimest korda arreteeritud.
See tähendas, et ta pidi tagasi järjekorra lõppu minema. Ja see kordus taas ja taas. Nüüd oli Michel Maloof 32aastane ja tal polnud ikka veel passi, ei Rootsi ega Liibanoni oma. Seetõttu ei saanud ta sõita Suurbritanniasse, mis asus väljaspool Schengeni piiri. Ta pidi kellegi teise saatma. Petrovic võis minna. See polnud probleem.
Rick Almanza tõusis, Mild samuti.
„Ma tänan väga, Michel,“ lausus inglane. „Sinuga saab olema rõõm äri ajada.“
Ka Michel tõusis. Ta oli hämmeldunud ja segaduses. Ta surus meestel üle laua kätt.
Ta oli just teeninud rohkem raha, kui ta kunagi unistada oli julgenud. Miljoneid. Kümneid miljoneid.
„Ma tänan teid. Mis hinda puutub … ja koguseid … ja tähtaegu …?“
Almanza naeris.
„Meil on küllalt aega, et seda arutada,“ lausus mees.„Meie praeguste turvakottide leping ei lõpe enne 2024. aastat. See annab meile läbirääkimisteks 15 aastat aega.“
Maloofi naeratus kustus. Kas ta kuulis õigesti? Kas ta sai millestki valesti aru?
„Nagu sa kindlasti mõistad,“ ütles Anders Mild rootsi keeles, „ei saa me suurt midagi teha senikaua, kui oleme praeguse lepinguga seotud. Aga me teeme G4S-iga pikaajalisi plaane ja loodame, et saad sama teha.“
2024?
Kas nad tõmbasid ta haneks?
5
Sami Farhan tegi vasakpöörde Tegeluddsvägenile ja sõitis üle raudtee Frihamneni kontorihoonete ja ladude poole. Kell oli pool seitse hommikul, oli endiselt pime ja ta hakkas ootusärevuses sõrmedega vastu rooli trummeldama.
Võrreldes unise kesklinnaga käis sadamas vilgas tegevus. Kaubikud ja veoautod sõitsid edasi-tagasi Frihamnsgatani eredate prožektorite all, mis asendasid seal tänavavalgustust, kraanad tõstsid laevadelt konteinereid ja Sami erutus ainuüksi mõttest, et ühest sellisest metallkastist saab alguse tema uus elu.
Hassan Kaya kontor asus aadressil Magasin 6 ning Sami parkis auto laadimisplatvormi kõrvale.
Vaevalt poole tunni pärast peaks laev sadamasse jõudma.
Ta ei suutnud kohale tulemata jätta, et seda oma silmaga näha. Ta oli Ibrahim Bulutiga, kes oli ta selle projekti juurde meelitanud, kokku leppinud kohtumise dokil. See hetk oli mäletamist väärt.
Neli kuud varem oli Sami mööda teise korruse akendeta koridori sammudes sisse astunud Hassan Kaya väikesesse täistuubitud kontorisse.
Ibrahim Bulut oli tutvustamise enda peale võtnud.
Sami oli teismeeas Bulutiga Linnea poksiklubis poksinud. Nad tegid trenni vaid paar kuud, kuid sellest piisas, et neist saaksid sõbrad. Aastate jooksul kohtusid nad aeg-ajalt ning tegid 2000. aastate alguses isegi paar korda koostööd. Sestsaadik oli Bulut ametis asjaga, mida Sami kavatses tegema hakata. Türklane oli kuritegevuse sinnapaika jätnud ning nüüd oli tal edukas lilleimpordiäri Årstas. Tänu impordile oli ta möödunud sügisel tutvunud Hassan Kayaga, kes oli just alustamas uut äri. Samit kutsuti osalema ainult tänu sellele, et ta juhtus Bulutiga autos istuma, kui Kaya Bulutile helistas, et oma plaanidest rääkida.
Paar päeva varem olid nad kohtunud Kaya Magasin 6 kontoris. Ruum lõhnas niiskuse järele ja oli täis ehitussegusid ja paberit. Sami oli istunud puidust toolil ja kuulanud, kuidas asi käib.
Kaya rääkis, et oli kaua selles äris tegutsenud ning tegelenud värskete ja külmutatud mereandide impordiga 90ndate keskpaigast saadik. Nüüd oli tal plaanis tegevussuunda muuta ning loobuda võitlusest suurte monopolide ICA ja Axfoodi vastu. Seetõttu otsis ta uusi partnereid. Suurem osa krevette ja rannakarpe püüti Põhjamerest. Kuid mida lähemale minna Põhja-Jäämerele, seda paremaks muutus mereandide kvaliteet. Põhjus, miks nii vähesed seda tegid, oli selles, et tagasitee Rootsi võttis rasketes mereoludes kaua aega. Kuid Hassan Kayal oli õnnestunud leida kapten, kes külmutas mereannid juba laevas ning pakkus kvaliteetseid tooteid mõistliku hinnaga. Hulgimüüja juurdehindluse juures tähendas see ratsa rikkaks saamist.
Kaya oli joonistanud plaani pabersalvrätile, mille ta leidis vanast Valhallavägeni Hiina restorani takeaway-toidu karbist. Samile anti numbrid kaasa. Nii sai ta ise arvutada, kui suured rahad liiguvad impordiäris.
„Me loome ettevõtte,“ seletas Kaya. „Sina ja mina ja Ibrahim. Minu kapten vajab oma laevale uusi külmutusseadmeid ja selleks on kapitali vaja. Ibrahim on lubanud investeerida kümme miljonit ja sama suure summaga osalen mina. Kui palju oled sa mõelnud investeerida?“
Samil käis peale kohtumist pea ringi. Tal polnud nii palju raha. Peale isikliku konto tühjendamist ja peale seda, kui tema vennad olid vastumeelselt nõustunud laenama talle oma säästud, õnnestus Samil lõpuks auk pähe rääkida ka mõnele oma sõbrale ja Karini onule. Ta sai kokku viis miljonit. Selle eest sai 20 protsenti värskelt loodud ettevõttest tema omaks.
Ta rääkis projektist Karinile, kuid jättis mainimata, kui suur on tema osalus selles.
Risk oli see, millega ta oli elanud kogu elu.
Kui Sami Farhan sel külmal hommikul mööda treppe teisele korrusele Magasin 6 poole jooksis, et vahetada Hassan Kayaga paar sõna, avastas ta enda üllatuseks, et tagasihoidlik kontor oli suletud ja lukus. Kaya oli soovitanud Samil mitte laeva vaatama tulla, konteineritäie külmunud krevettide mahalaadimine polnud mingi eriline sündmus kellegi jaoks, kes oli seda korduvalt teinud.
Kuid Sami ei olnud.
Ta jooksis kiiretel jalgadel uuesti trepist alla ja hoonest välja. Läänemere vesi oli endiselt paar kraadi soojem kui külm hommikuõhk. Lahe ja dokkide kohal lasus udu ning tema nägu tõmbus teed ületades niiskeks. Kell oli kümne pärast seitse ja tema suu tõmbus naerule, kui nägi sadamasillal Buluti valget Mercedest.
Edukas hulgimüüja märkas Samit lähenemas ja astus autost välja. Mehed tervitasid teineteist.
„Aeg on teenida natuke kuramuse raha,“ ütles Bulut kähedalt naerdes.
Tema suust tuli aurupilv, justkui ümbritseks naeru jutumull.
„Kus on laev?“ küsis ta ja vaatas ringi.
Sami raputas pead ja osutas huupi sadama sissekäigu poole.
„Sina oled see, kes seda teab. Mul pole õrna aimugi. Kas laevad on nagu lennukid? Kas nad randuvad kindlal ajal või kuidas see värk käib?“
„Millal lennuk viimati õigel ajal maandus?“ küsis Bulut. „Kas sa veoautosid oled näinud?“
Hassan Kaya oli näidanud neile visandeid veoautodest, mis kandsid ettevõtte logo. Need oleks pidanud seal olema, et last vastu võtta, kuid neist polnud märkigi. Sami hüppas ühe koha peal üles-alla nagu väike laps, kes nõuab oma küsimustele kiireid vastuseid.
Kell sai seitse ja kaks sõpra rääkisid …rsta ladudest ja sellest, kui palju raha nad külmutatud mereandidega teenivad, püüdes samal ajal hoida sooja nii hästi kui võimalik. Sami kiikas pidevalt Läänemere poole, lootes laeva näha. Kuid laeva ei tulnud, nagu ka veoautosid.
Kell pool kaheksa ei suutnud Sami enam pettumust varjata. Ta palus Bulutil Mercedese juures oodata ning läks paari kaupa maha laadiva mehega juttu ajama.
Sami Farhan polnud mees, kes jätaks midagi juhuse hooleks. Kahe kuu jooksul, mis olid möödunud sellesse projekti investeerimisest, oli ta esitanud Hassan Kayale tuhandeid küsimusi ja Kaya oli kõigile neile kannatlikult vastanud. Tänu sellele ei teadnud Sami üksnes seda, et laev, mida nad ootasid, sõitis Eesti lipu all, vaid ka seda, mis selle tähis on ja kus see randub.
Kuid mitte keegi, kes sadamas sel hommikul