kedagi teist. Kergem oli selles mitte osaleda.
„Ei,“ vastas ta.„Ma ei näinud seda.“
„See tundus olevat mõistlik pakkumine. Neli tundi kahesaja krooni eest, või midagi taolist. Kas läheme?“
Lena hakkas entusiastlikult joogagruppidest rääkima ja Alexandra mõtted hajusid taas.
Elu, ütles tema ema, enne kui ta ühel hallil novembripäeval seitse aastat tagasi vähki suri, on nagu mistahes pidu. Kui tahad, võid olla baaris ja juua senikaua, kui oled nii purjus, et pead tualetti oksele minema. Aga sa võid ka peale õhtusööki koju hiilida, sest sinu arvates on kõik lollid. Võibolla püüad sa sügavat vestlust arendada mingi masendava tüübiga, kes peab end kunstnikuks. Või siis tantsid öö otsa. Elu on see, mis sa sellest teed, midagi paremat on see haruharva.
Alexandra oli emaga üles kasvanud. Ainult nemad kaks. Diagnoosi ja surma vahele jäi vaid neli kuud. Ja kuigi sellest oli möödas seitse aastat, nägi Alexandra mõnikord ikka veel teda oma peegelpildis.
Kella seitsme ajal oli ta kodus ja tund hiljem õhtust söönud. Ta pesi nõud, pani selga hommikumantli ja istus sohvale, šokolaaditahvel näpus. Telekast tuli film, mis rääkis naisadvokaadi võitlusest maffiaga. Advokaadiamet oli miski, mida Alexandra endiselt kaalus. Talle meeldisid reeglid.
Samavõrd, kui ta oli mures oma üksinduse pärast, oli ta rahul oma tööga. Ta töötas Västbergas G4S-is, hiigelsuures rahvusvahelises ettevõttes, kus ta tundis end mugavalt. Ta arvas, et leiab ühel päeval midagi uut, võibolla kesklinnas, kuid tal ei olnud kiiret. Ta oli kõigest 24aastane ja terve elu oli veel ees.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.