kui ta Buluti ja auto juurde tagasi jõudis. „Kas sa saad aru, mida ma mõtlen? See ei ole hea tunne.“
Tema süda peksles läbi paksu sulejope.
„Sa oled lihtsalt paranoiline,“ ütles Bulut naeratades. Ta naaldus vastu Mercedest ja suitsetas.„Nagu tavaliselt.“
„See ei ole lihtsalt minu raha. Kas sa saad sellest aru? Inimesed ootavad asju. Igast suunast.“
„Sa oled seda mõned korrad maininud,“ vastas Bulut.„Nii umbes sada korda.“
„Nii et kus see laev siis on?“
Sami trummeldas sõrmedega vastu reit ja vangutas pead.
„Äkki istume maha ja ootame?“ pakkus Bulut, kes hakkas sõbra eeskujul rahutuks muutuma.
Nad istusid Mercedesesse ja Bulut käivitas auto, et kütteseade sisse lülitada. Vaikides vahtisid nad sadama tühja sissepääsu. Sami sõrmed jätkasid trummeldamist. Küll reitel, küll armatuurlaual, küll autouksel. Mõne minuti pärast ei suutnud ta seda enam taluda.
„Ma lähen vaatan, kas ta on ehk kontorisse jõudnud.“
Ibrahim Bulut noogutas.
Kui Sami Farhan Magasin 6 koridori jõudis, oli enamik uksi ikka veel suletud. Ta koputas Kaya kontori uksele. Alguses õrnalt, siis kõvemini. Midagi ei juhtunud.
Ta võttis oma telefoni ja valis uuesti numbri, millele mereanni maaletooja oli alati vastanud. Telefon kutsus, kuid ikka ei vastanud keegi.
Telefon vastu kõrva surutud, uuris Sami lukus ust. Mõnedel kontoritel olid sel korrusel metalluksed, kuid see uks oli puidust. Ta pistis telefoni taskusse ja püüdis ust õlaga tõugata. Uks andis järele. Mitte palju, kuid piisavalt, et uuesti proovida, seekord jõudu kasutades.
Viiendal katsel andis uks järele. Raam purunes raksatades ja Sami leidis end ootamatult väikesest kontorist, mida ta oli nii palju külastanud.
See oli tühi. Isegi laud oli läinud.
Tema veri vemmeldas meelekohtades.
Mingit laeva ei tule. Mingeid veoautosid ei ole.
Nagu tiiger väikeses puuris, sammus Sami kontoris edasi-tagasi. See kaabakas oli neid tüssanud.
Ibrahim Bulut istus autos ja ootas. Sami tõmbas autoukse lahti.
„Ta on läinud. Mõistad? Läinud. Kontor on tühi. Telefon on välja lülitatud. Pagan võtaks! Kuradi kurat küll. Nüüd läheme selle lurjuse juurde koju ja vestleme temaga.“
„Mida põrgut sa räägid?“
Igasugune värv oli Buluti näost kadunud.
„Me saime tünga. Mingit laeva ei tule. Me läheme nüüd selle mölaka poole ja hoolitseme selle eest, et me oma raha tagasi saaksime.“
„Aga …“ ütles Bulut,„ma ei tea, kus ta elab …“
„Sa ei tea, kus ta elab? Mida kuradit sa sellega öelda tahad?“
Sami ei uskunud oma kõrvu.
„Kusagil Göteborgis, ma arvan,“ ütles Bulut.„Või Landskronas või kusagil seal paganama läänerannikul.“
„Aga sa ju väitsid, et tunned teda?“
„Jaa, põrgu päralt, ma tunnengi teda. Me oleme ju koos töötanud. Aga mitte nii hästi, et teada, kus ta elab. Kusagil ta oma krevettidega elab, see on kõik, mis ma tean.“
Sami mõtles rahale. Ta mõtles Karinile, tema suurele kõhule ja sellele, kuidas ta Johni imetab. Ta mõtles oma suurele vennale, kes nimetas teda Krevettide Isandaks ja naeris.
Ta mõtles, kuidas oli mõne hetkega muutunud edukast ärimehest võlgades vaevlevaks kriminaalse minevikuga kokaõpilaseks.
„Kuradi kurat,“ karjatas ta, tagudes kätega Saksa auto tugevat esipaneeli.„Põrgusse, põrgusse, põrgusse!“
6
Siin seda igatahes ei juhtu.
Muusika mürtsus nähtamatutes kõlarites nii valjult, et ta ei kuulnud isegi omaenda hingeldamist.
You’re hot then you’re cold, laulis Katy Perry. You’re yes then you’re no.
Miks, imestas Alexandra Svensson, püüdes jäljendada energilise treeneri kiireid kükk-hüppeid, peaks tema elu olema kokkuvõetav lühikese kolmeminutilise poplauluga? Ta ei tahtnud olla nii ettearvatav. You’re in then you’re out. Aga see ei olnud tema süü. Ultimaatumi esitamine mehele oli õige tegu. Mees ei saanud koogitükki ära süüa, seda samal ajal taldrikule alles jättes.
Sel neljapäeva pärastlõunal oli Ringeni Friskis&Svettis spordiklubis trennis umbes kakskümmend inimest. Alexandra oli läinud sinna kohe peale tööd. Mehi oli vaid kaks. Üks neist oli gei. Teine oli meeleheitel. Kumbki polnud sobiv kandidaat.
Põlvetõsted.
Käteringid.
Alexandra Svensson käis trennis kaks korda nädalas ja oli liigutused selgeks õppinud, kuid see polnud koht, kus võiks kohata kedagi, kellega jagada elu.
Tema ees, paremal, oli Lena Hall.
Alexandra jälgis sõbrannat peeglist. Lenal oli liivakellafiguur. Ta tellis alati saiakese, kui nad peale trenni kohvile läksid, ning ahmis selle endale sisse paari suutäiega, pidamata seda millekski eriliseks. Ja ometi tõusid Lena põlved kõrgemale kui treeneri omad ja ta ei paistnud kunagi higistavat.
Elu oli sügavalt ebaõiglane ja Lena oli selle tõestus.
Lena ja Alexandra olid ebatüüpilised sõbrannad. Nad ei tundnud teineteist eriti kaua, kuid Lena oli seda tüüpi inimene, kes kõigile meeldis, isegi kui olid teda äsja kohanud. Kui naised peale trenni Espresso House’i maha istusid, et võtta tavapäraselt kohvi – ja saiakese –, rääkis Alexandra tööst ja Lena riietest. Need olid rollid, mille nad olid endale võtnud. Alexandra rääkis uue loo oma ülemusest Claude Tavernierist ning Lena kulutas pool tundi kleidile, mida ta oli internetipoes näinud ja mida ta tahtis osta, kuigi see oli liiga kallis ja ta polnud seda selga proovinud.
„Aga ma ei peaks seda tegema, või mis?“ küsis ta.
„Ma ei osta just palju riideid,“ vastas Alexandra.
Ta vaatas iga natukese aja tagant oma mobiiltelefoni kella. Tegelikult ei olnudki tal erilist kiiret oma Hammarby Sjöstadi korterisse, tema ainus plaan oli minna läbi Hammarby Allee Coopist, et osta endale õhtuks midagi süüa. Alexandra vaatas igatsevalt Lena saiakest ja otsustas, et lisab ostukorvi ühe Lindti tumeda piparmündišokolaadi. Ta vajas midagi, millega end telekat vaadates lohutada.
Alexandra teadis, et ta ei peaks mõtlema mehele, keda tõenäoliselt kunagi enam ei näe, ta teadis, et see polnud suur kaotus, mees oli talle kõigest platseebo.
Kuid ta ei saanud sinna midagi parata.
Tal oli võime armuda lootusesse, ta armus armastusse ning tema tunnete objektil ei olnud alati suuremat tähtsust. Vähemalt mitte alguses. Aga varem või hiljem murdis reaalsus sisse. Ja mees, kes tema voodis magas, moondus kenast võlurist, kes kaotas üksinduse ära, norskavaks seaks, kes hommikusöögi ajal täis suuga iseendast rääkis.
Kuid samas ei olnud ta loodud üksi elama.
Ta ohkas.
„Mis on?“ küsis Lena.
„Ei midagi,“ vastas Alexandra.
„Aga sa kuulsid, mis ma ütlesin, on ju nii?“
Tõde oli see, et Alexandra ei kuulanud teda, nii et kui ta noogutas, lootis ta, et lisaküsimusi ei tule. Lena oli oma piruka nahka pistnud ja küsis arvet.
„Teisipäeval näeme?“ küsis ta.
Alexandra noogutas. Trenni oli toredam minna, kui Lena teda seal ootas, kuid üle kahe korra nädalas oleks olnud liig.
„Võibolla peaksime ka joogat proovima,“ lausus Lena. „Kas sa kutse said?“
„Mis