otsas, kus tavaliselt seisis ämber, rippus alasti naise keha. Sügavas kaevuvees ligunemisest helkis see heledalt. Keha rippus pea alaspidi, keha ülemine osa, pea ja õlad, jäid nende pilgu eest kaevurakke varju. Aga kahkjate ja elutute kehaosade järgi oli selge, et see, mida nad nägid – punase savilögaga, mida kaevuvees ligunemine polnud maha uhtunud, ja lugematute kriimustushaavadega kaetud keha – oli surnukeha.
Õde Síomha nõtkutas aeglaselt põlvi.
«Jumal kaitsku meid kurjuse eest!» sosistas ta. Seejärel näitas ta surnukeha suunas. «Kähku, õde Brónach, aita mul see vaene õnnetu nööri küljest lahti lõigata.»
Õde Síomha astus kaevurakke juurde ja piilus alla, käed ees, et surnukeha kaevust välja õõtsutada. Seejärel, terava karjatuse saatel, mida ta ei suutnud maha suruda, pööras vapustatud õde üllatunult pilgu kõrvale.
Uudishimulikult astus õde Brónach ettepoole ja piilus kaevu. Ta nägi kaevu poolhämaruses, et seal, kus oleks pidanud olema laiba pea, ei olnud midagi. Pea oli otsast raiutud. Allesjäänud kaelaosa ja õlad mustendasid verest.
Ta pöördus äkitselt ja öögatas, püüdes okset alla suruda.
Hetke pärast taipas õde Brónach, et Síomha on ilmselt sedavõrd verest väljas, et ei tea, mida ette võtta. End kogudes kummardus Brónach ettepoole ja, vastikust maha surudes, üritas keha kaevu ääre peale tõmmata. Aga üksinda osutus see ülesanne talle liiga raskeks.
Ta heitis kiire pilgu õde Síomha poole.
«Sa pead mind aitama, õde. Kui sa haarad ta kehast, lõikan ma läbi nööri, mis seda õnnetut kinni hoiab,» juhendas ta leebelt.
Kuuldavalt neelatades üritas õde Síomha oma meelerahu tagasi saada, noogutas kähku ja haaras vastumeelselt külma ja märja surnukeha keskelt kinni. Ta ei suutnud jälkustunnet maha suruda, kui külm ja elutu laip tema vastu puutus.
Väikse noaga, mida kõik õed kaasas kandsid, lõikas õde Brónach lahti köidikud, millega laiba pahkluu oli kaevunööri külge seotud. Seejärel aitas ta õde Síomhal peata keha üle kaevuääre väikesele kaevuseinale ja seejärel maapinnale tirida. Kaks vaimulikku seisid mõne hetke laipa jõllitades, teadmata, mida teha edasi.
«Surnupalve, õde,» pomises Brónach kohmetult. Koos lugesid nad poollauldes palve, mille sõnad kõlasid praegu nii mõttetult. Palve lõpus valitses mõni hetk vaikust.
«Kes võis midagi sellist teha?» sosistas õde Síomha natukese aja pärast.
«Maailmas on palju kurjust,» vastas õde Brónach palju filosoofilisemalt. «Aga kohasem oleks küsida – kes see vaene õnnetu on? See on noore naise keha, taevake, ta on ju alles tütarlaps.»
Õde Brónachil õnnestus pilk lahti kiskuda verise, tükeldatud keha sellest kohast, kus oleks pidanud olema pea. Vaatepilt verisest lömastatud ihust naelutas ta pilku, samas teda kohutades ja iiveldama ajades. See keha kuulus kahtlemata noorele ja varem heas tervises naisele, kes oli vaevu puberteedieast välja jõudnud. Peale puuduva pea oli tema ainsaks vigastuseks rinnahaav. Südame juures oli nahal sinakas laik ja lähemal vaatlusel oli näha koht, kust vahe mõõgatera või mingi sarnane riist oli südamesse tunginud. Aga see haav oli juba ammu veritsemast lakanud.
Õde Brónach sundis end kummarduma, et tõsta laiba käsi ja asetada see risti rinnale, enne kui koolnukangestus selle võimatuks teeb. Äkitselt laskis ta käel langeda ja ägas valjusti, otsekui oleks keegi teda päikesepõimikusse löönud.
Ehmunult jälgis õde Síomha Brónachi kätt, mis osutas nüüd laiba vasakule käsivarrele. Surnu käsivarre ümber oli seotud midagi, mis laiba asendi tõttu oli varem nende pilgule varjatuks jäänud. See oli puutükk, ei enamat kui toigas, millele olid sälgud sisse lõigatud. Õde Brónach tundis ära Oghami, Iiri iidse kirjakunsti, aga ta ei saanud tähemärkidest aru. Oghami ei kasutatud enam viies kuningriigis, sest nüüd oli käibel ladina tähestik, milles iiri keeles kirjutati.
Aga kui ta puutoigast uurides ettepoole kummardus, märkasid ta silmad midagi ka laiba teises, kokkupigistatud peos. Väike kulunud nahkrihm oli keritud ümber parema randme ja asetatud kokkusurutud rusikasse. Õde Brónach võttis end uueks ülesandeks kokku, põlvitas surnukeha kõrvale ja tõstis väikesed valged käed. Ta ei suutnud sõrmi lahti kangutada, sest surnukangestus oli käe igaveseks rusikasse surunud. Kuid sõrmede vahel oli piisavalt suur pilu, et näha nahkrihma otsa kinnitatud väikest metallkrutsifiksi, millest elutu käsi nii tugevasti kinni hoidis.
Õde Brónach tõi kuuldavale tasase oige ja vaatas üle õla õde Síomha poole, kes oli kangestunud ilmel kummardunud vaatama, mida teine avastas.
«Mida see võib tähendada, õde?» Õde Síomha hääl kõlas pinevalt, peaaegu kähedalt.
Õde Brónachi nägu oli surmtõsine. Ta valitses nüüd oma näoilmet täielikult.
Ta hingas sügavalt, vaatas viletsasti sepistatud ja läikima löödud vaskkrutsifiksi, enne kui mõõdetud toonil vastas. Ühelgi kõrgest seisusest või rikkal inimesel ei oleks niisugust odavat eset olnud.
«See tähendab, et peaksime nüüd abtiss Draigeni kohale kutsuma, hea õde. Kes see vaene peata tüdruk ka poleks, on ta minu arust üks meie omadest. Ta oli usuõde.»
Kaugelt eemalt, nende tillukese koguduse kohal kõrguvast tornist, kuulsid nad gongilööke, mis tähistasid veel ühe ajaperioodi möödumist. Pilved oli äkitselt tihenenud ja katsid nüüd kogu taeva. Mägedes tuiskas jälle jäist lund.
Teine peatükk
Foracha, Ros Ailithiri Rossi rannaäärne barc sõitis kiiresti Iirimaa Mumani kuningriigi lõunaranniku ääres. Laeva purjed olid täis jäist idatuult, mis veesõiduki peaaegu ümber kallutas ja taglase tugevasti pingul köisi nagu harfikeeli mängitas. Ilm oli ilus, kui kaugelt rannalt sööstvad meretuuleiilid välja arvata, merelindude parved tiirlesid väikese laeva kohal ja peksid kohal püsimiseks tiibu vastu tuult ning kajakad kisasid veidralt kaeblikul viisil. Siin-seal sööstsid tugevad kormoranid lainetesse, ilmusid sealt koos saagiga, tegemata väljagi kajakate kadedast kisast ega tormilindudest. Nende merelindude hulgas oli ka linnuliik, kelle järgi Foracha oli oma nime saanud – tumepruuni ülemise osa ja puhasvalge alaosaga tirgud, kes liikusid tihedas rivis ja uurisid veesõidukit, enne kui järskudel kaljunukkidel tihedasti asustatud linnukolooniasse tagasi tiirlesid.
Laeva kapten Ross seisis tüürimehe kõrval roolipinni juures, jalad harkis, et tasakaalus püsida, kui tuul laineid vastu laeva peksis ja seda paremale kallutas, nii et väike barc tundus aegamisi katastroofi poole veerevat. Aga siis kerkis laeva vöör üle laine ja vajus allapoole, suunates laeva jälle tagasi vasakule. Hoolimata laeva rullumisest ei tundnud Ross mingit vajadust toe järele, nelikümmend aastat meremeheelu aitas tal igat kallet ja rullumist ette näha ning keha iseenesest paigal hoida. Kuival maal oli Ross tujukas ja kergestiärrituv, aga merel oli ta omas elemendis ja tunnetas põhjalikult mere kõiki tujusid. Ta muutus oma kiiresti purjetava barc’i lihast ja luust osaks ning tema sügavad rohelised silmad, mis mere muutlikku meelt peegeldasid, jälgisid valvsa tunnustusega, kuidas umbes pool tosinat meeskonnaliiget oma tööd tegid.
Tema terastele silmadele ei jäänud ükski asi märkamata, ei merel ega selle kohal taevas. Ta oli juba märganud peakohal tiirlevaid linde, keda on talvel harva näha, ning pannud nende kohalolu pehme sügisilma arvele, mis alles hiljuti oli talvekülma eest taandunud.
Ross oli lüheldane ja jässakas, lühikeste hallinevate juustega mees, kelle nahk oli meretuultes peaaegu pähkelpruuniks parkunud. Ta oli sünge olemisega mees, valmis alati, kui miski ei meeldinud, valjult käratama.
Pikk madrus, kes oma pahklike kätega roolipinni hoidis, kissitas äkitselt silmi ja heitis pilgu Rossi poole.
«Kapten …» alustas ta.
«Ma näen, Odar,» vastas Ross enne, kui mees oli lauset lõpetadagi jõudnud. «Olen seda juba pool tundi jälginud.»
Tüürimees Odar neelatas kaptenit vaadates üllatunult. Nende kõneteemaks oli kõrge mastiga ookeanilaev, mis asus neist umbes miili kaugusel. Rossi tähelepanekute