hääl kõrgenes ärevusest.
«Andke andeks,» vastas Fidelma aeglaselt ja tõusis ettevaatlikult püsti. Ross kummardus, et teda aidata.
«Kas pea käis ringi?» uuris meremees.
Fidelma raputas pead. Ta hurjutas end sisimas taas selle tundepuhangu pärast. Aga kas poleks tunnete eitamine veelgi suurem enda petmine? Ta oli oma tundeid maha surunud juba sellest hetkest, kui nad Eadulfiga Rooma kail lahkusid. Eadulf oli sunnitud jääma Rooma äsja ametisse nimetatud Canterbury peapiiskopi, kes oli Theodoros Tarsosest, nõuandjaks, ent Fidelma pidi tagasi oma kodumaale pöörduma.
Ent see möödunud aasta oli täidetud mälestustega Seaxmund’s Hami Eadulfist ning üksinduse ja igatsusega, nagu olnuks tegu koduigatsusega. Ta oli ju kodus. Oli jälle omal maal, oma inimeste hulgas.
Aga ikkagi igatses ta Eadulfit. Ta tundis puudust nende vaidlustest, sellest, kuidas ta meest tema erinevate arvamuste ja filosoofia pärast aasis, sellest, kuidas mees alati pahaaimamatult sööda alla neelas. Nende vaidlused olid raevukad, aga nende vahel ei olnud mingit vaenulikkust.
Eadulf oli saanud koolituse Iirimaal, nii Durrow’s kui Tuaim Brecainis, enne kui võttis vastu Rooma ja heitis kõrvale Colmcille’i õpetuse.
Seaxmund’s Hami Eadulf oli olnud ainus temaealine mees, kelle seltsis oli Fidelma end väga mõnusalt tundnud ja saanud end väljendada ilma oma positsiooni ja eluülesande taha varjumata, tundmata sundust võtta omale mingit rolli, nagu näitlejad mängides teevad.
Nüüd hakkas Fidelma taipama, et tema tunded Eadulfi vastu olid palju tugevamad kui pelgalt sõprus.
Mehele kingitud raamatu leidmine mahajäetud laevalt Iirimaa ranniku lähedal pani mõtted ta peas paaniliselt kihama.
«Ross, selle laevaga on salapärased lood.»
Ross tegi virila grimassi.
«Mina arvasin, et selles oleme juba ühte meelt.»
Fidelma torkas missaraamatu, mida ikka veel käes hoidis, Rossi nina alla.
«See kuulus minu sõbrale, kellega me üle aasta tagasi Roomas lahku läksime. Lähedasele sõbrale.»
Ross vaatas kukalt kratsides raamatut.
«Kokkusattumus?» pakkus ta kähku.
«Kokkusattumus missugune,» nõustus Fidelma. «Mis võis sellel laeval viibivate inimestega juhtuda? Ma pean selle välja selgitama. Ma pean välja selgitama, mis juhtus minu sõbraga.»
Ross paistis kimbatusse sattuvat.
«Me peame tagasi barc’i pardale minema, õde. Tuul tõuseb.»
«Te kavatsete selle laeva kaldale pukseerida?»
«Kavatsen küll.»
«Ma uurin siis laeva põhjalikumalt läbi, kui me juba ohututes vetes oleme. Kuhu poole te suundute?»
Ross hõõrus lõuga.
«Noh, kõige lähem sadam on just see koht, kuhu teid viin. Kolme Kaevu Lõhe kogudusse.»
Fidelma tõi kuuldavale tasase ohke. Avastuse tõttu oli ta hetkeks unustanud, miks ta üldse Rossiga koos reisib. Eile hommikul oli Ros Ailithiri abt, kelle juures Fidelma peatus, saanud sõnumi Kolme Kaevu Lõhe kogudusest, väikesest, Mumani kõige läänepoolsema poolsaare tipus asuvast kogudusest. Seal oli leitud üks tundmatu surnukeha ning kardeti, et see võib olla üks koguduse usuõdedest, kuigi laiba tuvastamine oli raskendatud. Laibal puudus pea. Abtiss otsis abi mõnelt brehonilt, viie kuningriigi kohtuametnikult, kes aitaks laiba tuvastada ja selgitaks välja, kes on tundmatu mõrvas süüdi.
See kogudus kuulus Ros Ailithiri abti Brocci võimupiirkonda ja too oli küsinud Fidelmalt, kas ta tahaks selle juhtumi enda peale võtta. Kolme Kaevu Lõhe kogudusse oli mööda sakilist rannajoont vaid päevapikkune meresõit ning sellepärast oligi Fidelma soovinud Rossi barc’iga reisida.
Mahajäetud Gallia kaubalaeva avastamine ja vend Eadulfi raamatukoti leidmine koos Fidelma lahkumiskingitusega saksi vennale olid Fidelmal tegeliku reisipõhjuse hoopis meelest viinud.
«Õde,» käis Ross ärevalt peale, «me peame barc’ile tagasi minema.»
Fidelma nõustus vastu tahtmist, asetas missaraamatu tagasi nahkkotti ja heitis koti üle õla.
Rossi mehed kinnitasid puksiirotsad Gallia laeva vöörist väiksema meresõiduki ahtri külge ja kaks meest jäeti pardale, tüürimees Odar ja veel üks meremees, aga Ross ja Fidelma läksid koos teistega Foracha tekile.
Fidelma mõtted olid hajevil, kui Ross andis korralduse tõmbeotsad järele anda, et oma laeva suuremast laevast kaugemale juhtida ja pärituulde pöörata. Varsti tõmbusid puksiirotsad pingule ja väiksem veesõiduk läks teele koos suurema laevaga, mis tema järel lainetes õõtsus. Tuul oli jälle tõusnud ja polnud kahtlustki, et kui Ross poleks sekkunud, oleks Gallia laev end juba veealuste kaljude ja karide otsa kinni sõitnud.
Ross hoidis murelikult silma peal pingul trossidel ja nende taga rähkleval laeval. Odar oli vilunud tüürimees ja pidas oskuslikult suuremat laeva kursil. Seejärel hakkas Ross endamisi aru pidama, milline kurss sadamale võtta. Ta suundus kahe edelapoolse graniitpoolsaare vahel asuva suurima lahesopi suunas, suure poolsaare poole, kus kõrgusid mäed, mille üle terendas üks kõrge ümar kuppel, mis teised tipud enda varju jättis. Kuplist eespool tõusis poolsaar laugelt kaarjaks avaraks saareks ja Ross käskis oma tüürimehel juhtida barc saare ja poolsaare vahelisse abajasse.
Fidelma oli end istuma sättinud ahtri reelingu äärde, käed ristis ja pea mõtlikult langetatud, nägemata lähenevat rannikut ega selle erakordset maastikku. Ta ei paistnud ka märkavat barc’i vintsklemist tagant tõukavas pärituules, ootamatult leitud varandus tema järel.
«Varsti oleme kaitstud vetes,» informeeris Fidelmat Ross, kes tundis kaasa noore vaimuliku hingepiinale, mida naise avastus oli põhjustanud ja mis peegeldus selgelt ka tema näost.
«Kas need võisid orjakaupmehed olla?» küsis Fidelma äkki ilma mingi sissejuhatuseta.
Ross mõtles hetke. Oli teada, et Iiri vetesse tungiti sageli orje otsima, mõnikord rünnati rannakülasid või kalapaate ning veeti elanikud minema, et need maha müüa Saksi kuningriikide orjaturgudel või isegi kaugemal, näiteks Ibeerias, Frangi riigis või Germaanias.
«Võib-olla ründasid orjakaupmehed kaubalaeva ja viisid kõik minema?» käis Fidelma peale, kui mees kõhkles.
Ross raputas eitavalt pead.
«Andestage, õde, aga seda ma ei usu. Kui, nagu ütlete, mõni orjakaupmees vallutas kaubalaeva, siis miks ta ei pannud oma meeskonnaliikmeid laevale ega sõitnud koos laevaga oma kodusadamasse? Miks viia siit ära meeskond ja mis veel imelikum, miks viia minema last ja jätta laev maha? Laeva eest saaksid nad sama palju, või isegi rohkem raha, kui laeva meeskonna ja lasti eest.»
Fidelma nägi, et Rossi loogika pidas paika. Tõepoolest, miks jätta maha nii puhas ja võrdlemisi korras laev? Fidelma ohkas sügavalt, kui tal kohe ei olnud vastuseid arvukatele küsimustele, mis ta peas vasardasid.
Ta püüdis lõpetada emotsionaalse energia raiskamise küsimuste peale, millele oli võimatu vastata. Tema mentor, Tara brehon Morann oli talle õpetanud, et ei ole mõtet muretseda vastuste pärast, kui ta juba teab, milliseid küsimusi küsida. Aga kuigi ta püüdis oma mõtteid klaarida ja leida pelgupaika dercad’i kunstis, meditatsioonis, mille kaudu olid iiri müstikute arvutud põlvkonnad kõrvalisi mõtteid ja vaimset ärritust vaigistanud, leidis Fidelma, et see on võimatu ülesanne.
Ta otsustas keskenduda läheneva ranniku maastikule. Nad olid sisenenud laia lahe suudmesse ja liikusid mägise poolsaare lõunakalda lähedal. Külm tuul ja muutlikud meretujud hakkasid järele andma, kui nad palju rahulikumasse vette jõudsid. Kui Rossi kurss suundus laugja saare lõunatipust idaküljele, muutusid ilmaolud leebemaks, sest maa kaitses neid tugevate tuuleiilide eest. Vaid mõni üksik pilv oli mahesinises taevas, kus kahvatukollane päikesekera rippus kõrgel ega andnud põrmugi sooja. Maastik tundus maalitud olevat läbipaistvates