.

üles, õde, et teid siis selle nööriga üles tõmmata.»

      Ta näitas nööri, millesse sidus rääkides silmuse.

      «Pange jalg silmusesse ja võtke nöörist kinni, kui ütlen.»

      Ross ronis nööri mööda kaubalaeva tekile. Fidelma vinnati see lühike maa ilma viperusteta üles. Tõepoolest ei olnud tekil kedagi peale Rossi ja tema madruste, kes olid purjed selleks ajaks juba korralikult kinnitanud. Üks Rossi meestest oli asunud roolipinni juurde, et laeva juhtida. Fidelma vaatas uudishimulikult mahajäetud, ent korda tehtud ja puhtaks küüritud tekil ringi.

      «Olete kindel, et pardal ei ole kedagi?» küsis ta kerge uskumatusega.

      Ross raputas pead.

      «Minu mehed on kõik kohad läbi otsinud, õde. Kuidas seda mõistatuslikku juhtumit selgitada?»

      «Mul ei ole nii palju informatsiooni, et isegi oletusi teha, mu sõber,» vastas Fidelma, jätkates puhta ja korrastatud laeva uurimist. Isegi köied olid korralikult kokku keritud. «Kas miski asub vales kohas? Ega ei ole märke, et laev on vägivallaga ähvardamise tõttu maha jäetud?»

      Ross raputas jälle pead.

      «Üks väike paat on endiselt laeva keskele kinnitatud,» osutas Ross. «Märkasin otsekohe, et laev on kõrgel veest väljas, nii et põhjamineku ohtu küll polnud. Laev ei ole ka katki, nii palju kui olen praeguseks aru saanud. Ei, ei ole mingit jälge, et laev jäeti maha uppumisohu pärast. Kõik purjed, välja arvatud topsel, olid korras. Mis siis meeskonnaga juhtus?»

      «Aga topsel?» küsis Fidelma. «See oli halvasti kinnitatud ja tugev tuul võis selle lahti rebida.»

      «Aga see ei ole ju põhjus laeva mahajätmiseks,» vastas Ross.

      Fidelma vaatas masti, kuhu topsel oli nüüd kinnitatud. Ta kortsutas kulmu ja kutsus Odari, kes oli purjed kokku rullinud.

      «Mis riidetükk seal üleval taglase peal on, kakskümmend jalga meist kõrgemal?» küsis ta.

      Odar vaatas kiiresti Rossi poole, enne kui vastas.

      «Ma ei tea, õde. Kas te tahate, et ma selle alla tooksin?»

      See oli Ross, kes talle korralduse andis.

      «Üles nüüd, Odar.»

      Mees ronis harjunud kergusega mööda taglast üles ja oli hetke pärast jälle all, rebenenud riidetükk käes.

      «See oli masti naela otsa kinni jäänud, õde,» ütles ta.

      Fidelma nägi, et see oli kõigest riidetükk, rebitud mingi riietuseseme küljest, mis võis olla särk. Aga Fidelmale pakkus huvi see, et riidetükil oli suhteliselt värske vereplekk, mis ei olnud veel täiesti pruuniks kuivanud, vaid oli säilitanud esialgse värvi.

      Fidelma tõstis hetkeks silmad mõtlikult üles, kõndis taglase aluse juurde ja piidles kokkurullitud topslit. Seejärel, silmi topslilt ära pöörates, tabas ta pilk veel midagi. See oli verise peopesa kuivanud jälg reelingul. Fidelma vahtis seda mõtlikult, täheldades endamisi, et see, kes selle jälje sinna jättis, oli reelingust merepoolsest küljest kinni hoidnud. Fidelma ohkas vaikselt ja asetas rebitud riidetüki oma marsupium’i, suurde kotti, mida ta alati vöö peal kandis.

      «Viige mind kapteni kajutisse,» juhendas Fidelma, nähes, et tekil ei ole enam midagi uurida.

      Ross läks kõrgeneva ahtriteki all olevasse peakajutisse. Õigemini oli seal kaks kajutit. Mõlemad olid puhtad ja korras. Narid olid üles tehtud ja ühes kajutis olid lauale sätitud taldrikud ja tassid veidi kohalt nihkunud. Fidelma pilku tabades selgitas Ross, et need võisid kohalt nihkuda laeva ebaühtlase liikumise tõttu, sest tüürimeheta laev õõtsus tuules.

      «Isegi ime, et laev ei ole mõne kalju vastu põrganud,» lisas ta. «Kes teab, kui kaua laev on ilma kurssi hoidva käeta merel ulpinud. Laev on täispurjes ja tugev tuul oleks võinud selle kergesti ümber lükata, kui purjesid ei vähendata ega rehvita.»

      Fidelma surus huuled hetkeks mõtlikult kokku.

      «Tundub nagu oleks meeskond lihtsalt haihtunud,» lisas Ross. «Nagu oleksid nad saladuslikul moel minema toimetatud …»

      Fidelma kergitas sarkastiliselt kulmu.

      «Reaalses maailmas selliseid asju ei juhtu, Ross. Kõikidele asjadele on olemas loogiline seletus. Näidake mulle ülejäänud laeva.»

      Ross läks ees kajutist välja.

      Tekkide all asendus mereõhu mahekirbe lõhn palju umbsema haisuga, mille tekitavad aastaid kitsukeses ruumis koos elavad ja söövad mehed, sest tekkide vaheline ruum oli nii madal, et Fidelma pidi kummarduma, et pead tala vastu mitte ära lüüa. Kopitanud higihais ja imal uriinilõhn, mida polnud isegi soolase veega pesemine hajutanud, levisid piirkonnas, kuhu meremehed kogunesid, kui nad ei pidanud ülal tekil tööülesandeid täitma. Ainus hea asi oli see, et siin all oli soojem kui külmast tuulest räsitud tekkidel.

      Meeskonna eluasemed olid üsna puhtad, kuigi mitte nii korras nagu kajutid, mida arvatavasti kasutasid laeva tähtsamad meeskonnaliikmed. Ent sellegipoolest ei olnud seal mingit märki korratusest ega rutakast lahkumisest. Kauba hoiukoht oli ülimalt korras.

      Meeskonna ruumidest viis Ross nad laeva kesksesse trümmi. Järjekordne lõhn täitis Fidelma haistmismeele ja meeskonna ruumide imala lõhnaga võrreldes ärritas teda veelgi rohkem. Fidelma jäi kulmu kortsutades seisma, püüdes ära arvata, mis lõhn talle ninasõõrmetesse tungib. Tegemist on mitmete vürtside seguga, mõtles ta, aga miski muu domineeris üle selle. Seiskunud veini lõhn. Ta silmitses pinevalt sünge trümmi sisemust. See paistis tühi olevat.

      Ross sehkendas tuletaela ja tulekiviga ning saigi sädemest õlilambi süüdatud ning nad nägid trümmi sisemust paremini. Ta ohkas vaikselt.

      «Nagu ütlesin, oli laev kõrgel veest väljas, mis muutis ta ilmaolude suhtes mõnevõrra kohmakamaks. Ma oletasingi, et leiame eest tühja trümmi.»

      «Miks ei ole pardal lasti?» nõudis Fidelma ringi vaadates.

      Ross oli selgelt hämmingus.

      «Pole aimugi, õde.»

      «See kaubalaev on pärit Galliast, ütlesite?»

      Meremees noogutas.

      «Kas laev võis Galliast ilma lastita tulla?»

      «Ahah,» Ross tabas otsekohe, mida naine mõtles. «Ei, see laev oleks tulnud lastiga. Ja samamoodi oleks see tagasisõidul mõnest Iiri sadamast kauba peale võtnud.»

      «Seega ei ole meil aimugi, millal meeskond laeva hülgas? Laev võis olla teel Iirimaale või tagasiteel Galliasse? Samahästi võis juhtuda, et ka kaup viidi kaasa, kui meeskond laeva hülgas?»

      Ross kratsis mõtlikult nina.

      «Need on head küsimused, aga meil ei ole vastuseid.»

      Fidelma tegi tühjas trümmis paar sammu ja hakkas seda hämaruses uurima.

      «Mida selline laev tavaliselt veab?»

      «Veini, vürtse ja teisi kaupu, mida siin maal nii tihti ei kohta, õde. Vaadake, need veinirestid on mõeldud vaatide jaoks, aga kõik on tühjad.»

      Fidelma jälgis mehe käe suunda. Lisaks tühjadele restidele oli seal ka prahti, katkiseid puutükke ja mingi rauast vankriratas: külili, üks kodar katki. Seal oli veel midagi, mis pani Fidelma veidi kulmu kortsutama. See oli suur puitsilinder, mille ümber oli tihedasti keritud jäme takune lõim. Silinder oli viieteistkümne sentimeetrise läbimõõduga ja viie sentimeetri kõrgune. Fidelma kummardus, puudutas lõime ning tema silmad läksid veidi suuremaks. Tokk oli looma soolikatest.

      «Mis see on, Ross?» küsis ta.

      Meremees kummardus tokki uurima ja kehitas õlgu.

      «Pole aimugi. Laeva peal ei ole sellest mingit kasu. Ja selle vahendiga ei saa ka midagi kinnitada. Soolikad annavad liialt järele, need veniksid iga pinge all.»

      Fidelma, ikka veel põlvili, oli hakanud järjekordse leiu vastu huvi tundma. Ta uuris punakaspruune latakaid