midagi vist, lihtsalt punakas savi. Oletan, et see toodi kaldalt siia jalgadega, kui trümmi täideti. Aga siin paistab seda rohkelt olevat.»
Fidelma ajas end püsti ja läks üle lageda laoruumi vööri otsa laevaluugi juurde. Äkitselt ta peatus ja pöördus uuesti Rossi poole.
«Kas selle teki all ei saaks keegi end peita?» küsis ta põrandale näidates.
Rossi näole ilmus ruumi hämaruses viril grimass.
«Kui see just merepiraat polnud, siis mitte, õde. Siin all on ainult laevapõhi.»
«Sellegipoolest leian, et selles laevas tuleks kõik kohad läbi otsida.»
«Tegelen sellega otsemaid,» oli Ross päri, nõustudes nurinata naise sundimatu autoriteediga.
«Andke mulle lamp ja ma jätkan.» Fidelma võttis mehe käest lambi ja ronis luugi kaudu laeva esiotsa, Ross aga vaatas närviliselt ringi, sest ta oli meremehe kombel ebausklik, ning kutsus kohale ühe meeskonnaliikme.
Lampi enda ees hoides leidis Fidelma väikese trepi, mis viis läbi ankruotsaruumi, kus suure laeva ankrut hoiti. Trepist üles minnes leidis ta veel kaks kajutit, mõlemad tühjad. Need olid samuti korras. Alles siis taipas Fidelma, mis nendes puudub. Kõik oli korras, liiga korras, sest polnud märkigi isiklikest asjadest, kapteni, tema meeskonnaliikmete või inimeste omadest, kes sellel laeval reisisid. Ei olnud riideid, habemeajamisriistu, ei midagi peale piinlikult puhta laeva.
Fidelma pööras ringi ja läks mööda lühikest kajutitreppi tekile Rossi otsima. Kui ta käsi mööda läikima hõõrutud käsipuud libises, tundis ta peopesaga selle pinnal muutust. Enne kui ta jõudis seda uurima hakata, kuulis ta tekil liikumist ja kuulis oma nime hüütavat. Ta läks üles valguse kätte.
Ross seisis mornil ilmel kajutitrepi ukse juures. Ross nägi, et Fidelma on trepist üles jõudnud ja läks naise juurde.
«Laevapõhjas ei ole midagi, õde, välja arvatud rotid ja mustus, nagu võiski arvata. Ei mingeid inimesi,» kandis ta süngelt ette. «Ei elusaid ega surnuid.»
Fidelma vahtis oma peopesa. See oli õrnalt pruunikas. Fidelma taipas sedamaid, millega on tegu. Ta näitas peopesa Rossile.
«Kuivanud veri, mis on alles hiljuti siia ilmunud. See on juba teine vereplekk laeval. Tulge minuga.» Fidelma hakkas trepist uuesti alla kajutite poole minema, Ross tema kannul. «Ehk tuleks meil surnukeha hoopis alumistest kajutitest otsida?»
Fidelma peatus trepil ja tõstis lambi üles. Trepikäsipuu oli vereplekke täis, aga veel rohkem kuivanud vereplekke oli trepiastmetel ning verd oli sattunud ka kahele poole seintele. Siinne veri oli vanem kui riideräbalal ja laeva käsipuul.
«Tekil ei ole verest jälgegi,» täheldas Ross. «See inimene pidi seda treppi mööda allapoole liikudes haavata saama.»
Fidelma prunditas mõtlikult huuli.
«Või sai all haavata ja tuli üles abi otsima, mõni inimene võis tema haava kinni siduda või mingil muul moel takistada verd tekile tilkumast. Aga vaatame, kuhu see jälg meid viib.»
Trepijalamil Fidelma kummardus, et laterna valgusel tekki uurida. Äkitselt kissitas ta silmi ja surus alla hüüatuse.
«Siin on veel kuivanud verejälgi!»
«See ei meeldi mulle, õde,» pomises Ross murelikult ringi vaadates. «Äkki kummitab sel laeval mingi kuri vaim?»
Fidelma ajas end sirgu.
«Ainus kurjus, mida võib leida, on inimlik kurjus,» sõitles ta Rossi.
«Inimjõud ei suudaks tervet meeskonda ja laevalasti minema toimetada,» protesteeris Ross.
Fidelma naeratas mokaotsast.
«Suudaks ikka küll. Aga nad ei teinud seda veatult, sest jätsid maha vereplekid, mis ütlevad, et see oli tõepoolest inimeste töö. Vaimud, kurjus ja muu selline ei pea verd valama, kui soovib inimkonda hävitada.»
Fidelma pööras ringi, ikka veel laternat üleval hoides, et uurida kaht kajutit trepi kõrval.
Vere hulga järgi, mis võis tulla rängalt haavatud inimeselt, eeldas Fidelma, et ohvrit oli löödud noa või muu terava instrumendiga kas kajutitrepi jalamil või ühes kajutitest. Ta läks esimesse kajutisse, Ross vastu tahtmist tema kannul.
Lävel Fidelma seisatas ja vaatas ringi, püüdes saladuse võtit leida.
«Kapten!»
Üks Rossi meestest ronis nende järel trepist üles.
«Kapten, Odar saatis mind teile ütlema, et tuul on jälle tõusnud ja lainetus veab meid kaljude poole.»
Ross avas suu vandesõnadeks, kuid ta silm tabas Fidelmat ja ta piirdus ühmatusega.
«Mis siis ikka. Pange laevale tross külge ja käskige Odaril valmis olla seda juhtima. Mina viin laeva puksiiris ohutult ankrukohta.»
Mees lippas minema ning Ross pöördus uuesti Fidelma poole.
«Parem oleks tagasi barc’ile minna, õde. Ei ole kerge seda laeva kaldale juhtida. Minu laeva peal on ohutum.»
Fidelma läks vastumeelselt tema järel ning seda tehes silmas ta midagi, mida polnud varem tähele pannud. Avatud kajutiuks oli seda tema pilgu eest varjanud, kui ta kajutis seisis. Nüüd minekule pöördudes nägi ta midagi ebatavalist ukse taga konksu otsas rippumas. Ebatavalist sellepärast, et see oli tiag liubhair, nahast raamatukott. Selle laevakajutis nägemine üllatas Fidelmat. Tavapäraselt hoidsid iirlased oma raamatuid mitte riiulil, vaid raamatukogu seintel konksu otsas või varnas rippuvates kottides, igas kotis oli üks või mitu käsikirjaköidet. Ja selliseid kotte kasutati üldiselt ka raamatute ühest kohast teise viimiseks. Misjonäridest preestritel pidi alati olema evangeelium, palveraamat ning teised raamatud kaasas, nii et raamatukotid oli mõeldud ka raamatute kaasas kandmiseks missioonidel. Tiag liubhair, mis rippus kajuti ukse taga, oli selline, mis tavaliselt rihmaga üle õla visati.
Fidelmal polnud aimugi, et ka Ross oli nüüd seisma jäänud ja ootas kannatamatult kajutitrepi jalamil.
Fidelma võttis koti konksu otsast alla ja pistis käe kotti. Seal oli üks väike pärgamendist käsikiri.
Äkki hakkas ta süda peksma, suu kuivama ja ta jäi nagu soolasammas seisma. Veri peksles ta kõrvades. Mõne silmapilgu jooksul mõtles ta, et minestab. Köide oli väike, silmapaistmatu välimusega käsikiri, mille pärgamentlehed olid köidetud jämedasse vasikanahka ja kujundatud kaunite kaarte ja ringidega. Fidelma oli missaraamatu ära tundnud veel enne, kui selle tiitellehtegi nägi. Ta teadis ka, mis on tiitellehele kirjutatud.
Nüüd oli sellest juba üle aasta, kui õde Fidelma seda raamatut viimati oma käes hoidis. Rohkem kui kaheteistkümne kuu eest, ühel soojal Rooma suveõhtul, taimedest lõhnavas Laterani alle aias oli ta seda väikest raamatut käes hoidnud. See oli olnud õhtul enne tema Roomast Iirimaale pöördumist. Ta oli kinkinud selle raamatu oma sõbrale ja seikluskaaslasele, Seaxmund’s Hami vend Eadulfile lõuna Saksimaalt. Vend Eadulf oli aidanud tal lahendada Etaini abtissi mõrvalugu Whitbys ja hiljem Wighardi, Canterbury peapiiskopi kandidaadi mõrvalugu Roomas.
See raamat, mida Fidelma nüüd sel saladuslikult mahajäetud laeval käes hoidis, oli olnud tema lahkumiskingitus oma lähimale sõbrale ja kaaslasele. Kingitus, mis oli sel emotsionaalsel lahkumisel nii tähendusrikas olnud.
Fidelma tundis, kuidas kajut kõikuma ja tema ümber pöörlema hakkas. Ta püüdis vaigistada oma tormlevaid mõtteid, võtta mõistusega kohutavat hirmu, mis ta rinda lämmatas. Ta kõikus uimaselt tahapoole ja vajus ootamatult kokku, langedes ühele koikule.
Kolmas peatükk
«Õde Fidelma! Kas teiega on kõik korras?»
Rossi murelik nägu piidles Fidelmat lähedalt, kui see silmad avas. Naine pilgutas silmi. Ta polnud arugi saanud, et minestas, ainult et … jälle hakkas ta silmi pilgutama ja end salamisi hurjutama, et oli oma nõrkust näidanud. Aga see oli olnud ikka tõeline šokk. Mida tegi see raamat, tema lahkumiskingitus vend Eadulfile Roomas, nüüd selle mahajäetud