selleks, et muuta seda, kuidas vastuvõtja midagi tajub, et mõjutada tema otsustusvõimet ja käitumist. Informatsioon informeerib või teavitab, kuid teadmised toovad kaasa muutusi. Seega otsustab vastuvõtja, mitte saatja, kas sõnum, mille ta saab, on informatsioon ja kas see teda informeerib. Näiteks võib seostamata sõnadega memo olla kirjaniku jaoks Käesolevas õpikus defineeinformatsioon, kuid teistele on see vaid infomüra. Erinevalt andmetest iseloomustab informatsiooni relevantsus. Relevantsus on informatsiooni asjakohasus ehk vastavus infosoovile. Andmed muutuvad informatsiooniks, kui neile antakse tähendus.
Raamatukogusõnastik defineerib informatsiooni kui tähenduslikku vormi ehk konteksti asetatud andmeid, millel on reaalne või oletatav väärtus vastuvõtja jaoks.
Need on vaid mõned näited katsetest defineerida ja liigitada informatsiooni. Ameerika infoteadlane Marcia J. Bates (2010) on jaotanud infoteaduse arengut mõjutanud informatsioonikontseptsioonid järgmiselt:
● kommunikatiivsed või semiootilised (nt Andrew D. Madden, Gregory Bateson, Bertram C. Brookes, Doede Nauta, Robert M. Losee);
● tegevuspõhised (nt Allan D. Pratt);
● propositsioonilised (nt Richard L. Derr, Fred I. Dretske, Christopher J. Fox);
● struktuursed (nt Frederick B. Thompson);
● sotsiaalsed (nt Ian Cornelius, Joseph A. Goguen);
● mitmetüübilised (nt Donald M. Mackay, Brenda Dervin, Michael K. Buckland, Marcia J. Bates);
● dekonstruktiivsed (nt Ronald E. Day, Bernd Frohmann, Jonathan Furner).
Briti infoteadlased David Bawden ja Lyn Robinson (2012) esitavad järgmised informatsiooni määratlused:
● killustatud teadmised (nt Bertram C. Brookes);
● kasutaja jaoks pakendatud teadmised (nt Briti Raamatukogu- ja Infospetsialistide Instituut – Chartered Institute of Library and Information Professionals, CILIP);
● mõtestatud andmed (nt Luciano Floridi);
● kogum mõistetavas vormis andmeid, mida on võimalik edastada ja kasutada (nt John Feather ja Paul Sturges);
● iseorganiseeruva keerukuse mustrid, mis soodustavad arusaamist ja annavad kontekstuaalse tähenduse (nt David Bawden);
● kommunikatsiooni teel edastatud märgid (nt Claude E. Shannon);
● struktuuri muutus (nt Nicholas J. Belkin ja Steve E. Robertson);
● muutust loov muutus (nt Gregory Bateson);
● aine ja energia organiseerimismustrid, millele inimesed on andnud tähenduse (nt Marcia J. Bates);
● süsteemide organiseerumise kaudu avalduv abstraktne mõiste (nt Tom Stonier).
Üks põhilisi raskusi informatsiooni mõiste täpseks kontseptuaalseks määratlemiseks on jätkuv arutelu selle üle, mille poolest andmed, informatsioon, teadmised ja teadmus üksteisest erinevad. Peamised lahkarvamused informatsiooni defineerimisel on seotud informatsiooni tõesuse, füüsilise eksistentsi, suunatuse, ebamäärasuse ja rakendatavusega. Mõni autor seob informatsiooni mõiste inimestevahelise kommunikatsiooniga, teised näevad seda kui üldmõistet, mis on seotud teatud struktuuri ja mustritega ning korrastatusega. Enamik definitsioonide autoreid nõustub sellega, et informatsioon on „miski“, mis vähendab ebamäärasust või muudab kujutlust reaalsusest, kuid puudub konsensus, mis informatsioon ikkagi on.
Teiseks suureks probleemiks peetakse informatsiooni tõlgenduste rohkust eri distsipliinides ja kontekstides. Eri teadusvaldkonnad kasutavad seda mõistet omamoodi – räägitakse füüsilisest, bioloogilisest ja sotsiaalsest informatsioonist.
Hea ülevaate eespool nimetatud informatsioonikäsitlustest annavad David Bawden ja Lyn Robinson (2013), John S. Brown ja Paul Duguid (2000), Luciano Floridi (2010), James Gleich (2011), Paul Davies ja Niels Henrik Gregersen (2010), Vlatko Vedral (2010) ning Hans Christian von Baeyer (2004).
Vaatamata informatsiooni mõiste defineerimise raskustele, on informatsiooniteooriad ja – kontseptsioonid oluline uurimisvaldkond nii infoteadustes, filosoofias kui ka kommunikatsiooniteadustes. Seega võivad samad faktid olla kas andmed või informatsioon, olenevalt isikust, kes neid tõlgendab, ja kontekstist, milles nad asetsevad. Eesti keeles kasutatakse informatsiooni sünonüümina ka „teavet“. Ameerika infoteadlane Donald O. Case (2012) annab oma monograafias põhjaliku ülevaate informatsiooni definitsiooni otsingutest ja kujunemisest.
Enamik inimesi tunnetab intuitiivselt, et teadmised on laiem, sügavam ja rikkam mõiste kui andmed või informatsioon. Teadmise, teadmiste ja teadmuse probleemidega on filosoofid tegelenud sajandeid ning nendel mõistetel on samuti palju defineerimisviise. Inglise keeles kasutatakse nende tähistamiseks sõna knowledge ja tihtipeale on raske eristada, kas räägitakse teadmisest, teadmistest või teadmusest – tähendus sõltub konkreetsest kontekstist. Ka argielus kasutatakse neid sõnu väga palju ja mitmetähenduslikult, näiteks tähistamaks mingi olukorra või valdkonnaga tuttav olemist või millegi oskamist.
Teadmise ja tunnetuse probleemide uurimisega tegeleb filosoofia valdkond, mida tuntakse epistemoloogia, tunnetusteooria või gnoseoloogia nime all. Epistemoloogia käsitleb teadmiste ja tunnetuse olemust, lähteid ja piiranguid ning püüab leida vastuseid küsimustele: mis on teadmine? ja kuidas me teadmisi saame?.
Klassikalise määratluse järgi on teadmine põhjendatud tõene uskumus. Paljud teadmiste teooriad rõhutavad selle definitsiooni eri osi. Buckland (2012) on märkinud, et selline teadmise ja teadmiste defineerimise käsitlus põhjustab infoteaduses probleeme. Teadmistest rääkides mõistetakse infoteaduses pigem dokumendikogude sisu kui konkreetse isiku uskumusi. Lisaks on probleeme tõekriteeriumi järgimisega, sest teadusinformatsioon võib aja jooksul muutuda ja uued uurimistulemused võivad vanad kummutada. Sellisel juhul ei saaks teadusinformatsiooni puhul justkui rääkida teadmistest. Seetõttu on mitu infoteadlast pooldanud teadmiste ja informatsiooni filosoofilist käsitlust, nagu eespool kirjeldatud Popperi kolme maailma mudel, mille kohaselt võivad teadmised eksisteerida ka ilma tunnetava subjektita.
Teadmusjuhtimise uurijad Davenport ja Prusak (2000) on defineerinud teadmisi kui muutuvat kogemuste, väärtuste, taustinformatsiooni ja ekspertarvamuste kogumit, mis loob raamistiku uue informatsiooni ja kogemuse hindamiseks ning seostamiseks olemasolevaga. Teadmised saavad alguse ja rakenduvad teadjate meeltes. Organisatsioonides on teadmised salvestatud dokumentidesse või repositooriumitesse ning peidetud või lõimitud organisatsiooni rutiinidesse, protsessidesse, praktikatesse ja normidesse. Selles kontekstis sarnaneb teadmiste mõiste sageli teadmusega.
„Väike entsüklopeedia“ (2006) kirjeldab teadmist inimese vaimses tegevuses saadud tunnetuskujundina, mis esitab tegelikkust keelevormis süstematiseeritud andmestiku ja seaduspärasustena. Teadmine tekib indiviidi psüühilise tegevuse ja väljaspool tema teadvust olevate mõistete, kategooriate ja kultuurimallide koosmõjus. Teadmise loomust selgitatakse inimese tegevusega, mille käigus teadmine on kujunenud. Teadmine on igasuguse eesmärgistatud tegevuse tarvilik eeldus ja koostisosa.
Ingwersen ja Järvelin (2005) on märkinud, et teadmisi võib struktureerida paljudel viisidel, väljendades nende semantilisi ja pragmaatilisi omadusi. Käesolevas õpikus võetaksegi teadmiste defineerimisel aluseks Ingwerseni ja Järvelini (2005) definitsioon. Teadmust kui olulist komponenti teadmiste tüpoloogia mudelis käsitletakse alapeatükis 1.2.
1.2. Teadmus, vaike- ja väljendatud teadmus
Teadmuse, eelkõige vaike- ja väljendatud teadmuse mõiste on info- ja teadmusjuhtimises keskne mõiste, kuid oluline ka kõigis teistes infoteaduste valdkondades.
„Väike entsüklopeedia“ (2006) defineerib teadmust kui süstemaatiliseks kasutamiseks korraldatud faktide, sündmuste ja tõdemuste kogumit. „Eesti õigekeelsussõnaraamatu“