omavas kontekstis.
Jaapani professor Setsuo Ohsuga (1986), kelle uurimistöö on seotud teadmusjuhtimise ja tehisintellektiga, on väitnud, et teadmus on arvutis säilitatav informatsioon, mis on formaliseeritud vastavalt reeglitele ja mida arvuti suudab autonoomselt kasutada ülesannete lahendamisel algoritmide järgi.
Seega on ka teadmust eri viisil defineeritud ning seda on liigitatud ja käsitletud nii ühiskonna, organisatsioonide, gruppide kui ka üksikisiku tasandil.
Eristatakse indiviidi väljendatud teadmust (explicit knowledge) ja vaiketeadmust (tacit knowledge). Neid mõisteid tutvustasid Jaapani majandusteadlased Ikujirō Nonaka ja Hirotaka Takeuchi 1995. aastal raamatus „Teadmust loov ettevõte: Kuidas Jaapani firmad loovad innovatsiooni“ („The Knowledge Creating Company: How Japanese Companies Create the Dynamics of Innovation“). Nad lähtusid ungari-briti teadlase Michael Polanyi käsitlusest, kes väitis, et me teame rohkem, kui suudame väljendada („we can know more than we can tell“). 1958. aastal ilmunud raamatus „Isiklik teadmus“ („Personal Knowledge“) väljendas Polanyi ideed teadmuse „vaikivast dimensioonist“. Ta märkis, et teadmus ei sõltu üksnes sellistest hästi tuntud koostisosadest nagu ratsionaalne analüüs, teisisõnu määratlustest, vaatlustest ja loogilistest järeldustest, vaid sõltub ka tõestamata väidetest ja kogemustest, mis tekivad praktilise tegevuse käigus, ning formuleerimata mõttekäikudest. Polanyi väitis, et igasugune teadmus sisaldab alati mingil määral varjatud ehk vaiketeadmust.
Varjatud ehk vaiketeadmus võib olla tehniline (nagu käsitöö) või vaimne (nagu uskumused ja veendumused) ning sisaldada arusaamist kontekstist. Vaiketeadmusele viidatakse tihti ka kui millelegi, mida inimesed ei tea, et nad teavad. Tüüpiline näide vaiketeadmusest on jalgrattasõit – väga raske on sõnadega edasi anda, kuidas sõita jalgrattaga, nii et teised saaksid seda nõuannet järgida. Näidetena võib tuua ka kunstniku loomingu või golfimängu. Vaiketeadmus näib seonduvat eespool kirjeldatud Popperi kolme maailma mudeli teise maailmaga.
Aastakümneid pärast Polanyi käsitlust arendasid Nonaka ja Takeuchi varjatud ehk vaiketeadmuse kontseptsiooni edasi ja mõtestasid selle ümber Jaapani äripraktikast lähtuvalt. Nonaka ja Takeuchi paljutsiteeritud teos „Teadmust loov ettevõte: Kuidas Jaapani firmad loovad innovatsiooni“ (1995) pani aluse mõtteviisile teadmusest kui organisatsiooni tähtsaimast strateegilisest ressursist.
Eesti keelde on terminit tacit knowledge tõlgitud mitmel viisil – „vaiketeadmus“, „varjatud teadmus“, „vaikiv teadmus“, „ilmutamata teadmus“ või „siseteadmus“.
Eesti keelde on terminit explicit knowledge tõlgitud samuti mitmel viisil – „eksplitsiitne teadmus“, „väljendatud teadmus“, „avatud teadmus“ või „ilmutatud teadmus“. Väljendatud ja vaiketeadmuse liigitus põhjustab siiski raskusi informatsiooni ja teadmuse eristamisel. Näiteks võib väljendatud teadmust käsitleda informatsioonina või sellise teadmusena, mis transformeerub informatsiooniks.
Samuti eristatakse indiviidi ja organisatsiooni teadmust. Nii indiviidi kui ka organisatsiooni teadmuses võib eristada väljendatud ja vaikivat dimensiooni: teadmisi, mida on võimalik väljendada nii kõnes kui ka kirjas, ning teadmisi, mis väljenduvad inimeste toimingutes, kuid mida on raske kirjeldada. Organisatsiooni teadmuseks on ühise eesmärgi saavutamiseks suhtluse käigus loodav, ressursina kasutatav indiviidide väljendatud ja vaiketeadmuse kogum. Teadmust ei saa juhtida küll otseselt, kuna see paikneb üksnes inimeste meeltes ja mõtetes, kuid inimesi juhtides saab juhtida ka nende teadmust.
Tihtipeale sisaldavad teadmiste tüpoloogia kategooriad ka tarkuse (wisdom) mõistet. Tarkust on defineeritud kui akumuleeritud teadmisi ja kogemusi teatud kontekstis, mis võimaldavad otsustajatel valida parimaid lahendusi ja kõige ratsionaalsemaid viise nendeni jõudmiseks. Tarkust seostatakse teadmiste kasutamisega ja otsuste vastuvõtmisega. Paraku pole teadlased ka tarkuse mõistele ühtset määratlust leidnud.
1.3. Infokäitumine, info hankimine, infootsing ja info kasutamine, infovajadus, infopädevus
Infokäitumine (information behaviour) on infoteaduse peamisi uurimisvaldkondi, mis keskendub sellele, kuidas inimesed hangivad ja kasutavad informatsiooni. Terminit „infokäitumine“ hakati laialdasemalt kasutama 1990. aastatel ning see asendas varasema väljendi „info hankimine“ (information seeking). „Infokäitumise“ termin leiab tänapäeval kõige enam kasutamist, kuigi kasutatakse ka „info hankimise“ ja „info kogumise“ (information gathering) ning „infovajaduse ja kasutamise“ (information needs and use) termineid. Tänaseks on infokäitumist uuritud väga põhjalikult ja paljudes kontekstides, sest ilma usaldusväärsete teadmisteta sellest, kuidas inimesed hangivad ja kasutavad informatsiooni, ei ole võimalik pakkuda tõhusaid infoteenuseid; igasugune infosüsteemide arenduspoliitika peab põhinema arusaamisel infokasutaja infokäitumisest.
Briti tuntud infokäitumise uurija Tom D. Wilson2 (2000) on defineerinud infokäitumist järgmiselt:
Käitumist käsitleb Wilson kognitiivsest vaatenurgast ja see sisaldab vajadusi, motiive, teadmisi, arvamusi jms.
Infokäitumise osana võib eristada kaht põhimõistet – informatsiooni hankimine ja infootsing. Informatsiooni hankimine (information seeking) tähendab informatsiooni otsimist kõigist kättesaadavatest infoallikatest ja – kanalitest. Infootsing (information retrieval) on see osa informatsiooni hankimisest, mille puhul kasutatakse abivahendina arvutit. Võib öelda, et infootsing moodustab ühe osa informatsiooni hankimisest. Selline otsing on seotud andmebaasidega ja sinna sisestatud teabega (nt viited, faktid, tekstid, pildid, helikujundid) ning seda teavet otsitakse kasutamise eesmärgil. Saracevici ja tema kolleegide uuringud (Saracevic, Kantor 1988a; Saracevic, Kantor 1988b; Saracevic et al. 1988) annavad teoreetilise raamistiku ja aitavad mõista info hankimist ja infootsingut.
Info hankimise uuringud keskenduvad traditsiooniliselt:
● info kasutajale;
● inforessursside lehitsemise heuristilisele ja dünaamilisele olemusele;
● mitteplaneeritud otsingustrateegiale ja relevantse informatsiooni äratundmisele;
● lehitsemise interaktiivsele olemusele;
● eeldusele, et informatsiooni hangitakse eelkõige teadmiste laiendamiseks.
Infootsingualased uuringud:
● keskenduvad eelkõige infosüsteemile;
● pööravad tähelepanu infoallikate ja – süsteemide tõhusa kasutamise kavandamisele;
● eeldavad, et informatsioon on süsteemis tarbijale kasutamiseks juba olemas;
● koondavad tähelepanu päringu ehk infosoovi täpsele formuleerimisele ja ümberformuleerimisele;
● keskenduvad tulemustele ja nende täpsuse hindamisele.
Biheivioristlikust käsitlusest lähtudes nähakse info hankimise ja infootsingu peamist erinevust just lehitsemises ja otsingus. Nimelt keskendub info hankimine lehitsemisele (browsing), mille käigus kasutajad uurivad olemasolevaid sisuobjekte ega otsi mingit konkreetset dokumenti.
Infootsing keskendub informatsiooni otsimisele (searching), mille käigus otsitakse mingit dokumenti või sisuobjekti. Wilsoni hierarhiline mudel (nested model) (vt joonis 1.2) näitab, et info hankimine ja infootsing on osa infokäitumisest ja infootsing moodustab omakorda osa info hankimisest.
Joonis 1.2. Wilsoni (1999: 263) hierarhiline mudel