mõisteks, puuduvad ka siin ühtsed arusaamad, kuidas seda defineerida. Klassikaliseks käsitlusviisiks peetakse ameerika infoteadlase Robert S. Taylori (1991) infokasutuse kaheksa tüübi kirjeldust (vt tabel 1.2). Need kaheksa infokasutuse tüüpi formuleeris Taylor lähtuvalt infovajadusest ja need ei ole üksteist välistavad, informatsiooni kasutamine ühes tüübis võib samuti tähendada informatsiooni kasutamist mõnes teises tüübis.
Tabel 1.2. Taylori (1991) infokasutuse kaheksa tüübi kirjeldused
Austraalia infoteadlase Joyce Kirki (2002) fenomenograafiline uuring näitas, et firmajuhid kogevad infokasutust viiel viisil: infopake, infovoog, uue teadmise ja arusaama loomine, otsuste ja hinnangute kujundamine ning teiste mõjutamine. Infopake tähendab olemasoleva informatsiooni viimist uude vormi, et see oleks teistele kättesaadav. Infovoog sisaldab infoedastust või infovahetust. Uue teadmise ja arusaama loomine on protsess, mis võimaldab luua uusi ideid ja tähendusi. Otsuste ja hinnangute kujundamine ja teiste mõjutamine aitavad juhtida otsustusprotsessi ja mõjutada inimeste käitumist.
Tampere Ülikooli uurija Jarkko Kari (2010) on erialakirjanduse analüüsi tulemusel määratlenud seitse peamist infokasutuse kontseptsiooni: infokasutus kui infopraktika, info otsimine, infotöötlus, teadmiste konstrueerimine, infotootmine, info rakendamine ja infomõju. Infopraktika on väga lai mõiste, mis hõlmab igasugust interaktsiooni informatsiooniga. Info otsimine sisaldab tema käsitluses nii info hankimise kui ka infootsingu protsessi. Informatsiooni töötlus hõlmab informatsiooni tõlgendamist, analüüsimist ja modifitseerimist. Teadmiste konstrueerimine tähendab mentaalsete mõttekonstruktsioonide kujundamist või konstrueerimist mõtlemise toimimise baasina. Infotootmine tähendab teadmisväljundite loomist, mida teised võiksid jälgida. Info rakendamine tähendab, et informatsiooni kasutatakse ressursina mõne protsessi jaoks. Infomõju tähendab informatsioonist põhjustatud muudatusi.
Infokasutuse mõiste defineerimise teevad keerukaks ka mitu lähedast mõistet, näiteks teadmiste kasutamine (knowledge use), informatsiooni rakendamine (information utilization), teadmiste rakendamine (knowledge utilization) ja informatsiooni töötlemine (information processing), mis tihtipeale kattuvad.
Raamatukogusõnastikus näiteks infokasutuse või informatsiooni kasutamise termin puudub. Käesolevas õpikus käsitletakse infokasutust laias tähenduses, mis hõlmab kõiki eespool kirjeldatud seisukohti. Informatsiooni oskuslik kasutamine on oluline eeldus tänapäeva ühiskonnas toimetulekuks.
Infovajadus on järgmine oluline, kuid samuti probleemne mõiste infoteaduses. Wilson (1981, 1997) on märkinud, et sel ajal kui hulk uurijaid on pidevalt mures infovajaduse defineerimisega, uurivad nad enamiku oma ajast siiski infootsikäitumist.
Infovajaduse tuntumaid uurijaid Taylor (1962, 1968) on eristanud järgmisi infovajaduse tüüpe:
● sisemine vajadus (visceral need),
● teadlik vajadus (conscious need),
● formuleeritud vajadus (formalized need),
● kohandatud, sobitatud vajadus (compromized need).
Sisemine infovajadus on taustal olev nn mitterahulolu tunne, mis võib olla osalt teadvustamata ja mis ei ole keeleliselt väljendatav. Teadlik infovajadus on teadvustatud, kuid ehk veel ebamäärane ettekujutus. Teabevajaja võib sellises seisundis arutleda kolleegide ja sõpradega, et määratleda infovajadust. Kui ta suudab väljendada infovajaduse selgelt ja arusaadavalt, on tegemist formuleeritud infovajadusega. Kohandatud infovajadus on infoteenindust pakkuvale spetsialistile (nt infotöötaja või raamatukoguhoidja) või infosüsteemile esitatud otsinguülesanne, mis on töödeldud viisil, et küsija saaks teenusena vastuse.
Northumbria Ülikooli uurija Gobinda G. Chowdhury (2004) on välja toonud seitse infovajadust iseloomustavat aspekti:
1) infovajadus on suhteline mõiste, mis sõltub mitmest faktorist ja on pidevas muutumises;
2) infovajadus muutub aja jooksul;
3) infovajadus erineb sõltuvalt isikust, tööst, teemast, organisatsioonist jm;
4) infovajadus sõltub tegevuskeskkonnast (nt akadeemiline, tööstuslik, äriline);
5) infovajaduse mõõtmine on raske;
6) infovajadus jääb tihti väljendamata või seda väljendatakse vähesel määral;
7) infovajadus muutub seoses uue info lisandumisega.
Seega on infovajadus olemuselt muutuv: vajadus tekib, teiseneb ja kaob olukorra muutudes. Infovajadus on personaalne ja tekib lähtuvalt konkreetsest probleemist, ülesandest või kontekstist. Uue informatsiooni lisandumisel infovajadus muutub. Wilson (1981) märgib, et infovajadus ei ole inimese esmane vajadus, kuid kindlasti on see teisene ja kasvab välja põhivajadustest. Infovajadust mõjutavad infokasutajat ümbritsev keskkond, tema sotsiaalne roll ning isiklikud füsioloogilised (nt vajadus vee ja toidu järele), afektiivsed (nt vajadus tähelepanu järele) ja kognitiivsed (nt vajadus midagi uut õppida)seisundid.
Infovajaduse rahuldamine sõltub teadmistest infoallikate kohta, info hankimise ja infootsingu ning info kasutamise oskusest. Informatsiooni oskuslikku hankimist ja kasutamist nimetatakse infopädevuseks. Infopädevus on teadmised, oskused ja hoiakud informatsiooni tõhusaks leidmiseks, hindamiseks ja kasutamiseks. Infopädevus koosneb järgmistest komponentidest:
● infovajaduse äratundmine,
● sobilike infoallikate määratlemine,
● edukate infootsingu strateegiate kasutamine,
● infoallikate leidmine ja valik,
● informatsiooni ja infoallikate hindamine,
● leitud informatsiooni korrastamine,
● informatsiooni ja infoallikate kasutamine ülesannete täitmiseks ja probleemide lahendamiseks.
Briti infoteadlased Sheila Webber ja Bill Johnston (2000) on defineerinud infopädevust kui tõhusat ja eetilist infokäitumist:
Kokkuvõtlikult võib öelda, et info hankimise ja infootsingu käivitab infovajadus. Infokäitumine sisaldab nii aktiivset kui ka passiivset info hankimist ja kasutamist. Oskuslikku infokäitumist võib nimetada infopädevuseks.
1.4. Infojuhtimine, teadmusjuhtimine, teadmusringlus
Infojuhtimist ja teadmusjuhtimist peetakse nii infoteaduse osadeks, alldistsipliinideks kui ka iseseisvateks teadustegevuse ja praktika valdkondadeks.
Termin „infojuhtimine“ võeti kasutusele 1970. aastate keskel, kuigi on ka üksikuid termini varasema kasutamise juhtumeid. Infojuhtimise peamine eesmärk on tagada õige informatsioon õigel ajal ja kohas. Infojuhtimine (information management) keskendub informatsiooni tõhusale korraldusele ja haldamisele, kiirendab otsuste vastuvõtmise protsessi, lihtsustab muudatuste tegemist ning hoiab kokku aja- ja finantsressursse.
Infojuhtimine on keerukas valdkond, mida on mitmeti mõtestatud. Mõnel juhul on seda käsitletud ulatusliku ja kõikehaarava mõistena, mis sisaldab dokumendihaldust, teadmusjuhtimist, raamatukogujuhtimist jpm; teinekord on valdkonna fookus märksa kitsam.
Infojuhtimist võib käsitleda mitmest perspektiivist, näiteks rõhuasetusega inforessurssidel, tehnoloogial, organisatsiooni struktuuril jm. Bawden ja Robinson (2012) on eelistanud infojuhtimise laia käsitlust, mis sisaldab kõiki meetodeid, tehnikaid ja protsesse, mis võimaldavad infoteenuste pakkumist. Nende käsitlus hõlmab inforessursside, infotehnoloogia ja infosüsteemide juhtimist, dokumendihaldust, infosisu haldust ja teadmusjuhtimist.
Kanada uurija Chun Wei Choo (2002) infojuhtimise mudel käsitleb infojuhtimist