suurt kui külmik. Kahekesi hakkasid nad külmikut kõrvale lükkama, heleda ruudu peale tagasi. Tulid järelejäänud kiirreageerijad, nüüd kolmekesi. Panid käed külge. Lõpuks oli külmik taas oma õigel kohal.
Külmiku kõrval, pliidi ja külmiku vahel olid põrandaluugi piirjooned, käepidet ei olnud.
Berger silmitses ruutu. Kui see avaneb, muutub kõik. Algab tõeline laskumine pimedusse.
Nad pidid luuki neljakesi mitmesuguste köögiriistadega kangutama. Viimaks andis see järele. Berger hoidis neid tagasi, kui luuk oli detsimeetri jagu avanenud. Ta valgustas ava servi, Deer sirutas avasse peegli ja liigutas seda koos lambivalgusega. Lõksu ei olnud. Nüüd tõmmati luuk lahti. Raginal. Alt tõusis tolmu. Vaikus.
Peaasjalikult vaikus.
Berger pani taskulambi põlema ja nägi aimamisi treppi. Hüppas sisse, relv ja lamp käes.
Astehaaval laskumise ajal tungis pimedus jälle peale. Taskulamp pigem varjas kui paljastas. Killustatud maailm koosnes vaid ahistavatest keldriseintest ja madalatest paokil ustest, mille taga oli uus pimedus, teine pimedus ja ometi seesama.
Teda jahmatas lõhn. Et see polnud see, mida ta kartis. Et selle äratundmine võttis nii kaua aega.
Keldriruum oli oodatust suurem. Igasse suunda viisid uksed. Betoonseinad, ilmselgelt uuemad kui maja.
Õhk oli paks. Sinna poleks enam midagi rohkemat mahtunud. Ja aknaid ei olnud, mitte kübetki muud valgust kui need viis valgusesõõri, mis ei tahtnud kuidagi paigal püsida.
Lõhn muutus tugevamaks. Lõhnade segu. Väljaheited. Uriin. Võib-olla veri. Aga mitte laip.
Mitte laip.
Berger vaatas teraselt oma kolleege. Pisikestesse ruumidesse hargnedes olid nad üsna näost ära. Berger seisis vasakpoolses ruumis ja näitas ümberringi valgust. Seal ei olnud midagi, absoluutselt mitte midagi. Ta püüdis mõelda arhitektuurile, joonisele.
„Tühi,” ütles Deer oma kahvatu näoga ühest uksest välja kiigates. „Aga see lõhn peab ju kuskilt tulema.”
„Kelder on asümmeetriline,” sõnas Berger ja toetas käe vastu seina. „Üks ruum on veel. Kus?”
Ta valgustas nende nägusid. Nurga all langev taskulambivalgus süvendas mõtlikke kurde. Ta hakkas liikuma ja teised tulid talle järele.
„Hargnege parem laiali,” ütles ta ühe ukse lävelt. „Otsige vasakpoolse seina äärest. Teistsugust värvi, teistsugust pinda, mida iganes.”
Ta naasis kõige tagumisse vasakpoolsesse ruumi. Ühtlast värvi betoon, silma ei torganud midagi. Berger virutas seina pihta kõva lühikese haagi. Lõi kilekinda lõhki ja nukid marraskile.
„Vist leidsime,” kostis kusagilt Deeri hääl.
Berger raputas kätt ja läks sinnapoole. Deer kükitas parempoolse ruumi paremas nurgas, üks politseinik näitas sinna võbisevat valgust.
„On ju vahe?” sõnas Deer.
Berger uuris seina. Sama värvi betoon, all nurgas poolemeetrisel ruudul võib-olla minimaalne värvierinevus. Sammud trepil. Tuli kolleeg kiirreageerimisrühmast, taraan käes.
Berger hoidis teda tagasi. Laskis teist värvi kohta taskulampidega valgustada. Võttis mobiiltelefoni ja pildistas. Seejärel noogutas.
Oli raske korralikult hoogu võtta, ruum oli liiga kitsas, liiga madal. Kuigi mehel õnnestus tööriista vaid väga mõõdukalt vibutada, läks must silinder kohe läbi. Berger kompas. Kipsplaat, muud ei midagi. Ta noogutas, veel paar vibutust taraaniga, ja seinas avanes ruudukujuline auk. Seejärel tabas taraan ainult rasket betooni. Ilma õigete tööriistadeta seda auku suuremaks ei saanud.
Põrgusse viiv auk.
Avasse pistetud peegel näitas ainult pimedust. Berger nägi, et Deer taipas, et see on tema ülesanne. Tema mahub kõige paremini läbi. Naine pööras pilgu Bergerile. Tema silmades oli hirm.
„Vaata siis ette,” lausus Berger nii leebelt kui võimalik.
Deer judises. Laskus siis põlvili, kummardus alla ja puges sisse, üllatavalt kerge vaevaga.
Aeg kulus. Rohkem aega, kui oleks pidanud kuluma.
Bergerit tabas hirmusähvatus. Tunne, et Deer on kadunud, et ta saatis Deeri ilma vähimagi julgestuseta põrgusse.
Sekundid tiksusid üle mõistuse aeglaselt.
Siis tungis avast läbi ägamine, mahasurutud oie.
Berger silmitses kiirreageerijaid. Nad olid kahvatud, üks püüdis palavikuliselt vasaku käe värinast jagu saada.
Berger laskus põlvili, hingas sügavalt sisse ja puges auku.
Võõras ruumis nägi ta Deeri, kellel olid mõlemad käed suu ees. Berger vaatas ruumi teise otsa. Põrandal ja seinal olid laigud, suured laigud. Lõhnast oli nüüd saanud hais.
Ei, mitte üks hais. Mitu.
Samal ajal kui teda ülemäära jõuliselt ruumi sisse lükati, hakkasid aistingud paika settima. Ta tõusis püsti, kergitas taskulampi ja läks lähemale.
Deer seisis seina ääres. Kahe pehkinud puust tugiposti vahel oli see, mis tõmbas kogu tähelepanu endale justkui näitelava. Ühes servas oli betoonpõrandal laik, suur laik, selle kõrval kummuli ämber. Ja postide vahel seinal oli veel suurem laik, peaaegu sama värvi, aga ometi nii selgelt teistsugune.
„Kuradi raisk,” ütles Deer.
Berger silmitses põrandalt seinale ulatuvat laiku. Küllalt palju, et selle lõhna tunda oleks. Ka nüüd, kui väljaheiteämbri sisu oli põrandal laiali.
Küllalt palju verd, et selle lõhna tunda oleks.
Samas oli see veri täielikult kuivanud. Nad polnud mitte lihtsalt hiljaks jäänud. Nad olid väga palju hiljaks jäänud.
Ta uuris seinu, kõiki seinu. Need oleksid temast justkui midagi tahtnud. Justkui karjunud.
Deer tuli tema juurde. Nad embasid teineteist, rutakalt, põgusalt. Häbeneda võisid nad hiljem.
„Me peame jätma selle võimalikult puutumata,” ütles Berger. „Mine sina ees.”
Ta nägi, kuidas naise jalad kadusid. Astus paar sammu ava poole. Peatus, heitis ülevaatliku pilgu. Läks tagasi tugipostide juurde, laskis taskulambi valgusel mööda neid alla ronida. Leidis vasakpoolselt sälgud ja parempoolselt umbes samasugused, kolmel kõrgusel. Vaatas alla, põrandale. Parempoolse posti taga oli midagi, kergelt kinni kiilutud. Pisitilluke ese. Berger kummardus ja kangutas selle lahti. See oli hammasratas, väga väike hammasratas. Ta silmitses seda.
Siis pani ta selle peaaegu sama väiksesse kilekotti, vajutas koti kinni ja pistis taskusse.
Ta võttis mobiiltelefoni välja ning pildistas tugiposte erinevate nurkade alt. Pööras end kuivanud vereloigu poole. Pildistas ka seda. Valgustas taskulambiga seina, mille vereloik oli ära määrinud. Tegi sellest mitu pilti, ka nendest kohtadest, kus verd ei olnud.
Kõik käis nii kähku, et teda ei jõutud isegi hõigata. Ta oli seal, sirutas käed läbi ava, laskis end välja tõmmata.
Nad tulid trepist alla, pääsesid üksteise järel välja tuimastava valguse kätte. Nad astusid verandale, vihm oli lakanud. Berger ja Deer seisid väga lähestikku. Hingasid vabalt.
Seal seisid kliinilise varustusega kriminalistid ja tammusid kärsitusest. Nende ülekaaluline juht Robin oli teel trepist üles, teist ülemust, Allanit, õnneks ei olnud. Vigastatud kolleeg oli kadunud, kiirabiauto niisamuti. Plinkivate vilkuritega politseibussid seisid endiselt paigal, kaamerate ja mikrofonidega ajakirjanikud surusid end vastu piirdeid, pealtvaatajate hulk oli tunduvalt suurenenud.
Sellal kui kriminalistid põrgulikku majja sisenesid, heitis Berger pilgu rahvasummale. Samal hetkel valdas teda põgus imelik tunne. Ta tõmbas vasakust käest kilekinda, tõstis mobiili ja tegi pildi, veel paar pilti, aga tunne oli juba kadunud.
Ta vaatas oma vana Rolexit. See tundus randmel harjumatu,