oled verine,” ütles Deer.
„Ei ole,” kostis Berger ja kiskus kinda käest. Ta tegi grimassi.
Deer naeratas põgusalt ja pööras pilgu mehe näole. Ta silmitses Bergerit teraselt. Liiga teraselt.
„Mis on?” küsis mees ärritatult.
„„Jälle”?” lausus Deer.
Berger kuulis jutumärke.
„Mis jälle?” küsis ta sellegipoolest.
„Kui me majja sisse läksime, ütlesid sa, et on liiga hilja. Jälle.”
„Ah soo?”
„Ellen on ju meie esimene juhtum?”
Berger naeratas. Ta tajus, et naeratab. Surmariigi verandal tundus see kohatu.
„Mul on hea meel, et sa ütled on,” sõnas ta.
„Ellen ei ole surnud,” kostis Deer.
Aga tema pilk oli järeleandmatu.
„„Jälle”?” kordas Berger ohates.
„Jah?” ärgitas Deer.
„Ma mõtlesin seda vist eksistentsiaalsemalt,” ütles Berger õlgu kehitades. „Liiga hilja on minu vapikiri.”
Vihm oli järele jäänud.
3
Pühapäev, 25. oktoober kell 19.23
„Lõks?”
Kriminaalkomissar Allan Gudmundsson oli ilmselt otsustanud etendada noomituse paroodiat. See näitemäng ajas Bergeril südame pahaks.
„Jaa,” vastas ta ilmsüütult, „seda jõledat mehhanismi tuleb vist lõksuks nimetada.”
„Ma ei küsinud ju seda, nagu sa väga hästi aru saad.”
„Mida sa siis küsisid?”
„Miks, pagana päralt, sa hoiatasid kiirreageerijaid just nimelt lõksu eest.”
„Kasu polnud sellest küll tuhkagi …”
„See ei puutu asjasse. Miks?”
„See kurinahk ei ole ju endast ainsatki jälge maha jätnud. Ta on nutikas, muud midagi. Piisavalt nutikas ja ohtlik, et oma mahajäetud põrguauku lõks üles seada.”
„Aadress oli ju jälg, kurat võtaks,” röögatas Allan. „See maja.”
Berger hoidis keelel pakitsevaid sõnu tagasi. Ta vaatas aknast välja. Sügisvihm oli tagasi tulnud, õhtu hakkas kätte jõudma. Suurem osa rühmast oli juba politseimajast lahkunud. Deer oli veel kohal, Berger nägi tema nägu, mida valgustas arvuti, läbi kahe vihmaviirulise akna, mis paiknesid teineteise suhtes üheksakümnekraadise nurga all. Aknaid lahutas paduvihma tordilõik.
„Ei, Sam,” käratas Allan ootamatult sõjakalt. „Nüüd sa valetad mulle.”
Berger adus äkki, et võiks selsamal hetkel magama jääda. Panna lihtsalt silmad kinni ja lasta Allani kraaksumisel end unne äiutada.
Oli vist parem sellest hoiduda.
„Valetan?” kordas ta, põhiliselt oma eemalviibimise maskeerimiseks.
„Senikaua, kui tegu oli mahavaikimisega, võisin sellele läbi sõrmede vaadata,” lausus Allan tunduvalt leebemalt; oli ilmne, et ta valmistus crescendo’ks. „Aga see, et sa oled hakanud oma ülemusele otse näkku valetama, näitab, et sa oled tõstnud oma vandenõuteooria uuele ja ohtlikule tasemele.”
„Sinust sai liiga vara bürokraat, Allan.”
„Sa tegutsed omapead ja püüad seda varjata, valetades oma ülemusele. Kas sa arvad, et võid igavesti samas vaimus jätkata?”
„Mida ma oleksin pidanud teisiti tegema?” küsis Berger õlgu kehitades. „Mitte minema sellele aadressile? Mitte hoiatama kiirreageerijaid võimaliku lõksu eest?”
„Küsimus on rohkem selles, mida sa edaspidi veel korda saadad.”
„Võtan sarimõrvari kinni?”
Allani hoolikalt ülesehitatud crescendo sumbus pikka väljahingamisse, mis ületas kuhjaga ohke piirid ja andis tunnistust nii vana mehe kohta tohutust kopsumahust. Ilmselt ei olnud ta kogu elu jooksul ühtegi sigaretti suitsetanud.
Allan lausus rõhutatud aeglusega:
„Mõrvarit ju ei ole, Sam, äärmisel juhul on ehk inimröövija. Igal aastal kaob Rootsis kaheksasada inimest, rõhuv enamus neist täiesti vabatahtlikult. Niisiis rohkem kui kaks inimest päevas. Sa ei saa paari niisugust vabatahtlikku kadunut teiste seast välja noppida ja väita, et nad on langenud sarimõrvari ohvriks, keda keegi teine ei näe. Meie riigis ei ole mingeid kuradi sarimõrvareid. Mujal kui korrumpeerunud prokuröride ja üliagarate võmmide ajudes. Ja üliagarad võmmid on veel hullemad kui korrumpeerunud prokurörid.”
„Ah et mõrvarit ei ole?” lausus Berger rõhutatult.
„Ohvrit ei ole, Sam.”
„Sina ei käinud seal keldris, Allan. Ma kinnitan sulle, et ohver on olemas.”
„Ma nägin pilte. Ja rääkisin kohtuarstiga. Veri on erineval määral hüübinud, mitmel korral. Ja verd paistab olevat palju rohkem, kui tegelikult on. Kõige rohkem kolm detsiliitrit. Sellest inimene ei sure.”
Berger vahtis Allani selja taga olevat seina. See oli täiesti tühi. Seejärel ta ütles:
„Võib-olla polnud Ellen surnud, kui ta teise kohta viidi, võib-olla pole ta praegugi surnud. Aga ta sureb.”
Hapnik külmub temperatuuril miinus kakssada kaheksateist Celsiuse kraadi. Kuna õhu ülejäänud koostisosade lämmastiku ja argooni külmumistemperatuur on kõrgem, külmub õhk siis, kui hapnik külmub. Niisiis pidi Stockholmi politseimajas kriminaalkomissar Allan Gudmundssoni kabinetis olema kakssada kaheksateist miinuskraadi, olgugi väga põgusalt, sest tol hetkel lahutas neid kahte politseinikku igatahes külmunud õhu kamakas.
Viimaks ütles Allan:
„Veregrupp B negatiivne. Peaaegu kõige haruldasem veregrupp Rootsis. Kaks protsenti elanikkonnast. Üks neist on Ellen Savinger. Aga see ei olnud ainus veri, mida me leidsime.”
Külmunud õhutükk hõljus endiselt nende vahel.
Berger vaikis.
„Seal oli ka A positiivset verd, mis ajas kriminaliste segadusse,” jätkas Allan. „Ega see äkki ei ole sinu veregrupp, Sam? Seda verd oli väljaspool kongi seinte peal ja kongi põrandal. Oli ka nahaosakesi.”
Allani pilk liikus mööda Bergeri paremat käsivart allapoole. Kirjutuslaua serv varjas käelabasid. Allan vangutas pead ja jätkas:
„Me ootame mõlema vere DNA-analüüse, aga praktikas ei ole meil neid vaja. Mitte kumbagi.”
„Ta on viieteistaastane,” ütles Berger ja püüdis mitte häält tõsta. „Ta on viieteistaastane ja istunud kolm nädalat seal. Mingis kuradi pimedas ja haisvas keldrikongis kakaämbri kõrval, ainsaks seltsiliseks aeg-ajalt välja ilmuv hull. Ta on kaotanud hulga verd. Kas tõesti ainult minule tundub, et tegu on saatanaga? Ja too saatan ei ole sugugi algaja, see raisk on seda ennegi teinud. Ilmselt palju kordi.”
„See ei ole argument, Sam. Tõendid on argument.”
„Tõendid ei kuku ise sülle,” ütles Berger. „Tõendeid kogutakse sel moel, et ei ignoreerita kaudseid tõendeid, uuritakse tõendamata jälgi, usaldatakse kõhutunnet, usutakse kogemusi. Lõpuks saavad kaudsetest tõenditest otsesed. Allan, kurat, kas me peame lihtsalt istuma ja tõendeid ootama, kas selline ongi sinu ettekujutus politseitööst?”
„Miks teil jooniseid ei olnud?”
„Mida?”
„Sa ei teadnud, et majas on kelder. Kuidas nii juhtus?”
„Info tuli väga äkki, tead ju isegi. Ma palusin